Kirjutasin koos psühholoog Dale Milleriga essee, milles üritasime selgitada, kuidas hakatakse sündmusi tajuma normaalsete või ebanormaalsetena. Kasutan üht näidet meie „normiteooria” kirjeldusest, kuigi minu tõlgendus selle kohta on praeguseks pisut muutunud:
Vaatleja, kes jälgib moekas restoranis naaberlauas istujaid, paneb tähele, et esimene suppi maitsev inimene krimpsutab nägu, nagu oleks tal valus. See vahejuhtum muudab terve hulga sündmuste normaalsust. Nüüd poleks üllatav, kui esimesena suppi maitsnud külaline ehmataks, kui kelner teda puudutab; samuti poleks üllatav, kui teine külaline samast tirinast pärit suppi maitstes summutatult hüüataks. Need a paljud teised sündmused tunduvad nüüd normaalsemad kui oleksid olnud muidu, kuid mitte tingimata seetõttu, et need kinnitavad eelnevaid ootusi. Pigem tunduvad need normaalsed, kuna mälust võetakse esimene episood ning teisi tõlgendatakse sellega seotult.
Kujutlege ennast restoranis. Teid üllatas esimese kunde ebatavaline reaktsioon supile ja te üllatusite uuesti, kui ta reageeris ehmatusega kelneri puudutusele. Kuid teine ebanormaalne sündmus toob mälust esimese ning koos tunduvad need loogilised. Need kaks sündmust sobivad mustrisse, milles see restoranikülastaja on erakordselt närviline isik. Teiselt poolt, kui järgmine sündmus pärast esimese külalise grimassi on see, et tema lauakaaslane lükkab supi eemale, seostatakse need kaks üllatust ja süüdlaseks peetakse kahtlemata suppi.
„Kui palju igast liigist loomi viis Mooses laevale?” Inimeste arv, kes tabavad ära, mis on valesti, on nii väike, et seda on nimetatud „Moosese illusiooniks”. Mooses ei viinud laevale mitte ühtki looma, seda tegi Noa. Nagu vahejuhtumit nägu krimpsutava supisööjaga, selgitab ka Moosese illusiooni hõlpsasti normiteooria. Mõte laeva minevatest loomadest loob piiblikonteksti ja Mooses ei mõju selles kontekstis hälbivalt. Te just lausa ei oodanud tema nime, kuid selle mainimine selles kontekstis ei ole üllatav. Abiks on seegi, et mõlemas nimes esineb sama vokaal. Nagu kognitiivset kergust tekitavate sõnakolmikutega, tajute te alateadlikult „Moosese” ja „laeva” vahel assotsiatiivset sidusust ning aktsepteerite küsimuse kiiresti. Asendage selles lauses Mooses George W. Bushiga ja tulemuseks on vilets poliitiline nali, kuid mitte illusioon.
Kui midagi tsement ei sobi olemasolevasse aktiveeritud ideede konteksti, tabab süsteem hälbe – täpselt nii, nagu te äsja kogesite. Teil polnud aimugi, mis tuleb pärast sõna „midagi”, ent kui järgnes sõna „tsement”, siis teadsite, et see on selles lauses valesti. Aju reaktsioonide uuringud on näidanud, et normaalsuse rikkumised tuntakse ära üllatava kiiruse ja täpsusega. Ühes hiljutises eksperimendis kuulsid inimesed lauset: „Maakera tiirleb igal aastal ümber häda”. Aju tegevuses registreeriti selge muster, mis algas kahe kümnendiku sekundi jooksul pärast kummalise sõna kuulmist. Veelgi tähelepanuväärsem oli see, et aju reageerib samamoodi ja sama kiiresti ka siis, kui meeshääl ütleb: „Ma olen vist rase, sest mul on igal hommikul süda paha” või kui kõrgklassi hääl teatab: „Mul on seljal suur tätoveering”. Sobimatuse äratundmiseks tuleb hetkega koondada tohutu hulk teadmisi maailmast: ära tuleb tunda kõrgklassi inglise keel ja vastandada see üldistusega, et kõrgklassis on tätoveeringud ebatavalised.
Oleme suutelised üksteisega suhtlema, sest meie teadmised maailmast ja sõnakasutus on suures osas ühised. Kui ma mainin täiendava täpsustuseta lauda, siis saate aru, et pean silmas tavalist lauda. Te teate kindlalt, et selle pind on enam-vähem tasane ja et sellel on hoopis vähem kui 25 jalga. Meil on tohutu hulga kategooriate jaoks olemas normid ning need loovad tausta rasedate meeste ja tätoveeritud aristokraatide suguste anomaaliate kiireks äratundmiseks.
Normide rolli olulisuse mõistmiseks suhtluses mõelge lausele „Suur hiir ronis üle väga väikese elevandi londi”. Võin arvestada sellega, et teil on hiirte ja elevantide suuruse kohta normid, mis ei erine minu omadest kuigi palju. Need normid täpsustavad nende loomade tüüpilise või keskmise suuruse ning sisaldavad ka infot varieerumise ulatuse kohta selle kategooria raames. On väga ebatõenäoline, et kummalgi meist tekkis vaimusilmas pilt elevandist suuremast hiirest, kes astub üle hiirest väiksema elevandi. Selle asemel visualiseerisime eraldi, kuid ühiselt kingast väiksema hiire, kes ronib üle diivanist suurema elevandi. Keelt mõistval Süsteemil 1 on juurdepääs kategooriate normidele, mis täpsustavad nii usutavate väärtuste raadiuse kui ka tüüpilisemad juhtumid.
Põhjuste ja kavatsuste nägemine
„Fredi vanemad jäid hiljaks. Toitlustajad pidid peagi saabuma. Fred oli vihane.” Te teate, miks Fred oli vihane ja põhjuseks polnud see, et toitlustajad olid peagi tulemas. Teie seostevõrgustikus on viha ja hiljaksjäämine seotud kui tagajärg ja selle võimalik põhjus, kuid viha ja toitlustajate ootamise vahel sellist seost ei ole. Teie peas tekkis lugemise ajal hetkega sidus lugu; te teadsite kohe Fredi viha põhjust. Sääraste põhjuslike seoste leidmine on osa loost arusaamisest ja Süsteemi 1 automaatne operatsioon. Süsteemile 2, teie teadlikule minale, pakuti kausaalset tõlgendust ning Süsteem 2 aktsepteeris selle.
Automaatset põhjuslikkuse otsimist illustreerib lugu Nassim Talebi raamatust „The Black Swan”. Taleb kirjutab, et Saddam Husseini tabamine tema Iraagi peidupaigas tõi esmalt kaasa võlakirjade hinnatõusu. Investorid otsisid tol hommikul ilmselt turvalisemaid varasid ja uudisteagentuur Bloomberg News edastas järgmist suurt pealkirja: USA VÄÄRTPABERID TÕUSEVAD; HUSSEINI TABAMINE EI PRUUGI TERRORISMI OHJELDADA. Pool tundi hiljem langesid väärtpaberite hinnad endisele tasemele ja muudetud pealkiri kõlas järgmiselt: USA VÄÄRTPABERID LANGEVAD; HUSSEINI TABAMINE SUURENDAB HUVI RISKANTSETE INVESTEERINGUTE VASTU. On selge, et Husseini tabamine oli tolle päeva suursündmus ja selle tõttu, kuidas automaatne põhjuste otsimine meie mõtlemist kujundab, pidi see sündmus selgitama kõike, mis tol päeval turul toimus. Kaks pealkirja tunduvad pealtnäha selgitavat turul toimuvat, kuid väide, mis selgitab kaht risti vastupidist tulemust, ei selgita üldse midagi. Tegelikult rahuldavad kõik pealkirjad vaid meie sidususe vajadust: suurel sündmusel peavad olema tagajärjed, ja tagajärjed vajavad nende selgitamiseks põhjusi. Meil on piiratud info selle kohta, mis tol päeval toimus, ning Süsteem 1 on väga osav põhjuslikult sidusa loo leidmisel, mis seoks tema käsutuses olevaid teadmiskilde.
Lugege järgmist lauset:
Veetnud päeva New Yorgi rahvarohketel tänavatel kauneid vaateid nautides, avastas Jane, et tema rahakott on kadunud.
Kui inimestele, kes olid lugenud seda lühikest lugu (ja paljusid teisi) korraldati ootamatu mälutest, seostus sõna „taskuvaras” looga tugevamini kui sõna „vaatamisväärsused”, kuigi viimane esines tegelikult lauses, esimene aga mitte. Assotsiatiivse sidususe reeglid räägivad meile, mis juhtus. Kadunud rahakoti sündmus võib tuua meelde palju erinevaid põhjuseid: rahakott libises taskust välja, ununes restorani jne. Ent kui seada kõrvuti need ideed: kadunud rahakott, New York ja rahvasumm, toovad need ühiselt pähe selgituse, et rahakoti kadumise taga on taskuvaras. Loos võpatamapanevast supist toob tulemus – kas teine klient krimpsutab suppi maitstes samuti nägu või reageerib esimene kelneri puudutusele samuti võpatusega – kaasa assotsiatiivselt sidusa tõlgenduse esialgse üllatuse kohta, viies usutava loo lõpule.
Belgia aristokraadist psühholoog Albert Michotte avaldas 1945. aastal teose (inglise keelde tõlgitud 1963. a), mis keeras pea peale sajanditepikkuse arusaama põhjuslikkusest, mis ulatus tagasi vähemalt Hume’i uurimuseni ideede seosest. Seni oli üldiselt aktsepteeritud, et me teeme järelduse kausaalsuse kohta sündmuste vastastikuse sõltuvuse korduva vaatlemise põhjal. Meil on olnud suur hulk kogemusi, milles me nägime üht liikuvat eset puudutamas teist, mis hakkab kohe liikuma, tavaliselt (kuid