Ma olen valelik ja varas. Ärge laske mind oma majja ja kui lasete, siis ärge jätke mind järelevalveta. Ma näppan asju. Te võite tabada mind surumas ahnesse pihku teile kuuluvat pärlikeed, mispeale ma kukun seletama, kuidas mu emal oli samasugune ja ma lihtsalt ei saanud teisiti, kui pidin seda katsuma, ainult korraks, palun vabandust, ma tõesti ei tea, mis mul hakkas.
Minu empsil polnud kunagi ühtegi ehet, mis poleks ta ihule rohelist ranti jätnud, aga kust teie peaksite seda teadma. Ja need pärlid panen ma pärast ikkagi pihta, kui te kas või korraks mujale vaatate.
Ma varastan aluspükse, sõrmuseid, CD-sid, raamatuid, kingi, iPode, käekelli. Ma lähen kellegi kodusele peole – mul pole sõpru, kuid on siiski inimesi, kes mind külla kutsuvad – ja lahkun sealt, mitu pluusi sviitri alla peidetud, taskutes mõned kenad huulepulgad ja sularaha, mis on pärit teiste külaliste rahakottidest. Mõnikord tassin minema terve käekoti, kui peolised on piisavalt purjus. Viskan lihtsalt üle õla ja jalutan sellega välja. Retseptiravimid, parfüümipudelid, nööbid, pastakad. Toit. Minu valduses on üks välipudel, Teise maailmasõja suveniir, kellegi vanaisa kallis mälestus, ja Phi Beta Kappa rinnamärk, mis varem kuulus kellegi lemmikonule. Mul on antiikne tinatops, mille varastamist ma enam ei mäleta, sellest on nii palju aega möödas. Ma mängin, et see on minu perekonna reliikvia. Aga need asjad, mis päriselt olid meil kunagi kodus, need kastid seal trepi all – neid ei suuda ma isegi vaadata. Teiste inimeste majakraam meeldib mulle palju rohkem. Sest sellel on teiste inimeste minevik. Üks mu kodus leiduv ese, mida ma pole varastanud, on tõestisündinud lool põhinev kriminaalromaan pealkirjaga „Saatana saak: kuratlik kuritegu Kansase Kinnakees”. See ilmus 1986. aastal ja selle autor on endine reporter Barb Eichel ja rohkem ei tea ma sellest midagi. Vähemalt kolm peaaegu kallimat on mulle pärast pikka kaalumist tõsise näoga selle raamatu kinkinud ja nad kõik said otsekohe sule sappa. Kui ma ütlen, et ma ei taha seda raamatut lugeda, siis see ka tähendab, et ma ei taha seda raamatut lugeda. Sama lugu nagu minu raudse reegliga magada alati valges. Kui ma mehega voodisse lähen, ei jäta ma kunagi mainimata, et lamp peab jääma põlema, ja siis ütleb mees midagi sellist nagu: „Aga mina ju hoolitsen sinu eest, tibuke,” ja püüab ikkagi tuld ära kustutada. Justkui nende hoolitsus midagi muudaks. Millegipärast ei suuda keegi neist päriselt uskuda, et ma tõesti magan valges. Kaevasin „Saatana saagi” välja toanurgas kõrguvast viltusest raamatuvirnast; hoian seda alles samal põhjusel, miks ma säilitan kaste oma perekonna paberite ja muu rämpsuga – sest võib-olla ma ühel heal päeval ikkagi tahan seda kraami ja isegi kui seda päeva mitte kunagi ei tule, ei taha ma, et see satuks teiste inimeste kätte. Avalehekülg algas nii:
USA keskosas Kansase Kinnakees elab rahumeelne farmerite kogukond, kõik tunnevad seal kõiki, käivad samas kirikus ja vananevad külg külje kõrval. Siiski pole nad kaitstud muu maailma kurjuse eest ja kolmanda jaanuari pimedatel öötundidel 1985. aastal sai see kurjus saatuslikuks kolmele Day perekonna liikmele, kelle lõpp oli verine ja õudne. See lugu ei räägi mitte ainult kolmest mõrvast, vaid ka saatanakultusest, veristest riitustest ja sellest, kuidas satanism on levinud üle kogu meie maa, tungides isegi kõige idüllilisematesse näiliselt turvalistesse paikadesse.
Mu kõrvad lõid jälle kumisema tolle öö häältest: vali mehine mühatus, õhku ahmiv kuiva kurgu hala. Mu ema tontlik kriiskamine. Paha Paik. Vaatasin Barb Eicheli pilti raamatu tagakaanel. Tal olid lühikesed turritavad juuksed, rippuvad kõrvarõngad ja asjalik naeratus. Tema kohta oli öeldud, et ta elab Kansase Topekas, aga need andmed olid rohkem kui kakskümmend aastat vanad.
Oleksin pidanud nüüd helistama Lyle Wirthile, käima välja oma hangin-teile-raha-eest-teavet-ettepaneku, kuid ma polnud valmis kuulama uuesti tema loengut minu enda perekonna mõrvadest. (Te vist tõesti arvate, et süüdlane on Ben!) Pidin olema valmis talle vastuväiteid esitama, selmet istuda ta ees nagu mingi tobuke, kel pole midagi huvitavat öelda. Mis oli tegelikult üpris täpne kirjeldus.
Sirvisin veel veidi raamatut, selili voodil, kahekorra keeratud padi pea ja õlgade all; Buck jälgis mind oma terase kassipilguga, et mitte magada maha liigutust, mis annaks aimu mu kavatsusest kööki minna. Barb Eichel kirjeldas Beni kui „musta riietatud erakut, kõigist põlatud ja viha täis”, lisades, et „ta oli vaimustatud hevimuusika kõige brutaalsemast alaliigist – „mustast metallist” –, mille sõnad pole midagi muud kui kodeeritud pöördumine saatana enda poole”. Lappasin loomulikult edasi, kuni leidsin mind iseloomustavaid lõike: „ingellik, kuid seesmiselt tugev”, „otsustav ja kurb”, ja „temas aimus iseseisvust, mida kohtab harva isegi kaks korda vanemate laste juures”. Meie pere oli olnud „rõõmsameelne ja toimekas, tuleviku suhtes lootusrikas, pidades tähtsaks puhast õhku ja puhast eluviisi”. Mm, hm. Aga ikkagi, see raamat kujutas endast kõige põhjalikumat ülevaadet juhtunust ja pärast seda, kui Mõrvaklubi oli mu mitmehäälselt juhmakaks kuulutanud, olin ma innukas vestlema mõne kõrvalseisjaga, kes minuga sarnaselt peab mõrvariks Beni. Et varuda laskemoona lahinguks Lyle’iga. Manasin silme ette stseeni, kuidas ma loen sõrmedel üles tõsiasju: see, see ja see tõestab, et teie, tainapead, eksite, ja kuidas Lyle’il mokk töllakile vajub, kui ta aru saab, et mul oli ikkagi õigus. Oleksin nii või teisiti nõus temalt raha võtma, kui ta on huvitatud. Teadmata õieti, millest alustada, helistasin Topeka telefoniregistrisse ja, ennäe imet, saingi Barb Eicheli numbri. Endiselt topekalane, endiselt registris. Lapsemäng. Ta laskis telefonil ainult kaks korda heliseda, hääl kõlas reipalt ja kiledalt, kuni ma ütlesin, kes ma olen. „Oi, Libby. Ma olen nii palju mõelnud, et kas sa kunagi minuga ühendust võtad,” alustas ta, kui oli kõigepealt jupp aega ohkinud. „Või kas mina peaksin püüdma sinuga rääkida. Ma kohe ei teadnud, kohe ei teadnud …” Ma kujutasin ette, kuidas ta abitult ringi vahib, nakerdab närviliselt küüsi, üks neid naisi, kes uurib kakskümmend minutit menüüd, enne kui suudab midagi välja valida, ja satub kelneri tulles ikkagi paanikasse. „Ma lootsin vestelda teiega … Benist,” alustasin kõheldes, teadmata, kuidas oma soovi arusaadavalt seletada. „Tean, tean, olen kirjutanud talle mitu vabanduskirja kõigi nende aastate jooksul, Libby. Ma ei kujuta ette, kuidas saabki mulle andestada, et ma selle neetud, tuhandest neetud raamatu kirjutasin.” Vaat kus lops.
Barb Eichel kutsus mu enda poole lõunale. Tahtis mulle näost näkku seletusi anda. Ta ei juhtinud enam autot (siinkohal haistsin ma põhjust: tabletid ja püüdlikult läikima löödud väline külg, mis iseloomustab neid, kes on millestki sõltuvusse jäänud), nii et mina võiksin talle külla sõita, ta oleks nii lõpmata tänulik. Õnneks asub Topeka enam-vähem Kansas City naabruses. Mitte et ma oleksin sinna kangesti kibelenud, olin suureks kasvades seda linna piisavalt näinud. Topekas oli vägev psühhiaatriahaigla, tõsiselt, suure tee ääres oli isegi silt umbes sellise tervitusega: „Tere tulemast Topekasse, maailma psühhiaatriapealinna!” Linna peal koperdasidki pidevalt ringi hullud ja terapeudid ja mind tassiti sinna regulaarsete vahedega eriti kõrge tasemega nõustamist saama. Milline õnn. Seal me siis vestlesime minu hirmuunenägudest, mu paanikahoogudest, mu suutmatusest viha talitseda. Teismelise minuga räägiti juba mu kahetsusväärsest kalduvusest teistele kätega kallale minna. Minu jaoks lehkab kogu see linn, Kansase pealinn, nupust nikastanute ila järele.
Lugesin enne teele asumist Barbi raamatu läbi, et varustada ennast faktide ja küsimustega. Kuid need kolm tundi sõitu, mis mul kulus ühetunnise teekonna läbimiseks, jõudsid mu enesekindlust mõnevõrra murendada. Liiga palju valesid käänakuid, ma kirusin ennast, miks mul pole kodus internetti, mis laseks marsruudi kerge vaevaga navigaatorisse laadida. Ei internetti, ei kaabeltelevisiooni. Sedasorti asjad pole mu tugev külg, nagu juuksuri juures käimine ja õli vahetamine ja hambaarst. Kui ma oma osmikusse sisse kolisin, veetsin esimesed kolm kuud tekkidesse mähkunult, sest ei viitsinud nii palju jahmerdada, et saaks majja gaasi sisse. Viimase paari aasta jooksul on mul kolm korda gaas kinni keeratud – mõnikord ma lihtsalt ei saa niikaugele, et kirjutada vajalik tšekk. Mul on raskusi isegi kord saavutatu säilitamisega.
Barbi maja, kui ma viimaks kohale jõudsin, osutus igavalt inetuks, ta oli ontliku väljanägemisega kipskrohvikuubiku kahvaturoheliseks värvinud. Rahustav. Lademetes tuulekellasid. Ta avas ukse ja põrkas tagasi, justkui minu ilmumine oleks teda üllatanud. Soeng oli ikka sama mis raamatu tagakaanel, kuigi nüüd turritasid ta peas hallid siiliokkad ja pärlitest keti