„Ohhoo, kas keegi kõndis üle su haua?” ütles Lyle ja taipas samas, kui kohatult see kõlab. „Noh, ja edasi?” Jäime toppama huviliste taha, kes seisid boksi juures, mille nimi oli Bobi imetrikid; seal istus ebaloomulikult suurte vuntsidega kutt, kes lürpis suppi. Tema selja taga oli riiul nelja kolbaga, nende all kiri „neli viimast”. Kutt hõikas Lyle’ile, et ta tutvustaks talle oma väikest sõpra. Lyle oli juba talle tõrjuvalt viipamas, püüdis mind tunglejate vahelt läbi lükata, kuid kehitas siis õlgu ja sosistas mulle: üks rollimängija.
„Bob Berdella,” ütles Lyle vuntsidega kutile silma pilgutades, nagu see nimi oleks mingi nali, „saage tuttavaks: Libby Day, kelle perekond … Kinnakee Kansas, farmi tapatalgud. Dayde perekond.”
Kutt kummardus üle laua minu poole, ilane tükk hamburgeri hamba vahel. „Oleks sul noku, siis sa vedeleksid praegu tükeldatult minu prügiämbris,” ütles ta ja hirnus naerda. „Õige väikeste tükkidena.”
Ta tegi liigutuse, nagu kavatseks mind lüüa. Taganesin tahtmatult, kuid viskusin kohe jälle Bobi poole, rusikas püsti, raevunud, nagu alati siis, kui miski mind ehmatab. Põruta nina pihta, nii et veri väljas, löö tal nägu segamini ja siis löö uuesti. Aga enne kui ma seda teha jõudsin, lükkas Bob oma tooli tagasi, ajas käed püsti ja pomises mitte mulle, vaid Lyle’ile: mees, ma tegin ainult nalja, ära võta südamesse. Ta isegi ei vaadanud vabandades minu poole, nagu ma oleksin mingi laps. Kuni ta Lyle’ile neid sõnu ütles, tegin mina, mis ma pidin tegema. Mu rusikas ei tabanud päriselt märki, kutt sai ainult kõva obaduse vastu lõuga, umbes nii, nagu võidakse karistada kutsikat.
„Käi persse, sitapea.”
Lyle ärkas tardumusest, tõmbas mu vabandusi ümisedes eemale, minul endiselt käed rusikas ja hambad irves. Lauast möödudes andsin saapaga selle pihta just paraja hoobi, et see kõikuma lööks ja supp põrandale loksuks. Kahetsesin juba, et polnud lihtsalt üle laua karanud. Pole midagi mannetumat lühikest kasvu naisest, kelle obadus ei taba märki. Mind oleks sama hästi võidud sülle võtta, jalad õhus siputamas, ja sealt eemale kanda. Kiikasin üle õla. Kutt lihtsalt seisis seal, käed kõrval rippu, lõual punane laik, suutmata otsustada, kas olla kahetsev või vihane.
„Olgu, see polnud küll Mõrvaklubi esimene rusikavõitlus, aga tõenäoliselt kõige veidram,” märkis Lyle.
„Mulle ei meeldi, kui mind ähvardatakse.”
„Ta tegelikult ei … Tean, tean,” puterdas Lyle. „Nagu ma ütlesin, need rollimängijad jäävad klubi tegevusest tasapisi kõrvale, kuni on järel ainult tõsimeelsed lahenduseotsijad. Meie rühma, Day rühma inimesed peaksid teile kindlasti meeldima.” „On see siis Day rühm või Kinnakee Kansase farmi tapatalgute rühm?” torisesin mina. „Nojah. Nii me seda tõesti kutsume.” Ta püüdis järjekordsest ummikust läbi trügida, kuid me jäime sinna mõlemad kinni. Mu nägu oli peaaegu vastu kellegi selga surutud. Sinine tärgeldatud triiksärk. Kinnitasin pilgu triikimisel tekkinud sirgele viigile. Kellegi klounilik õllekõht togis mind järjekindlalt selga. „Enamasti surutakse sinna veel saatan ka sisse,” ütlesin. „Saatanlik veretöö farmis. Kansase kuratlik massimõrv.” „Noh, meie seda eriti ei usu ja jätame saatana heaga mängust välja. Vabandust, kas saaks mööda!” ütles ta inimeste vahelt läbi vingerdades. „Põhimõttelised erimeelsused nimepanekul,” nähvasin mina, pilk endiselt sinisel särgil. Pääsesime viimaks ümber nurga paika, kus polnud trügimist. „Kas soovite tutvuda veel mõne rühmaga?” Ta osutas vasakule, kus otse meie kõrval istus boksis number 31 kamp mehi: halvasti lõigatud soengud, mitmel vuntsid, enamikul peale nööbitav krae. Mehed vaidlesid tuliselt, summutatud häälega. „Need kutid on tegelikult päris lahedad,” märkis Lyle. „Nad on ise oma mõrvamüsteeriumi autorid. Arvavad nimelt, et on avastanud senitundmatu sarimõrvari. Et keegi liigub osariigist osariiki – Missouri, Kansas, Oklahoma – ja aitab inimesi teise ilma saata. Perepea või mõne vanuri, kes on ülepeakaela võlgades, krediitkaardid ammu limiidi ületanud, hüpoteek maksmata, väljapääsmatu olukord.” „Ta siis tapab neid, kes ei oska rahaga ümber käia?” imestasin silmi pööritades. „Nojah. Nende arvates on tegemist Kevorkiani tüüpi tapjaga, kelle ohvritel on korralik elukindlustus, kuid pole vähimatki lootust võlgadest jagu saada. Nimetavad teda Võlakustutajaks.” Üks boksis number 31 istujatest, noor mees esiletungiva alalõua ja huultega, mis ei ulatunud täielikult hambaid katma, oli meid vargsi pealt kuulanud ja pöördus nüüd innukalt Lyle’i poole. „Paistab, et Võlakustutaja käis eelmisel kuul Iowas: üks nelja lapse ja uhke majaga pereisa hukkus otse täiuslikult lavastatud mootorsaaniõnnetuses otse uskumatult sobival ajal. Möödunud aastal oli samalaadseid juhtumeid igas kuus. Majanduskriis, eks ole.”
Nolk oleks hea meelega jätkanud, ta püüdis tõmmata meid oma boksi, mis oli täis riputatud osariikide kaarte ja kalendreid ja ajaleheväljalõikeid; lauda kattis prahine kiht näkse ja pähkleid, mida mehed endale peoga suhu ajasid, nii et soolakringleid ja maapähkleid pudenes põrandale nende tennistes jalgade alla. Raputasin Lyle’ile pead, seekord lükkasin mina teda enda ees. Jälle vahekäigus, tõmbasin kopsud täis soolavaba õhku ja vaatasin kella.
„No nii,” ütles Lyle. „Seda sai nüüd esimese korra kohta päris palju. Võime vist kohale minna. Meie rühm peaks teile kindlasti meeldima. Me võtame asja palju tõsisemalt. Näete, mõned juba ootavad seal.” Ta osutas üldse mitte kaootilise nurgaboksi poole, kus paks kräsupäine naine rüüpas kannu mõõtu plasttopsist kohvi ja kaks sportlikku keskealist meest vahtisid ringi, käed puusas, naise juuresolekut eirates. Nad nägid välja nagu politseinikud. Nende selja taga istus vanemapoolne kiilanev mees kumaras kaardilaua kohal ja kribas kirjutada midagi juristimärkmikku; pinevil kolledžiealine nooruk püüdis seda üle ta õla lugeda. Kõige taga seisid kobaras koos mõned mittemidagiütleva välimusega mehed, lehitsesid mingeid kaustu või passisid niisama.
„Näete, naisi on veel,” kuulutas Lyle võidukalt säbrulise tipuga lihamäe peale osutades. „Kas tahate kohe sisse astuda või eelistate saabuda veidi hiljem efektselt?”
„Praegu sobib hästi.”
„Meil on terane rühm, tõsise suhtumisega. Nad kindlasti meeldivad teile. Vean kihla, et te isegi õpite neilt üht kui teist.”
Mühatasin ja järgnesin Lyle’ile. Naine tõstis esimesena pilgu, vidutas korraks silmi ja ajas need siis pärani. Ta hoidis käes isetehtud kausta, kaanele oli kleebitud minu keskkooliaegne foto, kus ma kandsin kaelaketti kuldse südameripatsiga, mille keegi oli mulle kirjaga saatnud. Naine oleks justkui tahtnud oma kausta mulle ulatada, hoidis seda õieli nagu teatrikava. Ma ei sirutanud kätt. Panin tähele, et ta oli mulle sarved pähe joonistanud. Lyle pani käe mu õlale, kuid võttis kohe ära. „Tervitus teile kõigile. Meie väga eriline külaline jõudis kohale – Libby Day, selle aasta mõrvakonverentsi staar.” Mõned kergitasid kulme, mitu meest noogutas heakskiitvalt, üks politseiniku välimusega tüüpidest pomises: ah sa pagan. Ta tõstis käe, et see Lyle’i omaga kokku lüüa, kuid mõtles ümber ja tegi kogemata natsitervituse. Vana mehe vilav pilk libises minust korraks üle, et siis veel midagi kirja panna. Mõtlesin murelikult, ega nad ometi ei oota, et ma esineksin kõnega; poetasin mokaotsast tervituse ja võtsin laua ääres istet. Järgnesid tavapärased tervitused ja pärimised. Jah, ma elan Kansas Citys; ei, ma olen ajutiselt ilma tööta; ei, ma pole üldse Beniga ühenduses olnud. Jah, ta kirjutab mulle paar korda aastas, aga ma viskan ta kirjad lahti tegemata ära. Ei, mind ei huvita, mida need võiksid sisaldada. Jah, ma olen valmis tema järgmise läkituse maha müüma. „No nii,” segas Lyle suureliselt