Kiire ja aeglane mõtlemine. Daniel Kahneman

teie valmisolekut aidata võõraid, ilma et te sellest ise teadlik oleksite, kui vaba te siis üldse olete? Ankurdamisefektid mõjuvad samamoodi ähvardavalt. Te olete ankrust alati teadlik ja pöörate sellele isegi tähelepanu, kuid te ei tea, kuidas see teie mõtlemist juhib ja piirab, sest te ei suuda ette kujutada, kuidas oleksite mõelnud siis, kui ankur olnuks teistsugune (või puudunuks). Ent te peaksite eeldama, et igal laual olnud numbril on olnud teile mõju ning kui panused on kõrged, peaksite selle mõjuga võitlemiseks ennast (oma Süsteemi 2) mobiliseerima.

      Rääkides ankrutest

      „Firma, mida tahame osta, saatis meile oma äriplaani koos oodatava tuluga. Me ei tohiks lasta sellel numbril oma mõtlemist mõjutada. Pange see kõrvale.”

      „Plaanid on parimad võimalikud stsenaariumid. Hoidume tegelikke tulemusi prognoosides plaanide külge ankurdamisest. Mõelda sellele, kuidas plaan võib valesti minna, on üks võimalus seda teha.”

      „Meie eesmärk läbirääkimistel on nende ankurdamine selle arvu külge.”

      „Teeme selgeks, et kui see on nende ettepanek, on läbirääkimised lõppenud. Me ei taha sellest alustada.”

      „Kaitsealuse advokaadid tähtsusetu vahemärkuse, milles mainisid naeruväärselt madalat hüvitist, ja neil õnnestus kohtunik selle külge ankurdada!”

      – 12 —

      Kättesaadavuse teadus

      Meie kõige tulemuslikum koostööaasta Amosega oli 1971–1972, mille veetsime Oregoni osariigis Eugene’is. Olime külalised Oregoni uurimisinstituudis, kus töötas mitu tulevast staari kõigis valdkondades, millega tegelesime – otsustused, otsustamine ja intuitiivne prognoosimine. Meie peamine võõrustaja oli Paul Slovic, kes oli olnud Ann Arboris Amose kursusekaaslane ja jäänud tema eluaegseks sõbraks. Paul oli saamas juhtivaks psühholoogiks riskiuurijate seas – positsioon, millele ta on jäänud aastakümneteks, mille jooksul teda on pärjatud paljude auhindadega. Paul ja tema naine Roz tutvustasid meid Eugene’i eluga ning varsti tegime sedasama, mida teevad Eugene’is kõik – tegime tervisejooksu, grillisime ja viisime lapsi korvpalli vaatama. Lisaks tegime kõvasti tööd, korraldasime kümneid katseid ja kirjutasime artikleid otsustusheuristikute kohta. Õhtuti töötasin oma raamatu „Attention and Effort” („Tähelepanu ja jõupingutus”) kallal. See oli tegus aasta.

      Üks meie projekte oli selle uurimine, mida me nimetasime kättesaadavuse heuristikuks. Mõtlesime sellele, kui küsisime endalt, mida inimesed tegelikult teevad, kui soovivad hinnata mõne kategooria esinemissagedust nagu näiteks „inimesed, kes lahutavad pärast 60. eluaastat” või „ohtlikud taimed”. Vastus oli otsene: näited klassi kohta võetakse mälust ning kui meenutamise protsess on lihtne ja ladus, hinnatakse kategooria suureks. Määratlesime kättesaadavuse heuristiku protsessina, kus sageduse üle otsustatakse „kerguse põhjal, millega näited pähe tulevad”. See definitsioon tundus sõnastamise ajal selge, kuid hiljem on kättesaadavuse mõistet täpsustatud. Sellal kui meie kättesaadavust uurisime, ei olnud mõtlemise kahe süsteemi käsitlust veel välja töötatud ja me ei üritanud teha kindlaks, kas see heuristik on teadlik probleemilahendusstrateegia või automaatne operatsioon. Praegu teame, et kaasatud on mõlemad süsteemid.

      Uurisime juba varakult, kui palju näiteid tuleb meenutada, et tekiks mulje kergusest, millega need pähe tulevad. Nüüd teame vastust: mitte ühtki. Mõelge näiteks ingliskeelsete sõnade arvule, mida on võimalik moodustada kahe järgneva tähtede kogumi põhjal.

XUZONLCJM

TAPCERHOB

      Te teadsite peaaegu otsekohe, ilma näiteid toomata, et üks kogum pakub hoopis rohkem võimalusi kui teine, vahe võib olla kümnekordne või suuremgi. Samamoodi ei tarvitse teil meenutada konkreetseid uudislugusid, et saada hea ettekujutus suhtelisest sagedusest, millega teatud riigid on viimase aasta jooksul uudistes esinenud (Belgia, Hiina, Prantsusmaa, Kongo, Nicaragua, Rumeenia…)