„Te olite peidus, kullake. Te ei saanud näha seda, mida väitsite end näinud olevat, sest siis te poleks eluga pääsenud.” „Ma tean ise, mida ma nägin,” alustasin nagu alati.
„Lollus. Te nägite seda, mida teile öeldi, et te olevat näinud, sest olite tubli väike tüdruk, kes kartis ja tahtis olla abivalmis. Prokurör ajas teid lõplikult segadusse. Nad kasutasid teid ära, et mõista süüdi see, keda oli kõige lihtsam süüdistada. Ma pole nii laiska juurdlust ei varem ega hiljem kohanud.”
„Ma olin majas …”
„Ja kuidas te seletate ära püssilasud, mis tapsid teie ema?” jätkas mees oma rünnakut ja kummardus küünarnukke põlvedele toetades lähemale. „Beni kätelt ei leitud püssirohu jälgi …”
„Mehed, mehed,” katkestas vanake oma jämedate kortsus sõrmedega vehkides. „Ja daamid,” lisas ta õliselt mulle ja kräsupeale noogutades. „Me pole veel isegi tuvastatud fakte üles lugenud. Peame lähenema süsteemselt, muidu võiksime sama hästi netis lobiseda. Kui meil kordki on selline külaline, tuleb eriti hoolikalt jälgida, et kõik saaksid kõigest aru.”
Peale kerge puhisemise ei kostnud mingeid vastuväiteid; vanake niisutas huuli, vaatas üle oma prilliraamide ja köhatas hääle rögisedes puhtaks. Tal paistis olevat autoriteeti ja ometi jättis ta kuidagi räpaka mulje. Kujutasin elavalt ette, kuidas ta seisab üksinda köögis ja sööb valamu kohal valjult matsutades otse purgist virsikuid suhkrusiirupis. Nüüd hakkas ta oma märkmeid ette lugema.
„Fakt: 1985. aasta 3. jaanuaril umbes kell kaks öösel tapsid kas üks või mitu tundmatut kurjategijat kolm Day perekonna liiget nende farmis Kansase Kinnakees. Surma said kümneaastane Michelle Day, üheksaaastane Debby Day ja nende ema, kolmekümne kahe aastane Patty Day. Michelle Day kägistati, Debby Day tapeti kirvega, Patty Dayd tulistati kaks korda vintpüssist, teda löödi kirvega ja talle tekitati sügavaid haavu jahimehenoaga.”
Tundisn kõrvus verekohinat ja pidin endale meelde tuletama, et ma ei kuule midagi uut. Paanikaks polnud põhjust. Ma polnud kunagi mõrvade üksikasju tähelepanelikult kuulanud. Olin lasknud sõnadel endast üle uhtuda, need kiiresti peast välja tõrjunud, nii nagu hirmust segane vähihaige kuulab keerulise sõnastusega diagnoosi, taipamata õieti midagi peale selle, et asi on väga halb.
„Fakt,” jätkas vanake. „Kõige noorem laps, seitsmeaastane Libby Day oli samuti kodus, kuid põgenes tapja või tapjate eest oma ema toa akna kaudu.
Fakt: vanim laps, viieteistaastane Benjamin Day väidab, et pärast tüli emaga magas tema tol ööl naabrite küünis. Tal puudub alibi ja politseiga suheldes oli ta erakordselt tõrges. Benjamin arreteeriti ja mõisteti süüdi suuresti ümberkaudsete elanike kuulujuttude põhjal, kes teadsid rääkida, et poiss olevat liitunud satanistide rühmaga, kusjuures maja seinad olid maalitud täis sümboleid ja sõnu, mida seostatakse saatanakummardamisega. See oli tehtud tema ema verega.” Vana mees tegi dramaatilise pausi, uuris kuulajate nägusid ja jätkas siis. „Veel suuremat kaalu omistati ainsa eluga pääsenud õe Libby tunnistusele, kes väitis, et ta nägi, kuidas vend need mõrvad toime pani. Libby tunnistus oli küll väga ebamäärane ja pealegi oli ta üldse liiga noor, kuid Ben Day mõisteti ikkagi süüdi. Ja seda hoolimata tõestusmaterjali silmatorkavast puudumisest. Meie oleme tulnud siia kaaluma muid variante ja üldse juhtumit kriitilise pilguga üle vaatama. Usun, et oleme kõik ühel meelel oletades, et tragöödia põhjusi tuleb otsida 1985. aasta teise jaanuari sündmustest. Midagi pöördumatut pidi juhtuma selle ühe päeva jooksul – ja ma ei viita siin ohvrite perekonnanimele.” Mahasurutud naeruturtsatused, süüdlaslikud pilgud minu suunas. „Kui perekond hommikul üles ärkas, ei olnud nende elud veel ohus. Midagi läks väga valesti tol päeval.” Kõneleja kausta vahelt oli libisenud välja sündmuspaiga foto serv: priske verine jalg ja lavendlikarva öösärgisiil. Debby. Vanake tabas mu pilgu ja lükkas foto kähku tagasi, nagu see poleks minu asi. „Minu teada arvavad peaaegu kõik, et mõrvar on Runner Day,” kuulutas paks naine oma käekotis ringi tuulates, nii et posu pabersalvrätte külje pealt maha pudenes. Isa nime kuulmine pani mu võpatama. Runner Day. Armetu lontrus. „On ju?” jätkas ta. „Ta läheb Patty juurde, nuiab temalt raha nagu tavaliselt, ei saa sentigi, vihastab, kukub märatsema. See mees oli ju hull, eks ole?” Naise pihku ilmus rohupurk ja ta võttis kaks aspiriinitabletti – nii, nagu tehakse filmis, pead järsu liigutusega taha kallutades. Vaatas siis mulle otsa, et oma väitele kinnitust saada. „Nojah. Vist küll. Ma ei mäleta teda eriti. Nad lahutasid, kui mina olin kahene või nii. Pärast seda ei suhelnud me peaaegu üldse. Ta tuli küll tagasi ja elas koos meiega ühe suve, sellesama enne mõrvu, aga …” „Kus ta praegu on?”
„Ma ei tea.”
Naine pööritas mulle silmi.
„Aga see suur mehe jalajälg?” päris keegi tagumisest reast. „Politsei ei osanudki ära seletada, miks leiti majast esindusliku kinga verine jälg, kuigi selles majas polnud meest, kes oleks midagi niisugust kandnud …”
„Politseil jäi nii mõndagi ära seletamata,” alustas vanem mees.
„Nagu näiteks üks müstiline vereplekk,” torkas Lyle vahele. Ta pöördus minu poole. „Michelle’i voodilinadelt leiti vereplekk, mille grupp ei langenud kokku kellegagi selles majas. Kahjuks olid voodiriided pärit heategevuslikust Goodwilli fondist, mis andis prokurörile võimaluse väita, et selle pleki oli võinud jätta ükskõik kes.”
„Vähekasutatud” linad. Just. Day pere oli Goodwilli kuldklient: diivan, teler, lambid, teksased, isegi kardinad olime sealt toonud.
„Kas te teate, kust Runnerit leida võib?” küsis nooruk. „Vahest saaksite meie jaoks temalt paari asja küsida?”
„Mina leian, et tasuks küsitleda ka mõnda Beni tolleaegset sõpra. Kas teil on veel Kinnakees sidemeid?” ütles vana mees.
Tekkis elav vestlus: arutati Runneri hasartmängusõltuvust, Beni sõpru ja politsei käpardlikkust.
„No kuulge,” nähvasin mina. „Aga Ben? Kas te Beni arvate üldse mängust välja?”
„Jumal hoidku, poisile tehti karjuvat ülekohut,” teatas paks proua. „Ja ärge püüdkegi väita, et teie ei arva sama. Kui te muidugi ei taha oma issit kaitsta. Või lihtsalt ei julge tunnistada, mida te tegite.”
Põrnitsesin teda tigeda pilguga. Naise juustes ripnes tükike hüübinud munarebu. Milline inimene sööb öösel mune? arutlesin endamisi. Või on see tal hommikust saadik juustes?
„Meie Magda tegeleb väga aktiivselt selle asjaga, toetab väga aktiivselt püüdlusi teie venda vabastada,” ütles vana mees ja kergitas üleolevalt kulme.
„Ta on suurepärane inimene,” kuulutas Magda lõuga õieli ajades. „Kirjutab luuletusi ja muusikat ja on nii otsatult lootusrikas. Te peaksite teda tundma õppima, Libby, tõesti peaksite.”
Magda vedas küüntega üle tema ees laual lebavate toimikute – igal Day perekonna liikmel oli eraldi kaust. Neist kõige paksem oli kaetud mu venna piltidega: punapäine noor Ben, tõsise näoga, käes mänguasi – pommilennuk; tumedapäine hirmunud Ben politsei äratundmisfotol pärast arreteerimist; praegune Ben, vangla seinte vahel, jälle punase peaga, ärksa ilmega, suu paokil nagu midagi öeldes. Selle kõrval Debby kaust ainsa fotoga temast halloween’i kostüümis: punased põsed, punased huuled, pruunid juuksed meie ema punase rätiku all, puus ette lükatud, lapsikult seksikas. Paremal paistis minu tedretähniline käsi tema poole õieli. Foto meie perekonna kogust, minu teada polnud seda kunagi avaldatud. „Kust te selle saite?” küsisin Magdalt.
„Kuskilt ikka.” Ta kattis kausta oma priske käega kinni.
Vaatasin laua ümber istujaid, võideldes sooviga neile kallale karata. Vanakese kausta vahelt oli jälle välja libisenud foto Debby laibast. Ma nägin verist jalga, lõhki lõigatud kõhtu, kätt, mis oli peaaegu otsast raiutud. Kummardusin laua kohale ja krabasin vennikesel käsivarrest. „Pane see pask kohe ära,” urisesin.