„Tal oleks põhjust kas või kaheksa avaldust kirjutada,” kuulutas Magda suureliselt. Taipasin, et ta on üks neid naisi, kes käivad mu ukse taga süüdistusi karjumas. Kiitsin ennast mõttes, et polnud Lyle’ile oma aadressi andnud. „See, et ta enda eest ei võitle, ei tähenda tingimata, et ta süüdi oleks, Libby, see tähendab ainult, et ta on kaotanud lootuse.”
„Tore ju.”
Lyle pungitas silmi.
„Issand jumal. Te tõepoolest usute, et Ben tegi seda.” Ja siis ta naeris. Ainult natuke, kogemata, neelas naeru kiiresti alla, kuid see tuli tal südamest. „Vabandust,” pomises Lyle.
Aga minu üle ei naerda. Kõike, mida ma ütlen või teen, võetakse alati väga-väga tõsiselt. Mitte keegi ei naeruväärista ohvrit. Mina ei ole mingi naljanumber. „Noh, ma jätan teid siis neid vandenõuteooriaid mäluma,” ütlesin ja kargasin püsti.
„Ah, ärge olge ometi selline,” ütles politseiniku moodi mees. „Jääge veel veidikeseks. Veenge meid ümber.”
„Ta … ei esitanud … kunagi … apellatsiooni,” raiusin nagu lasteaiakasvataja. „Minule sellest piisab.”
„Siis sa oled lihtsalt loll.”
Tegin tõrjuva liigutuse, raske käega, nagu kaevaks külmunud maad. Siis keerasin neile selja ja keegi mu taga ütles: „Ta on ikka veel väike valevorst.”
Sööstsin rahvahulka, vingerdasin läbi inimeste kaenla alt, kellegi kubet riivates, kuni pääsesin trepikoja jahedusse ja lärm jäi minust maha. Ainus, mida see õhtu mulle andis, oli patakas raha ja äratundmine, et need inimesed seal on sama haledad kui ma ise.
Koju jõudnud, panin kõik tuled põlema ja pugesin pudeli kleepuva rummiga voodisse. Lamasin külili ja uurisin keeruliselt kokku volditud Michelle’i kirjakest, mille olin unustanud maha müüa.
Öö oli kuidagi veidralt viltu vajunud. Justkui oleks maailm enne seda jagunenud võrdseteks osadeks nende vahel, kes uskusid või ei uskunud Beni süüd, aga nüüd olid kaksteist võõrast inimest, kes konutasid seal äärelinna keldrikorrusel, taskud telliskive täis, roomanud üle tõkke „ei ole süüdi” poole peale ja – kolaki! – vaekauss vajus viltu. Magda ja Ben ja luuletused ja lootuse jõud. Jalajäljed ja vereplekid ja märatsev Runner. Esimest korda pärast Beni kohtuistungit olin ma seisnud silmitsi nendega, kes arvasid, et ma olen Beni suhtes eksinud, ja nagu ilmnes – ma polnud selleks väljakutseks valmis. Mina oma narmendava sisemise veendumusega. Igal teisel õhtul oleksin selle tunde õlakehitusega maha raputanud, nii nagu alati. Aga need inimesed olid endas nii kindlad, minu suhtes nii üleolevad, nagu nad oleksid minu küsimust lõputult arutanud ja leidnud, et mis temast ikka tahta. Olin läinud sinna usus, et nad on samasugused nagu kõik teised: tahavad mind abistada, minu eest hoolitseda, mind raskustest üle aidata. Aga nemad hoopis mõnitasid mind. Kas mind oli siis tõesti nii lihtne endast välja viia, olin ma tõesti nii kergekaaluline? Ei. Tol ööl ma nägin just seda, mida ma nägin, kordasin mõttes oma äraproovitud mantrat. Mis sest et see polnud tõsi. Tõde oli see, et ma ei näinud üldse midagi. Rahul? Ja mis siis. Kui päris täpne olla, siis ma tõesti ei näinud. Ainult kuulsin. Ainult kuulsin sellepärast, et pugesin kappi peitu, siis kui mu lähedased surid, sest ma olin väike närune argpüks.
See öö, see öö, see öö. Ma ärkasin pimedas toas, mida jagasin oma õdedega, maja oli nii külm, et aknad olid seestpoolt härmas. Mingil hetkel oli Debby minu voodisse pugenud – enamasti me magasimegi koos, et sooja saada – ja tema priske tagumik surus mulle kõhtu, lükkas mu vastu külma seina. Olin väiksest peale olnud unesrändaja, nii ma ei mäletagi, kuidas ma üle Debby ukerdasin, ja ometi mäletan Michelle’i, kuidas ta magas põrandal, päevik kaisus nagu harilikult, ja lutsutas und nähes sulepea otsa, nii et must tint koos süljega lõuga pidi alla nirises. Ma ei vaevunud teda äratama, et ta tagasi voodisse roniks. Uni oli püha meie lärmakas, külmas, ülerahvastatud majas, ja ärkamine oli kõigi jaoks vihane võitlus. Jätsin Debby oma voodisse ja kuulsin ust avades hääli, mis kostsid teiselt poolt koridori Beni toast – äge sosin, mis mõjus peaaegu lärmakalt. Inimeste jutt, kes kujutavad ette, et nad räägivad väga vaikselt. Beni toa ukse alt paistis valgus. Ma otsustasin minna oma ema tuppa, tatsasin läbi koridori, kergitasin tekki ja surusin ennast vastu ema selga. Talvisel ajal magas emps kahe paari dresside ja mitme sviitriga, ta oli siis nagu pehme kaisuloom. Harilikult ta isegi ei liigutanud, kui me tema juurde voodisse pugesime, aga ma mäletan selgelt, kuidas ta tol ööl ennast järsku näoga minu poole keeras ja kuidas mina arvasin, et ta vihastas. Aga tema hoopis surus mu kaissu ja suudles mu laupa. Ja ütles, et ta armastab mind. Ta ei öelnud peaaegu kunagi, et ta meid armastab. Sellepärast see jäigi mulle meelde, või vähemalt ma arvan, et jäi, kuigi ma võisin selle ka hiljem juurde luuletada, endale lohutuseks. Aga las olla nii, et ta ütles seda ja et mina jäin siis kohe magama.
Kui ma uuesti ärkasin, kas siis mõni minut või mõni tund hiljem, oli ta mu kõrvalt kadunud. Suletud ukse tagant, kuhu mu pilk ei ulatunud, kostis ema soigumist ja seda, kuidas Ben ta peale karjus. Ma kuulsin veel teisigi hääli: Debby nuuksus ja kiljus emmeemmeemmeMichelle ja siis tuli kirves. Ma teadsin kohe, mis see oli. Metalli vihin läbi õhu – ma teadsin – ja sellele järgnes pehme nätsatus ja Debby korises ja oleks nagu lämbudes õhku ahminud. Ben karjumas mu emale: „Miks sa sundisid mind seda tegema?” Ja Michelle päris vait, mis oli imelik, sest Michelle oli alati kõige häälekam, aga nüüd – mitte piuksugi. Mu ema karjumas: Jookse! Jookse! Ei tohi! Ei tohi! Ja siis vintpüssi kärgatus ja minu ema ikka veel karjumas, aga nüüd ei tulnud ta suust enam sõnu, ainult mingi kriiskamine, nagu koridoris oleks lind, kes lendab laperdades ühest seinast teise.
Rasked saapad põrandal ja Debby väikesed jalad eest ära jooksmas, mitte veel elutud, jooksmas ema toa poole ja mina mõttes palumas: ei, ei, ära tule siia, ja siis koridori põrand rappumas tagaajaja saabaste all ja mingi lohistamine ja küüntega põranda kraapimine ja uuesti korin ja korin ja mütsatus ja midagi kukkumas ja kirve vihin ja minu ema ikka veel hirmsaid kraaksuvaid hääli tegemas ja mina seismas, paigale tardunult oma ema magamistoas, lihtsalt kuulamas seda kõike, kuni vintpüss mu jälle peaaegu kurdiks kärgatas, ja siis veel see mütsatus, mis põrandalauad mu jalge all nõtkuma pani. Mina, argpüks, soovimas, et see kõik lihtsalt ära läheks. Pooleldi kappi roninud, kägaras ennast kõigutamas. Minge ära minge ära minge ära. Uste kolksumine, jälle sammud ja ulgumine, Ben sosistamas, meeleheitel. Ja siis tema nutt, jäme mehe moodi jõuramine ja Beni hääl, ma tean, see oli Beni hääl, karjumas Libby! Libby! Ma avasin oma ema toa akna ja rabelesin katkise kärbsevõrgu vahelt läbi, kukkusin madalast aknast alla lumisele maale nagu tagurpidi sündinu, sokid said kohe läbimärjaks, juuksed takerdusid põõsasse. Ma jooksin. Libby! Vaatasin korra veel maja poole, ainult üks aken valge, muidu pilkane pimedus. Mu jalad olid vermeis, kui jõudsin tiigi juurde ja peitsin ennast pilliroo vahele. Mul oli ka mitu kihti riideid seljas nagu