„Ta ei tea selle inimese juhtimisoskuste kohta midagi. Ta lähtub vaid hea tutvustuse haloefektist.”
„Katkestame vigade korrelatsiooni, hankides enne arutelu teema kohta erinevaid seisukohti. Sõltumatutest hinnangutest saame rohkem infot.”
„Nad langetasid selle olulise otsuse ühe konsultandi positiivse aruande põhjal. SMNOKMO – olemas oli vaid see, mida nad nägid. Nad ei paistnud üldse mõistvat, kui vähe neil tegelikult infot on.”
„Nad ei tahtnud rohkem infot, mis oleks võinud nende loo ära rikkuda. SMNOKMO.”
– 8 —
Kuidas otsustused kujunevad
Küsimuste arvul, millele suudate vastata, ei ole piire, ükskõik kas neid esitab teile keegi teine või esitate neid endale ise. Samuti pole piiri omaduste arvul, mida suudate hinnata. Te olete suuteline lugema kokku suurtähtede arvu sellel leheküljel, võrdlema oma maja akende kõrgust vastasmaja akendega ja hindama oma senaatori poliitilisi väljavaateid skaalal suurepärasest katastroofiliseni. Need küsimused suunatakse Süsteemile 2, mis suunab tähelepanu ja otsib vastuseid mälust. Süsteem 2 saab küsimused või toodab neid ise: mõlemal juhul suunab Süsteem 2 tähelepanu ja otsib vastuseid mälust. Süsteem 1 tegutseb teisiti. Süsteem 1 jälgib pidevalt seda, mis toimub väljaspool ja seespool mõtlemist ning genereerib konkreetse kavatsuse ja erilise pingutuseta pidevalt olukorra eri tahkude kohta hinnanguid. Need baashinnangud etendavad intuitiivsete otsustuste langetamisel olulist rolli, sest nendega on lihtne asendada raskemaid küsimusi – see on heuristikute ja nihete käsitluse keskne idee. Ühe otsustuse asendamist teisega toetavad veel kaks Süsteemi 1 omadust. Üks neist on võime tõlgendada väärtusi üle dimensioonipiiride, mida te teete, vastates küsimusele, mida enamik inimesi peab lihtsaks: „Kui Sam oleks niisama pikk nagu ta on intelligentne, kui pikk ta siis oleks?” Teine on „vaimne haavlipüss”. Süsteemi 2 kavatsus vastata konkreetsele küsimusele või hinnata olukorra konkreetset omadust vallandab automaatselt teised arvutused, sealhulgas baashinnangud.
Baashinnangud
Evolutsioon on kujundanud Süsteemi 1 andma pidevalt hinnanguid peamistele probleemidele, mida organism peab ellujäämiseks lahendama: kuidas asjad laabuvad? Kas on ohte või mõni hea võimalus? Kas kõik on normaalne? Kas ma peaksin sellele liginema või seda vältima? Linnakeskkonnas pole need küsimused inimese jaoks ehk nii pakilised kui gaselli jaoks savannis, kuid me oleme saanud päranduseks närvimehhanismid, mis on arenenud pakkuma ohutasemele pidevaid hinnanguid, ning neid pole välja lülitatud. Olukordi hinnatakse lakkamatult kas heaks või halvaks, põgenemist vajavaks või liginemist lubavaks. Hea tuju ja kognitiivne kergus on inimese vaste ohutuks ja tuttavaks hindamisele.
Konkreetse näitena baashinnangute kohta mõelge võimele eristada ühe pilguga sõpra vaenlasest. See suurendas võimalust jääda ohtlikus maailmas ellu ja säärane spetsiifiline võime on tõepoolest välja kujunenud. Minu kolleeg Princetonis Alex Todorov on uurinud võõra inimesega suhtlemise ohutuse suhtes langetatavate kiirete otsustuste bioloogilisi juuri. Ta näitas, et meile on antud võime hinnata võõra näole üht pilku heites tema kohta kaht potentsiaalselt olulist fakti: kui domineeriv (ja seega potentsiaalselt ohtlik) ning kui usaldusväärne ta on, kas tema kavatsused on tõenäolisemalt sõbralikud või vaenulikud. Domineerimise hindamiseks annab vihje näokuju: üks säärane märk on „tugev” kandiline lõug. Vihjeid võõra kavatsuste hindamiseks annab näoilme (naeratus või kulmukortsutus). Kandiline lõug koos allapoole pööratud suunurkadega võib ennustada probleeme. Näolugemise täpsus on kaugel täiuslikust: ümar lõug ei ole usaldusväärne indikaator leebuse kohta ja naeratust on võimalik (teatud määral) teeselda. Kuid isegi ebatäiuslik võime võõraid hinnata on ellujäämise seisukohast eelis.
Seda iidset mehhanismi rakendatakse tänapäeva maailmas uudselt: sellel on teatud mõju inimeste valimiseelistustele. Todorov näitas oma üliõpilastele fotosid meeste nägudest, vahel ainult kümnendiku sekundi jooksul, ja palus neil hinnata nägusid erinevate omaduste põhjal, kaasa arvatud meeldivus ja kompetentsus. Vaatlejate hinnangud olid üsna sarnased. Näod, mida Todorov näitas, ei olnud valitud juhuslikult: need olid valitavale ametikohale kandideerivate poliitikute kampaaniafotod. Seejärel võrdles Todorov valimistulemusi kompetentsihinnangutega, mille Princetoni üliõpilased olid andnud väljaspool poliitilist konteksti ja väga lühikese kokkupuute põhjal fotodega. Umbes 70 % juhtudel oli senaatoriks, kongresmeniks või kuberneriks valitud isik kandidaat, kelle nägu oli pälvinud kõrgema kompetentsihinde. Seda üllatavat tulemust kinnitasid kiiresti Soome parlamendivalimised, linnaplaneerimisnõukogu valimised Inglismaal ning mitmed valimised Austraalias, Saksamaal ja Mehhikos. Üllataval kombel (vähemalt minu jaoks) oli Todorovi uurimuses kompetentsihinne valimistulemuste puhul hoopis parem ennustaja kui meeldivus.
Todorov on avastanud, et inimesed otsustavad kompetentsi üle, kombineerides tugevuse ja usaldusväärsuse mõõdet. Kompetentsile viitavas näos on tugev lõug kombineeritud kergelt enesekindla naeratusega. Kindlasti pole see tõend, et just need näojooned ennustavad, kui hästi poliitikud oma ametis tegelikult hakkama saavad. Kuid aju reaktsioonide uuring võitnud ja kaotanud kandidaatidele näitab, et me oleme bioloogiliselt eelhäälestatud lükkama tagasi kandidaate, kellel puuduvad omadused, mida me hindame – selles uuringus kutsusid kaotajad esile tugevamaid (negatiivse) emotsionaalse reaktsiooni märke. See on näide nähtusest, mida nimetan järgmistes peatükkides otsustusheuristikuteks. Valijad üritavad luua mulje selle kohta, kui hea mõni kandidaat ametis on, ning eelistavad lihtsamat hinnangut, mis langetatakse kiiresti ja automaatselt ning on olemas, kui Süsteem 2 peab otsuse langetama.
Politoloogid läksid Todorovi uurimusest edasi, avastades valijate kategooria, kelle puhul Süsteemi 1 automaatsed eelistused mängivad olulist rolli eriti tõenäoliselt. Nad avastasid otsitu poliitikaga mitte kursis olevate valijate näol, kes vaatavad palju telerit. Nagu oli oodata, on näo kompetentsuse mõju umbes kolm korda suurem väheinformeeritud ja palju telerit vaatavatele valijatele kui neile, kes on paremini informeeritud ja vaatavad vähem telerit. Ilmselt ei ole Süsteemi 1 suhteline tähtsus valimiseelistuste määramisel kõigi inimeste jaoks ühesugune. Edaspidi näeme sääraste individuaalsete erinevuste kohta veelgi näiteid.
Süsteem 1 saab muidugi aru keelest; arusaamine sõltub baashinnangutest, mida sündmuste tajumise ja sõnumite mõistmise osana pidevalt teostatakse. Nende hinnangute seas on sarnasuse ja representatiivsuse arvutamine, põhjuslikkuse omistamine ning hinnangud assotsiatsioonide ja näidete kättesaadavusele. Hinnangud tekivad isegi konkreetse ülesande puudumisel, kuid tulemusi kasutatakse ülesannete lahendamisel, kui need esile tõusevad.
Baashinnangute nimekiri on pikk, kuid ei hinnata sugugi mitte kõiki võimalikke tunnuseid. Vaadake korraks joonist 7.
Kiire pilk annab silmapilkse mulje paljudest tunnustest. Te teate, et need kaks torni on ühekõrgused ning sarnanevad teineteisega rohkem kui vasakpoolne torn klotsihunnikuga joonise keskel.
Kuid te ei tea otsekohe, et vasakpoolse torni klotside arv on sama, mis põrandal olevas klotsihunnikus ning teil pole ettekujutust torni kõrgusest, mida saaksite neist ehitada. Kinnitamaks, et klotse on ühepalju, peaksite kaks kogumit üle lugema ja tulemusi võrdlema ning selle tegevusega saab hakkama vaid Süsteem 2.
Joonis 7
Kogumid ja prototüübid
Teise näitena vaadake küsimust: milline on joonisel 8 kujutatud joonte keskmine pikkus?
Joonis 8
See on lihtne küsimus ja Süsteem 1 vastab sellele automaatselt. Katsed on näidanud, et sekundi murdosast piisab, et inimesed registreeriksid joonte keskmise pikkuse tähelepanuväärse täpsusega. Veelgi enam, nende otsuste täpsust ei vähenda see, kui vaatleja on kognitiivselt hõivatud ülesandega, mis nõuab meelespidamist. Nad ei tea tingimata, kuidas määrata keskmist pikkust sentimeetrites või tollides, kuid nad on väga täpsed, hinnates joone pikkust keskmise suhtes. Mulje kujundamiseks