Baumeisteri grupp on jõudnud korduvalt järeldusele, et tahtepingutus või enesekontroll on väsitav: kui peate sundima end midagi tegema, pole te järgmise väljakutsega silmitsi seistes enam nii valmis või suuteline enesekontrolli rakendama. See nähtus on saanud nimeks ego kurnatus. Tüüpilises demonstratsoonis soorita-vad katseisikud, kellel on kästud emotsionaalselt laetud filmi vaadates oma tundeid maha suruda, hiljem halvasti füüsilise vastupidavuse testi, mis mõõdab, kui kaua nad suudavad kasvavast ebamugavustundest hoolimata hoida dünamomeetrit tugevas haardes. Eksperimendi esimese etapi emotsionaalne pingutus vähendab võimet taluda pidevat lihase kokkutõmbumisest põhjustatud valu ning seetõttu annab kurnatud egoga inimene kergemini järele soovile lõpetada. Teises eksperimendis kurnati inimesi esmalt ülesandega, milles nad sõid kasulikku toitu nagu redis ja seller, pannes samal ajal vastu kiusatusele maiustada šokolaadi ja rammusate küpsistega. Hiljem annavad needsamad inimesed raskes kognitiivses ülesandes tavapärasest kergemini alla.
Nimekiri olukordadest ja ülesannetest, mille kohta nüüd on teada, et need kurnavad enesekontrolli, on pikk ja kirev. Kõik need on seotud konflikti ja vajadusega loomupärast kalduvust maha suruda. Nende seas on:
hoidumine mõtlemast valgetele karudele;
emotsionaalse reaktsiooni mahasurumine erutavat filmi vaadates;
vastuoluliste valikute tegemine;
püüe teistele muljet avaldada;
malbe reageerimine partneri halvale käitumisele;
suhtlemine teisest rassist inimesega (eelarvamuste küüsis inimese jaoks).
Nimekiri ego kurnatuse indikaatoritest on samuti ülimalt mitmekesine:
dieedist kõrvalekaldumine;
raha raiskamine impulsiivsetele ostudele;
agressiivne reaktsioon provokatsioonile;
lühem vastupidavus dünamomeetri ülesandes;
kehvad tulemused kognitiivsetes ülesannetes ja loogiliste otsuste langetamisel.
Tõendid on veenvad: tegevused, mis seavad Süsteemile 2 kõrgeid nõudmisi, vajavad enesekontrolli ning enesekontrolli rakendamine on kurnav ja ebameeldiv. Erinevalt kognitiivsest koormusest on ego kurnatus vähemalt osaliselt motivatsiooni kaotus. Rakendanud enesekontrolli ühes ülesandes, ei taha te pingutada teises, kuigi saate sellega hakkama, kui seda on tõesti vaja. Mitmes eksperimendis olid inimesed suutelised ego kurnatuse mõjule vastu panema, kui neid selleks tugevasti motiveeriti. See-eest pole rohkem pingutamine võimalik, kui peate hoidma lühiajaliselt meeles kuuekohalist numbrit, sooritades samal ajal teist ülesannet. Ego kurnatus pole samasugune vaimne seisund kui kognitiivne hõivatus.
Kõige üllatavam Baumeisteri rühma avastus näitab tema sõnul, et vaimse energia mõiste on enamat kui pelgalt metafoor. Närvisüsteem tarbib rohkem glükoosi kui enamik teisi kehaosi ja pingutav vaimne tegevus tundub olevat eriti glükoosikulukas. Kui te tegelete aktiivselt keerulise kognitiivse arutluse või enesekontrolli nõudva ülesandega, langeb veresuhkru tase. Tulemus on analoogiline jooksjaga, kes sprindi ajal kulutab lihastesse varutud glükoosi. Selle idee julge järeldus on, et ego kurnamise mõju võiks kompenseerida glükoosi manustades ning Baumeister ja tema kolleegid on seda hüpoteesi mitme katsega kinnitanud.
Ühes nende uuringus vaatasid vabatahtlikud lühikest tummfilmi naisest, keda küsitleti, ja neil paluti tõlgendada tema kehakeelt. Ülesande sooritamise ajal liikusid aeglaselt üle ekraani sõnaread. Osalejatele oli eraldi rõhutatud, et nad ei pööraks sõnadele tähelepanu ning kui nad avastavad, et nende tähelepanu kaldub kõrvale, pidid nad keskenduma uuesti naise käitumisele. Oli teada, et säärane enesekontrolli rakendamine põhjustab ego kurnatust. Kõik vabatahtlikud jõid enne teise ülesande juurde asumist limonaadi. Poolte osaliste limonaad oli magustatud glükoosiga ja pooltel suhkruasendajaga. Seejärel said kõik osalejad ülesande, milles neil tuli ületada õige vastuse leidmiseks intuitiivne reaktsioon. Intuitiivsed vead on ego kurnatusel reeglina hoopis sagedasemad ja suhkruta limonaadi joojatel ilmneski oodatud kurnatusefekt. Glükoosijoojatel seda aga ei esinenud. Suhkru taseme taastumine ajus hoidis ära ülesande täitmise halvenemise. Kulub veel aega ja täiendavaid uuringuid, et selgitada välja, kas glükoosipuudust põhjustavad ülesanded tekitavad ühtlasi hetkelist erutust, mis peegeldub pupillide laienemises ja südamelöökide kiirenemises.
Rahutukstegevat näidet ego kurnatuse mõjust otsustustele kirjeldati hiljuti väljaandes Proceedings of the National Academy of Sciences. Uuringus osales seda ise teadmata kaheksa Iisraeli kohtunikku, kes vaatavad päevade kaupa läbi taotlusi tingimisi vabastamiseks. Juhtumid esitatakse neile juhuslikus järjekorras ja kohtunikud kulutavad nendega tutvumiseks väga vähe aega, keskmiselt kuus minutit. (Standardotsus on keeldumine; vaid 35 % taotlustest saab positiivse vastuse. Iga otsuse langetamisele kuluv täpne aeg registreeritakse, samuti aeg, mis kulub kohtuniku kolmeks söögipausiks hommikul, lõuna ajal ja pärastlõunal.) Uuringu autorid võrdlesid positiivse vastuse saanud taotluste osakaalu ajaga, mis oli möödunud viimasest söögipausist. Proportsioon suureneb vahetult pärast iga söögikorda, kui rahuldatakse 65 % taotlustest. Umbes kahe tunni jooksul enne järgmist söögipausi langeb positiivsete otsuste osakaal pidevalt, jõudes vahetult enne söögiaega peaaegu nulli. Nagu võite arvata, on see võrdlemisi rahutukstegev tulemus ja autorid uurisid hoolikalt paljusid teisi võimalikke seletusi. Ka parim võimalik seletus neile tulemustele tähendab halbu uudiseid: väsinud ja näljased kohtunikud kalduvad taanduma lihtsamale standardotsusele, mis tähendab vabastamistaotlusest keeldumist. Oma osa on arvatavasti nii väsimusel kui ka näljal.
Laisk Süsteem 2
Üks Süsteemi 2 peamisi funktsioone on jälgida ja kontrollida Süsteemi 1 „välja pakutud” ideid ja tegevusi, lastes osal neist otseselt käitumises väljenduda ning surudes teised maha või muutes neid.
Toon näiteks lihtsa ülesande. Ärge üritage seda lahendada, vaid kuulake oma vaistu:
Kurikas ja pall maksavad kokku üks dollar ja kümme senti.
Kurikas maksab üks dollar rohkem kui pall.
Kui palju maksab pall?
Teile tuli pähe üks arv. See on muidugi kümme: 10 senti. Seda lihtsat ülesannet iseloomustab see, et see kutsub esile vastuse, mis on intuitiivne, ahvatlev ja vale. Arvutage ja te näete ise. Kui pall maksab 10 senti, siis on kogusumma 1.20 (10 senti palli eest ja 1.10 kurika eest), mitte 1.10. Õige vastus on viis senti. Võib üsna kindlalt eeldada, et intuitiivne vastus tuli pähe ka neile, kes andsid tegelikult õige vastuse – neil õnnestus kuidagi intuitsioonile vastu panna.
Töötasime koos Shane Frederickiga kahel süsteemil põhineva otsustusteooria kallal ning ta kasutas kurika ja palli ülesannet, et uurida keskset probleemi: kui tähelepanelikult kontrollib Süsteem 2 Süsteemi 1 ettepanekuid? Tema arutluskäik oli, et me teame kõigi kohta, kes ütlevad, et pall maksab 10 senti, üht olulist fakti: et see inimene ei kontrollinud aktiivselt, kas vastus on õige, ja et tema Süsteem 2 kiitis heaks intuitiivse vastuse, mille võinuks üsna väikese pingutusega ümber lükata. Pealekauba teame sedagi, et inimesed, kes annavad vaistliku vastuse, jätsid kahe silma vahele ilmse sotsiaalse vihje: nad oleksid võinud panna imeks, miks on lülitatud küsimustikku ülesanne, mille vastus on nii ilmselge. Kontrollimata jätmine on märkimisväärne, kuna kulutus kontrollile olnuks nii madal: paar sekundit vaimset tööd (ülesanne on mõõdukalt raske) koos pisut pingule tõmbunud lihaste ja laienenud pupillidega võinuks ära hoida piinliku vea. Inimesed, kes ütlevad vastuseks 10 senti, näivad olevat vähima pingutuse seaduse innukad poolehoidjad. Inimestel, kes seda vastust väldivad, paistab olevat aktiivsem mõtlemine.
Kurika ja palli ülesannet on lahendanud tuhanded üliõpilased ning tulemused on šokeerivad. Üle 50 % Harvardi, Massachusettsi Tehnikainstituudi ja Princetoni üliõpilastest andis intuitiivse – vale – vastuse. Vähem mainekates ülikoolides jättis kontrollimata üle 80 % vastanuist. Kurika ja palli ülesanne on meie esimene kokkupuude tähelepanekuga, mis kujuneb selle raamatu korduvaks teemaks: paljud inimesed on endas liiga kindlad ja kipuvad oma vaistu liigselt usaldama. Ilmselt on kognitiivne pingutus nende jaoks kas