Nüüd teine küsimus: mis on joonisel 8 kujutatud joonte kogupikkus? See on teistsugune ülesanne, sest Süsteemil 1 pole midagi välja pakkuda. Ainus võimalus sellele küsimusele vastata on aktiveerida Süsteem 2, mis hindab pingutades keskmise, hindab joonte arvu või loeb need üle ja korrutab keskmise joonte arvuga.
Süsteemi 1 võimetus ühe pilguga kogumi joonte kogupikkust arvutada võib tunda teile enesestmõistetav; te poleks kunagi arvanudki, et saate sellega hakkama. Kuna Süsteem 1 väljendab kategooriaid prototüübi või tüüpiliste näidete põhjal, tuleb see hästi toime keskmisega, kuid halvasti summaga. Kategooria suurust ja selles sisalduvate näidete arvu kaldutakse eirama otsustes, mida ma nimetan summasarnasteks muutujateks.
Ühes eksperimendis paljudest, mille ajendiks olid kohtuasjad pärast katastroofilist tanklaeva Exxon Valdez naftaleket, paluti osalejatel hinnata valmidust maksta võrkude eest naftalaikude katmiseks, milles rändlinnud sageli upuvad. Erinevad osalejate rühmad määrasid oma valmiduse maksta 2000, 20 000 või 200 000 linnu päästmise eest. Kui lindude päästmine on majanduslik hüve, siis peaks see olema summasarnane muutuja: 200 000 linnu päästmine peaks olema väärt palju rohkem kui 2000 linnu päästmine. Tegelikult olid kolme rühma keskmised annetused vastavalt 80, 78 ja 88 dollarit. Lindude arv ei omanud kuigi suurt tähtsust. Kõigis kolmes rühmas reageerisid osalejad prototüübile – kohutavale pildile uppuvast linnust, kelle suled on paksult õliga koos. Kvantiteedi peaaegu täielik kõrvaleheitmine säärases emotsionaalses kontekstis on korduvalt kinnitust leidnud.
Sobitamine intensiivsuse põhjal
Küsimustel teie õnnelikkuse, presidendi populaarsuse, finantspetiste karistamise ja poliitiku tulevikuväljavaadete kohta on üks ühine oluline tunnus: need kõik viitavad intensiivsuse või koguse mõõtmele, mis lubab kasutada võrdlusastet: õnnelikum, populaarsem, rangem või mõjukam (poliitiku kohta). Näiteks kandidaadi poliitiline tulevik võib varieeruda madalast („Ta saab eelvalimistel lüüa”) kõrgeni („Ühel päeval saab temast Ühendriikide president”).
Siin puutume kokku Süsteemi 1 uue oskusega. Aluseks olev intensiivsuse skaala võimaldab sobitamist üle erinevate dimensioonide. Kui kuriteod oleksid värvid, oleks mõrv sügavamat punast tooni kui vargus. Kui kuritegusid väljendataks muusika abil, mängitaks mõrva fortissimo’s, tasumata parkimistrahvide kuhjumist aga pianissimo’s. Muidugi on teil samasugused tunded ka karistuste intensiivsuse suhtes. Klassikalises eksperimendiseerias sobitasid inimesed heli valjust kuriteo tõsidusega; teised aga heli valjust kohtulike karistuste rangusega. Kuuldes kaht nooti, millest üks märkis kuritegu ja teine karistust, kogesid inimesed ebaõiglustunnet, kui üks heli oli teisest palju valjem.
Vaadake näidet, mille juurde tuleme hiljem tagasi:
Julie luges nelja-aastaselt soravalt.
Nüüd sobitage Julie lapsepõlve lugemisoskus järgmisel intensiivsusskaalal:
Kui pikk on mees, kes on niisama pikk kui Julie oli varaküps?
Kuidas oleks kuus jalga? Ilmselt liiga vähe. Aga seitse jalga? Arvatavasti liiga palju. Te otsite pikkust, mis oleks niisama tähelepanuväärne kui sorav lugemine nelja-aastaselt. Üsna märkimisväärne, kuid mitte erakordne. Sorav lugemine ühekuuselt oleks erakordne, umbes nagu seitsme jala ja kaheksa tolli pikkune mees.
Milline sissetulek teie tegevusalal vastaks Julie lugemisoskusele?
Milline kuritegu on niisama tõsine kui Julie oli varaküps?
Milline keskmine lõpuhinne Ivy League’i kolledžis vastaks Julie lugemisoskusele?
Mitte kuigi raske, eks ole? Veelgi enam, võite olla kindel, et teie vasted on teiste teie kultuuriruumi inimeste omadega üsna sarnased. Me näeme, et kui inimestel palutakse ennustada Julie keskmist lõpuhinnet info põhjal, kui vanalt ta lugema õppis, vastavad nad, kandes info ühelt skaalalt teisele ja valides välja sobiva lõpuhinde. Näeme ka, miks säärane vastavuse järgi prognoosimine on statistiliselt vale – kuigi see on Süsteemile 1 täiesti loomulik ning enamiku inimeste juures, välja arvatud statistikud, on see vastuvõetav ka Süsteemile 2.
Vaimne haavlipüss
Süsteem 1 tegeleb üheaegselt paljude arvutustega. Osa neist on pidevalt aset leidvad rutiinsed hinnangud. Alati, kui teie silmad on lahti, kalkuleerib teie aju kolmemõõtmelist kujutist sellest, mis asub teie vaateväljas koos objektide kuju, asendi ja identsusega. Selle operatsiooni või pideva vaatluse käivitamiseks ootusi rikkuvate tulemuste suhtes pole vaja kavatsust. Teisi arvutusi võetakse vastupidiselt rutiinsetele hinnangutele ette vaid vajadusel: teil pole vajadust pidevalt hinnata, kui õnnelik või jõukas te olete ning isegi kui juhtute olema poliitikasõltlane, ei hinda te pidevalt presidendi väljavaateid. Need harvaesinevad hinnangud on tahtlikud, leides aset vaid siis, kui te seda kavatsete.
Te ei loe automaatselt kokku iga loetud sõna silpide arvu, kuid soovi korral võite seda teha. Ent kontroll tahtlike arvestuste üle pole kaugeltki täpne: sageli teeme me arvutusi hoopis rohkem kui tahame või vajame. Mina nimetan ülemäärast arvutamist „vaimseks haavlipüssiks”. Haavlipüssi on võimatu sihtida ühteainsasse punkti, sest see tulistab välja laiali paiskuvaid haavleid. Peaaegu sama keeruline paistab Süsteemil 1 olevat mitte teha rohkem kui Süsteem 2 soovib. Selle pildi tõi mu silme ette kaks eksperimenti, mille kohta lugesin juba ammu.
Ühe eksperimendi osalejad kuulasid sõnapaare ja neil oli ülesanne vajutada võimalikult kiiresti klahvile, kuuldes riimis sõnu. Mõlemas paaris lähevad sõnad riimi:
Teie jaoks on erinevus ilmne, sest te näete kaht paari. VOTE ja GOAT riimuvad, kuid kirjapilt erineb. Osalejad vaid kuulsid sõnu, kuid neid mõjutas ka kirjapilt. Nad tundsid sõnu riimuvatena ära oluliselt aeglasemalt, kui nende hääldus ja kirjapilt läksid lahku. Kuigi juhend nõudis vaid helide võrdlemist, võrdlesid osalejad ka kirjapilti ning asjassepuutumatu mõõtme sobimatus aeglustas neid. Kavatsus vastata ühele küsimusele vallandas teise, mis polnud peaülesande suhtes üksnes ülearune, vaid lausa kahjustas selle sooritamist.
Teises uurimuses kuulasid inimesed lauseseeriaid ja pidid vajutama võimalikult kiiresti üht klahvi näitamaks, et lause on täht-tähelt tõene, ning teist, kui see ei ole nii. Millised on õiged vastused järgmistele lausetele:
Mõned teed on maod.
Mõned ametid on maod.
Mõned ametid on vanglad.
Kõik kolm lauset on täht-tähelt võttes valed. Kuid te panite ilmselt tähele, et teine lause on selgemalt vale kui ülejäänud kaks – eksperimendiga kogutud reaktsiooniaeg kinnitas olulist erinevust. Erinevuse põhjus on selles, et kaks ülejäänud lauset võivad olla metafoorselt õiged. Ka siin vallandab soov sooritada üht arvutust tahtmatult teise. Ja ka siin jäi peale õige vastus, kuid konflikt ebaolulise vastusega häiris ülesande sooritamist. Järgmises peatükis näeme, et vaimse haavlipüssi kombineerimine intensiivsuse sobitamisega selgitab, miks meil on intuitiivsed arvamused paljude asjade kohta, millest me eriti midagi ei tea.
Rääkides otsustusest
„Inimeste hindamine meeldivaks või mitte on baashinnang. Te teete seda automaatselt, kas tahate või ei, ja see mõjutab teid.
„Ajus on närviringed, mis hindavad domineerimist näo kuju põhjal. Ta näeb välja, nagu sobiks ta juhirolli.”
„Karistus tundub õiglane vaid siis, kui selle intensiivsus sobib kuriteoga. amamoodi nagu on võimalik sobitada heli valjust valguse eredusega.”
„See oli selge vaimse haavlipüssi juhtum. Temalt küsiti, kas firma rahaline seis on tema arvates kindel, kuid ta ei suutnud unustada, et nende toode meeldib talle.”
– 9 —
Vastamine lihtsamale küsimusele
Üks teie mõtlemise tähelepanuväärne tahk seisneb selles, et satute haruharva ummikusse. Tõsi, vahel kohtate küsimusi nagu 17 × 24 = ?, millele teil ei tule hetkega ühtki vastust