Küsimuste asendamine
Pakun lihtsa seletuse selle kohta, kuidas me loome intuitiivseid arvamusi keeruliste teemade kohta. Kui raskele küsimusele ei ole võimalik leida kiiresti rahuldavat vastust, leiab Süsteem 1 seotud küsimuse, millele on lihtsam vastata, ja vastab sellele. Nimetan ühe küsimuse asemel teisele vastamise operatsiooni „asendamiseks”. Kasutan ka järgmisi termineid:
Sihtküsimus on hinnang, mida te soovite luua.
Heuristiline küsimus on lihtsam küsimus, millele te tegeliku küsimuse asemel vastate.
Heuristik on definitsiooni järgi rusikareegel, lihtne protseduur, mis aitab leida keerulistele küsimustele adekvaatsed, kuigi sageli ebatäielikud vastused. Sõna tuleb samast tüvest nagu heureka.
Asendamise idee kerkis meie koostöös Amosega varakult esile ning oli tuumaks sellele, millest sai heuristikute ja nihete teooria. Küsisime endalt, kuidas inimesed suudavad langetada otsuseid tõenäosuse kohta, teadmata täpselt, mis tõenäosus on. Jõudsime järeldusele, et inimesed peavad seda võimatut ülesannet kuidagi lihtsustama ning asusime uurima, kuidas seda tehakse. Meie vastus oli, et kui inimestel tuleb otsustada tõenäosuse üle, langetavad nad tegelikult otsuse millegi muu üle ja arvavad, et on hinnanud tõenäosust. Süsteem 1 teeb keerulise sihtküsimuse puhul, kui vastus sellega seotud lihtsamale heuristilisele küsimusele kergesti pähe torkab, tihti säärase käigu.
Ühe küsimuse asendamine teisega võib olla hea strateegia keeruliste probleemide lahendamisel ja George Pólya lisas asendamise oma klassikalisse teosesse „How to Solve It” („Kuidas seda lahendada”): „Kui te ei suuda mõnd probleemi lahendada, on alati olemas lihtsam probleem, mida te suudate lahendada: otsige see üles.” Pólya heuristikud on strateegilised protseduurid, mida Süsteem 2 teadlikult kasutab. Kuid heuristikud, mida mina selles peatükis käsitlen, ei ole teadlikult valitud: nende põhjuseks on vaimne haavlipüss, meie ebatäpne kontroll küsimustele antavate vastuste suunamise üle.
Vaadake tabel 1 vasakpoolse tulba küsimusi. Need on keerulised ja enne, kui suudate anda mõnele neist kaalutletud vastuse, peate tegelema teiste keeruliste probleemidega. Mis on õnn? Millised on järgmise kuue kuu tõenäolised poliitilised arengud? Mis on standardkaristused teiste finantskuritegude puhul? Kui tugev konkurents kandidaati ootab? Milliseid keskkonnaalaseid või teisi tegureid tuleks veel arvestada? Nende küsimustega tõsiselt tegelemine on täiesti ebapraktiline. Kuid küsimustele täiuslikult läbikaalutud vastuste andmine pole teie ainus võimalus. Hoolikale kaalutlemisele on olemas ka heuristiline alternatiiv, mis vahel toimib päris hästi ja vahel viib tõsiste vigadeni.
Tabel 1
Tänu vaimsele haavlipüssile on lihtne leida rasketele küsimustele kiireid vastuseid ilma laisale Süsteemile 2 liiga palju tööd kaela määrimata. Iga vasakpoolse küsimuse parempoolne vaste kutsutakse esile suure tõenäolisusega ja sellele on väga lihtne vastata. Kergesti tulevad pähe tunded delfiinide ja finantskaabakate suhtes, hetke meeleolu, mulje eelvalimiste kandidaadi poliitilisest osavusest või presidendi hetkepopulaarsusest. Heuristilised küsimused annavad kõigile keerulistele sihtküsimustele vastuse, mis on varnast võtta.
Miski on selles loos ikka veel puudu: vastused tuleb sobitada algsete küsimustega. Näiteks tuleb minu tundeid surevate delfiinide suhtes väljendada dollarites. Selle probleemi lahendamiseks on olemas Süsteemi 1 teine võime, intensiivsuse sobitamine. Meenutage, et nii tunnete kui ka annetatud dollarite näol on tegemist intensiivsuse skaalaga. Mul on delfiinide suhtes enam või vähem tugevad tunded ja on olemas panus, annetus, mis minu tunnete intensiivsusega sobib. Dollarite hulk, mis mulle pähe tuleb, ongi koguseline vaste. Samasugused intensiivsuse vasted on võimalikud kõigi küsimuste puhul. Näiteks kandidaadi poliitilised oskused võivad ulatuda haledatest erakordselt muljetavaldavateni ja poliitilise edu määr mahtuda vahemikku madalast „Ta saab eelvalimistel lüüa” kuni kõrgeni „Ühel päeval saab temast Ühendriikide president”.
Vaimse haavlipüssi ja intensiivsuse sobitamise automaatsed protsessid pakuvad lihtsatele küsimustele sageli ühe vastuse või rohkemgi, mida on võimalik kanda üle sihtküsimusele. Mõnel juhul leiab aset asendamine ning Süsteem 2 kiidab heaks heuristilise vastuse. Muidugi on Süsteemil 2 võimalus vaistlik vastus tagasi lükata või seda täiendavat infot lisades muuta. Kuid laisk Süsteem 2 käib sageli vähima pingutuse teed ja kiidab heaks heuristilise vastuse, uurimata pikemalt, kas see on täiesti sobiv või mitte. Te ei takerdu, te ei pea eriti rängalt vaeva nägema ja te ei pruugi isegi märgata, et ei vastanud sellele küsimusele, mis teile esitati. Veelgi enam, te ei pruugi tähele panna sedagi, et sihtküsimus oli raske, sest intuitiivne vastus torkas kergesti pähe.
3-D heuristik
Heitke pilk pildile kolmest mehest ja vastake järgnevale küsimusele.
Joonis 9
Kas sellel joonisel, nii nagu on trükitud, vasakpoolne figuur on suurem kui parempoolne?
Ilmne vastus tuleb kergesti: parempoolne kuju on suurem. Ent joonlauaga mõõtes avastate, et tegelikult on nad täpselt ühesuurused. Teie muljes nende suhtelise suuruse kohta domineerib võimas illusioon, mis illustreerib suurepäraselt asendusprotsessi.
Koridor, milles kujud asuvad, on joonistatud perspektiivis ja tundub suunduvat vaatevälja sügavusse. Teie tajusüsteem tõlgendab pilti automaatselt kolmemõõtmelise stseenina, mitte tasapinnale trükitud pildina. Kolmemõõtmelises tõlgenduses on parempoolne isik ühtaegu palju kaugemal ja palju suurem kui vasakpoolne. Enamiku jaoks meist on kolmemõõtmeline mulje vastupandamatult tugev. Ainult visuaalkunstnikel ja kogenud fotograafidel on arenenud välja oskus näha seda joonistust kui objekti paberil. Meie ülejäänute jaoks toimub asendus: domineeriv kolmemõõtmeline mulje dikteerib otsuse kahemõõtmelise pildi kohta. Illusiooni põhjustab 3-D heuristik.
Siin leiab aset tõeline illusioon, mitte küsimuse valesti mõistmine. Te teadsite, et küsimus puudutab paberile trükitud pildil olevate kujude suurust. Teame katsete põhjal, et kui teil oleks palutud kujude suurust hinnata, oleks teie vastus olnud tollides, mitte jalgades. Küsimus ei tekitanud teis segadust, kuid teid mõjutas vastus küsimusele, mida ei esitatud: „Kui pikad on need kolm inimest?”
Heuristiku oluline samm – kahemõõtmelise asendamine kolmemõõtmelisega – toimus automaatselt. Pilt sisaldab märke, mis vihjavad kolmemõõtmelisele tõlgendusele. Antud ülesande – leheküljel oleva figuuri suuruse üle otsustamine – seisukohalt on need vihjed ebaolulised ja te oleksite pidanud neid eirama, kuid te ei suutnud seda teha. Heuristikuga seotud nihke tõttu tunduvad kaugemana paistvad esemed leheküljel ka suuremad. Nagu see näide illustreerib, on asendusel põhinev otsus vältimatult ja prognoositavalt vigane. Antud juhul leiab see aset nii sügaval tajusüsteemis, et te ei saa sinna midagi parata.
Meeleolu heuristik õnnelikkuse hindamisel
Saksa üliõpilaste seas korraldatud küsitlus on üks paremaid näiteid asendamise kohta. Küsitlus sisaldas kaht küsimust:
Kui õnnelik te viimasel ajal olete?
Mitu korda te viimase kuu jooksul kohtamas käisite?
Eksperimendi korraldajaid huvitas seos kahe vastuse vahel. Kas tudengid, kes vastasid, et käisid palju kohtamas, ütlevad, et nad on olnud viimasel ajal õnnelikumad kui need, kes käisid kohtamas vähem? Üllataval kombel see nii ei olnud: korrelatsioon vastuste vahel oli umbes null. Ilmselt ei mõelnud üliõpilased, kui neil paluti oma õnnelikkust hinnata, kohtamaskäimisele. Teine tudengite rühm nägi samu küsimusi, kuid vastupidises järjekorras:
Mitu korda te viimase kuu jooksul kohtamas käisite?
Kui õnnelik te viimasel