Gilbert näeb mitteuskumist Süsteemi 2 operatsioonina ja kirjeldab oma seisukoha kinnitamiseks elegantset katset. Osalejad nägid mõttetuid väiteid nagu „dinca on leek”, millele mõne sekundi pärast järgnes sõna „õige” või „vale”. Hilisemas mälukontrollis uuriti, millised laused olid tunnistatud „õigeks”. Ühes eksperimendi variandis pidid osalejad jätma ülesande ajal meelde numbreid. Süsteemi 2 häirimisel oli selektiivne mõju: see tegi inimeste jaoks keeruliseks valesid lauseid „mitte uskuda”. Hilisemas mälukatses pidasid lisakoormuse saanud osalejad paljusid valelauseid õigeteks. Loo moraal on tähelepanuväärne: kui Süsteem 2 on hõivatud millegi muuga, usume peaaegu ükskõik mida. Süsteem 1 on lihtsameelne ja kaldub uskuma, Süsteem 2 juhib kahtlemist ja uskmatust, kuid vahel on Süsteem 2 hõivatud ja sageli laisk. On tõendeid, et väsinud inimesi mõjutavad tühjad pealetükkivad sõnumid, näiteks reklaamid, rohkem.
Assotsiatiivmälu operatsioonid annavad oma panuse üldisele kinnitusekalduvuse nähtusele. Küsimuse peale „Kas Sam on sõbralik?” tulead pähe teistsugu-sed Sami käitumise näited kui siis, kui teilt oleks küsitud „Kas Sam on ebasõbralik?” Sihilik kinnitavate tõendite otsimine, mida nimetatakse positiivse testi strateegiaks, on ka viis, kuidas Süsteem 2 hüpoteese testib. Vastupidiselt teadusfilosoofidele, kes soovitavad hüpoteese testida, püüdes neid kummutada, otsivad inimesed (ja sageli ka teadlased) andmeid, mis nende antud hetke veendumustega tõenäoliselt sobivad. Süsteemi 1 kalduvus otsida kinnitust soosib ettepanekute kriitikavaba heakskiitmist ning äärmuslike ja ebatõenäoliste sündmuste tõenäosuse liialdamist. Kui teilt küsitakse, milline on tõenäosus, et Californiat tabab järgmise kolmekümne aasta jooksul tsunami, tõusevad teie vaimusilma ilmselt pildid hiidlainetest sarnaselt Gilberti mõttetute väidetega „komme söövatest siigadest.” Te kaldute katastroofi tõenäosust ülehindama.
Liialdatud emotsionaalne sidusus (haloefekt)
Kui teile meeldib presidendi poliitika, siis meeldivad teile tõenäoliselt ka tema hääl ja välimus. Kalduvust pidada inimese juures meeldivaks (või ebameeldivaks) kõike – kaasa arvatud asju, mida te pole märganudki – nimetatakse haloefektiks. Seda terminit on psühholoogias kasutatud terve sajand, kuid igapäevakeelde pole see laialdaselt jõudnud. Sellest on kahju, sest haloefekt on hea nimi üldlevinud tunnetusveale, mis etendab olulist rolli selles, kuidas me kujundame oma arvamust inimeste ja olukordade kohta. See on üks viis, kuidas Süsteem 1 loob maailmapilti, mis on reaalsusest lihtsam ja sidusam.
Te kohtate peol Joani-nimelist naist ja leiate, et ta on kena ja meeldiv ning et temaga on lihtne rääkida. Nüüd tuletatakse ta nime meelde inimeste seas, kellelt võiks paluda annetust heategevuseks. Mida te teate Joani helduse kohta? Õige vastus on, et praktiliselt mitte midagi, sest on vähe alust uskuda, et seltskondlikus olukorras meeldivad inimesed on ka helded heategevuseks annetajad. Kuid Joan meeldis teile ja talle mõeldes taastub teis see tunne. Selle seose tõttu olete nüüd valmis uskuma, et Joan on helde. Ja nüüd, kui te usute, et ta on helde, meeldib Joan teile arvatavasti veelgi rohkem kui enne, sest te olete lisanud tema meeldivatele omadustele ka helduse.
Joani loos puuduvad tegelikud tõendid heldusest ning tühimiku täidab oletus, mis sobib teie emotsionaalse reaktsiooniga tema suhtes. Teistes olukordades kogunevad tõendid järk-järgult ja tõlgendust kujundab esimese muljega seotud emotsioon. Psühholoogia klassikasse kuuluvas uurimuses esitas Solomon Asch kahe inimese kirjeldused ja palus kommenteerida nende iseloomu. Mida te arvate Alanist ja Benist?
Alan: intelligentne – töökas – impulsiivne – kriitiline – kangekaelne – kade
Ben: kade – kangekaelne – kriitiline – impulsiivne – töökas – intelligentne
Kui te sarnanete enamiku inimestega, siis suhtute Alanisse positiivsemalt kui Beni. Nimekirjas eespool olevad iseloomujooned muudavad hilisemate iseloomujoonte tähendust. Intelligentse inimese kangekaelsust peetakse tõenäoliselt õigustatuks ning see võib isegi lugupidamist tekitada, kuid kadeda ja kangekaelse inimese intelligents teeb ta ohtlikumaks. Haloefekt on ka näide mitmetähenduslikkuse mahasurumisest: nagu sõna pank, on ka omadussõna kangekaelne mitmeti tõlgendatav ning seda tõlgendatakse viisil, mis sobitab selle konteksti.
Sellest uurimusest on palju variatsioone. Ühe uuringu osalised nägid esmalt esimest kolme Alanit iseloomustavat omadussõna; seejärel näidati neile kolme viimast, mille kohta öeldi, et need käivad teise isiku kohta. Kui nad olid kujutlenud kaht isikut, küsiti osalejatelt, kas on usutav, et kõik kuus omadussõna iseloomustavad üht ja sama inimest ning enamik pidas seda võimatuks!
Järjekorra, milles me isiku iseloomuomadusi täheldame, määrab sageli ära juhus. Kuid järjekord on oluline, sest haloefekt suurendab esimeste muljete kaalu, vahel koguni sel määral, et hilisem info läheb enamjaolt raisku. Oma õppejõukarjääri algul hindasin õpilaste eksamitöid tavapärasel viisil. Võtsin korraga ühe vihiku, lugesin järjekorras läbi kõik selle tudengi esseed ja hindasin neid järgemööda. Seejärel arvutasin lõpphinde ja läksin edasi järgmise tudengi juurde. Viimaks märkasin, et mu hinnangud iga vihiku esseedele olid jahmatavalt sarnased. Hakkasin kahtlustama, et mu hindamist kujundab haloefekt ja et esimene hinnatud essee avaldab üldhindele ebaproportsionaalselt suurt mõju. Mehhanism oli lihtne: kui olin andnud esimese essee eest kõrge hinde, otsustasin hiljem ebamäärast või mitmetähenduslikku väidet kohates alati üliõpilase kasuks. See tundus mõistlik. Kahtlemata ei teeks tudeng, kelle esimene essee oli nii hea, järgmises rumalat viga! Kuid minu tegutsemises oli tõsine probleem. Kui tudeng kirjutas kaks esseed, ühe tugeva ja ühe nõrga, siis sõltus minu antud lõpphinne sellest, kumba esseed ma esimesena lugesin. Olin üliõpilastele öelnud, et mõlemal esseel on võrdne kaal, kuid see polnud nii: esimese mõju lõpphindele oli palju suurem kui teise. See polnud vastuvõetav.
Võtsin kasutusele uue meetodi. Selmet lugeda vihikuid järgemööda, lugesin läbi ja hindasin kõigi üliõpilaste vastused esimesele küsimusele ning läksin siis edasi järgmise juurde. Kirjutasin kõik hinded vihiku viimase lehe siseküljele, et ma ei oleks (isegi alateadlikult) teist esseed lugedes eelhäälestatud. Varsti pärast uue meetodi kasutuselevõttu tegin häiriva avastuse: minu kindlus hinnete panemisel oli nüüd palju väiksem kui enne. Põhjuseks oli see, et kogesin sageli ebamugavust, mis oli minu jaoks midagi uut. Kui olin mõne üliõpilase teises essees pettunud ja keerasin vihiku tagumise lehekülje, et kirjutada sinna vilets hinne, avastasin vahel, et olin andnud sama tudengi esimesele esseele maksimumhinde. Märkasin ka, et mul tekkis kiusatus erinevust vähendada, muutes hinnet, mida ma polnud veel kirja pannud, ning tundsin, et mul on raske järgida lihtsat reeglit mitte kunagi kiusatusele järele anda. Minu hinded ühe ja sama tudengi esseedele kõikusid sageli päris suurelt. Sidususe puudumine tegi mu ebakindlaks ja tekitas meelehärmi.
Nüüd polnud ma enda antud hinnetes enam nii kindel ja polnud enam nii rahul kui varem, kuid mulle tundus, et see on hea märk, mis näitab, et uus meetod on parem. Järjekindlus, mida olin varem tajunud, oli võlts; see tekitas kognitiivse kerguse tunde ja minu Süsteem 2 kiitis lõpphinde laisalt heaks. Lastes end esimesest küsimusest järgmiste hindamisel tugevasti mõjutada, säästsin ennast ebakõlast, mis kaasnes avastusega, et üks ja seesama üliõpilane võib vastata mõnele küsimusele väga hästi ja teisele halvasti. Uue meetodi kasutuselevõtuga kaasnenud ebamugav järjekindlusetus oli reaalne: see peegeldas nii ühe küsimuse ebapiisavust tudengi tegelike teadmiste hindamisel kui ka minu enda hinnetepanemise ebausaldusväärsust.
Meetod, mida kasutasin haloefekti taltsutamiseks, käib kokku üldise põhimõttega: katkesta seos vigade vahel! Mõistmaks, kuidas see põhimõte toimib, kujutlege, et suurele hulgale inimestele näidatakse klaaspurke sentidega ning neil lastakse hinnata, mitu senti on igas purgis. Nagu selgitas James Surowiecki oma bestselleris „The Wisdom of Crowds” („Masside tarkus”), on tegemist seda sorti ülesandega, kus üksikisikutel läheb eraldi võetult väga halvasti, koos võetult see-eest väga hästi. Mõned inimesed hindavad tegelikku arvu kõvasti üle, teised alahindavad seda, ent kui võetakse paljude hinnangute keskmine,