Seinad olid verega täis joonistatud: pentagrammid ja kurjad sõnad. Litsid. Saatan. Kõik oli katki, lõhki rebitud, hävitatud. Purgid toiduga vastu seina puruks visatud, hommikusöögihelbed mööda põrandat laiali. Üks helves leiti hiljem mu ema rinnas haigutavast haavast, nii metsikult oli seal märatsetud. Michelle’i king tilbendas paelupidi odava laetuuluti küljes.
Ma liipasin kööki telefoni juurde, tõmbasin selle põrandale, valisin tädi Diane’i numbri, ainsa, mida ma peast teadsin, ja kui Diane vastas, karjusin torusse: nad kõik on surnud! häälega, mille kiledus mu oma kõrvadele haiget tegi. Siis pressisin ennast külmiku ja ahju vahelisse prakku ja jäin ootama Diane’i saabumist.
Haiglas tehti mulle tuimestus ja lõigati ära kolm külmavõetud varvast ja pool sõrmusesõrme. Sealtpeale ootan ma kogu aeg, millal ükskord ära suren.
Tõusin kollases elektrivalguses istuma. Kiskusin end välja meie mõrvamajast, tagasi oma suure inimese magamistuppa. Mul oli veel palju aastaid elada, olin terve kui härg, järelikult vajasin edasiste sammude plaani. Minu riukalik Day aju asus jälle tegelema isikliku heaolu küsimustega. Väike Libby Day teadis nüüd, mis niidist tõmmata. Nimetagem seda enesealalhoiu instinktiks või nimetagem seda õige nimega: ahnuseks.
See „Day fänniklubi”, need „lahenduseotsijad” olid valmis maksma ka millegi enama kui ainult vanade kirjade eest. Kas nad polnud mitte minult küsinud, kus elab Runner ja keda ma tänagi veel Beni sõpradest tunnen? Nad on valmis maksma teabe eest, mida ainult mina saan neile hankida. Need narrid, kes olid õppinud pähe minu maja põhiplaani ja kogusid kausta vahele sündmuspaiga fotosid, neil kõigil oli oma teooria selle kohta, kes oli tapnud Day perekonna. Ent veidrikena oli neil vähe lootust, et keegi soostuks nendega rääkima. Mina võin teha seda nende eest. Politsei oleks vaese väikese minu vastu kena, nagu ka mitmed kahtlusalused, loodetavasti. Ma võiksin vestelda koguni oma isaga, kui nad seda tõsiselt soovivad ja kui mul õnnestub ta üles leida. Mitte et see kõik kuhugi välja viiks. Oma kodus, oma eredalt valgustatud toas, kus mind miski ei ähvarda, kinnitasin endale jälle, et süüdlane on Ben (peab olema, peab olema), eelkõige sellepärast, et ma ei suudaks taluda mingit muud võimalust. Sest muidu ma lihtsalt ei saa mitte midagi tehtud ja esimest korda pärast kahtekümmet nelja aastat ma pidin asuma tegutsema. Hakkasin peast arvutama: ütleme, et 500 dollarit võmmidega rääkimise eest; 400 mõne Beni sõbra küsitlemise eest; 1000 Runneri ülesotsimise ja 2000 temaga rääkimise eest. Kindla peale oli fännidel terve nimekiri inimestest, kes ei tihka vaesele orvukesele ära öelda. Ma võin kuude viisi neile seda tsirkust teha. Suikusin unne, rummipudel kaisus, kinnitades endale: süüdlane on Ben Day.
Ben Day
Ben kimas vabakäiguga üle jää, jalgratta kummid vibamas. Teerada oli mõeldud maastikuratastele suvisel ajal, nüüd oli see jääs ja sinna sõitma minna oli puhas meeletus. See, mida tema tegi, oli veel eriti rumal: ta sõtkus pedaale nii kõvasti, kui sai, lausa lendas üle ebatasase maastiku, kahel pool maisitõlvikute kontsud nagu habemetüükad, ja näppis sõidu pealt lollakat liblikakleepsu, mille keegi õdedest oli kleepinud spidomeetri peale. See oli talle juba nädalaid närvidele käinud, iga kord, kui pilk peale juhtus, kuid siiski mitte nii palju, et selle maha kraapimisega vaeva näha. Kindla peale oli Debby, jõllissilmne ilma ajudeta pätakas, kleepsu sinna kinnitanud: see on nii ilus! Ben oli sätendava prahi juba pooleldi lahti saanud, kui esiratas põrkas vastu külmunud mullakuhja, keeras põiki vasakule, ja ta ise lendas sadulast. Ta ei kukkunud hästi. Kere õhku tõustes oli üks jalg takerdunud raami taha – Ben kukkus külili, parem käsi libises üle maisivarte, parem jalg kõveras tema all. Pea käis kolaki vastu maad, nii et hambad helisesid.
Kui ta jälle hingata sai – kümme märga silmapilgutust hiljem –, tundis ta sooja vereniret, mis silma kõrvalt alla tilkus. Tore. Ta tõmbas selle sõrmeotstega mööda põske laiali ja otsmiku haavast nirises kohe lisa. Ta soovis, et oleks veel kõvema vopsu saanud. Ta polnud kunagi luid murdnud, tõsiasi, mida ta tõrkus teistele tunnistamast. Päriselt ka või, mees? Kuidas saab üldse ilma ühegi katkise luuta? Kas su emme hoiab sind vati sees? Möödunud kevadel oli ta murdnud sisse linna ujulasse, koos mingite võõraste tüüpidega, ja seisnud hüppelaua peal kuiva basseini kohal, põrnitsenud betoonist põhja, veennud ennast hüppama, luud-kondid puruks, et olla äge hull kutt. Ta oligi paar korda lauda kõigutanud nagu vettehüppajad, võtnud viskipudelist veel ühe lonksu, vedrutanud veel veidi ja lonkinud siis tagasi tüüpide juurde, keda ta vaevalt tundis, kes isegi ei viitsinud õieti vaadata, mida ta teeb. Luumurd oleks muidugi etem, aga verejooks oli ka midagi. Nüüd lahmas juba korralikult, üle põse lõua alla, tilk tilga järel jääle. Puhtad ümmargused punased loigud. Totaalne häving.
See tuli eikusagilt – ta aju oli kui kärbsepaber, lausekatked ja laulusõnad jäid sinna alailma kinni. Totaalne häving. Vaimusilma ette kerkisid kirvestega vehkivad põhjamaised barbarid. Korraks tuli talle mõte – aga ainult korraks –, kas see võiks olla mälupilt eelmisest elust, mis pärast uuestisündi tal varjuna läbi pea lehvib? Kuid siis tõstis Ben jalgratta püsti ja peletas mõtte minema. Ta polnud ju lõppude lõpuks kümneaastane. Ta sõtkus jälle pedaale, parem puus obadusest hell, käsivars maisivarte kriipimisest tulitamas. Kukkumisest võiks vähemalt korralik sinikas jääda. Diondrale see meeldiks, ta silitaks seda oma pehme sõrmeotsaga, teeks haige koha ümber paar ringi ja toksaks ootamatult, et narrida Beni võpatamise pärast. Diondra, tüdruk, kes käis kergesti üle võlli: ta kisas, nuttis ohjeldamatult, naeris laginal. Ta ajas silmad pärani, kergitas kulmud peaaegu juuksepiirini, kui tahtis näidata, kui üllatunud ta on. Talle meeldis peita ennast ukse taha ja sealt ootamatult välja karata, et Ben teda ehmatamise eest mängult taga ajaks. Diondra, tema tüdruk, nimi nagu printsessil või stripparil, Ben ei osanud nende kahe vahel otsustada. Diondras oli midagi mõlemast, ta oli rikas, aga natuke nilbe. Rattal oli mingi osa lahti põrunud, pedaalide juurest kostis heli, mis meenutas naela plekkpurgis. Ta pidas korraks kinni, et asja uurida, käed külmast punetavad ja kortsus nagu vanal ätil, isegi sama jõuetud, kuid ei leidnud viga üles. Veri tilkus silma, kuni ta tulutult ratast põrnitses. Kuradile, ta oli lootusetu kobakäpp. Alles liiga titt siis, kui isa ära läks. Nii ei tekkinud tal võimalust mingeid praktilisi oskusi selgeks saada. Ta nägi alatasa, kuidas kutid nokitsevad oma mootorrataste ja traktorite ja autode kallal, mootor nagu senitundmatu looma metalne sisikond. Loomi ta siiski tundis, püsse samuti. Ta oli kütt nagu kõik nende perekonnas, aga see ei lugenud, sest ema oli temast parem täpsuslaskja.
Ta oleks tahtnud olla kuldsete kätega mees, ainult ei teadnud, mismoodi selliseks saada, ja see mõte ajas ta paanikasse. Sel suvel oli isa ootamatult välja ilmunud ja elanud mõned kuud nende juures, nii et Benil oli tärganud lootus, ta oli oletanud, et tüüp võtab vaevaks talle kõiksuguseid asju õpetada, tahab pärast nii pikka eemalolekut vahelduseks isa mängida. Aga Runner tegi kõik meestetööd lihtsalt ise ära, isegi ei kutsunud Beni pealt