Teine suur edasiminek meie arusaamistes mälu kohta oli avastus, et praiming ei piirdu üksnes mõistete ja sõnadega. Teadliku kogemuse põhjal ei saa te seda muidugi teada, kuid te peate aktsepteerima endale võõrast ideed, et teie tegusid ja tundeid saavad valmistada ette sündmused, millest te pole isegi teadlik. Eksperimendis, millest sai kohe klassika, palusid psühholoog John Bargh ja tema kaastöötajad New Yorgi ülikooli tudengitelt – enamik vanuses kaheksateist kuni kakskümmend kaks – koostada viiest etteantud sõnast neljasõnalised laused (näiteks „leiab ta see kollane kohe”). Ühe tudengite rühma puhul sisaldasid pooled laused sõnu, mis seostuvad eakatega, nagu Florida, hajameelne, kiilaspäine, hall või kortsus. Kui see ülesanne oli sooritatud, saadeti noored osalejad teisele katsele kabinetti, mis oli koridori teises otsas. See lühike käik oli eksperimendi tuum. Uurijad mõõtsid märkamatult aega, mis kulus inimestel koridori ühest otsast teiseni jõudmiseks. Nagu Bargh oli ennustanud, kulus noortel, kes olid moodustanud lause eakaid puudutavatest sõnadest, koridori läbimiseks märgatavalt kauem aega kui teistel.
„Florida efektiga” on seotud kaks praimingu etappi. Esiteks, sõnade kogum suunab mõtteid eakusele, kuigi sõna vana kordagi ei mainita; teiseks, need mõtted valmistavad ette käitumise – aeglase kõnnaku –, mida seostatakse kõrge eaga. Kõik see juhtub alateadlikult. Kui üliõpilasi hiljem küsitleti, ei öelnud ükski, et oleks pannud sõnade juures tähele ühtset teemat, ja kõik kinnitasid, et sõnad, millega nad kokku puutusid, ei oleks saanud mõjutada midagi, mida nad pärast esimest eksperimenti tegid. Mõte vanadusest ei jõudnud nende teadvusse, kuid nende käitumine muutus sellegipoolest. Seda tähelepanuväärset praimingunähtust – tegevuse mõjutamist idee poolt – nimetatakse ideomotoorseks efektiks. Kuigi te kindlasti seda ei teadnud, eelhäälestas teid ka selle lõigu lugemine. Kui teil olnuks vaja püsti tõusta, et klaas vett tuua, oleksite tõusnud toolilt tavalisest pisut aeglasemalt – kui teile just juhtumisi vanurid vastumeelsed pole, millisel puhul uurimus pakub, et võisite tõusta tavalisest veidi kiiremini!
Ideomotoorne seos toimib ka vastupidiselt. Ühes Saksa ülikoolis läbiviidud uurimus oli peegelpilt katsest, mille viis Bargh oma kolleegidega läbi New Yorgis. Tudengitel paluti viis minutit toas ringi kõndida tempos kolmkümmend sammu minutis, mis oli umbes kolmandik nende tavatempost. Pärast seda tundsid osalejad hoopis kiiremini ära kõrge eaga seotud sõnad nagu hajameelne, vana ja üksildane. Kahesuunalised praiminguefektid tekitavad sidusa reaktsiooni: kui olete eelhäälestatud mõtlema kõrgele vanusele, kaldute käituma vanana ning vanana käitumine tugevdab mõtteid kõrgest east.
Kahesuunalised seosed on assotsiatiivses võrgustikus levinud. Näiteks lõbustatus paneb teid naeratama ja naeratamine tekitab lõbusa tunde. Võtke pliiats ja hoidke seda paar sekundit hammaste vahel, nii et kustukummiga ots osutab paremale ja teravik vasakule. Nüüd hoidke pliiatsit nii, et teravik on suunatud otse teie ette, hoides kustukummiga otsa huulte vahel. Ilmselt ei olnud te teadlik, et üks neist tegevustest sundis teid kulmu kortsutama ja teine naeratama. Tudengitel paluti hinnata Gary Larsoni „The Far Side’i” koomiksite naljakust, hoides samal ajal pliiatsit suus. Need, kes „naeratasid” (ise seda teadmata), pidasid koomikseid naljakamaks kui need, kes „kortsutasid kulmu”. Teises katses kinnitasid inimesed, kelle kulmud olid kokku pigistatud, tugevamat emotsionaalset reaktsiooni häirivatele piltidele – nälgivad lapsed, vaidlevad inimesed, sandistatud õnnetusohvrid.
Meie mõtteid ja tundeid võivad alateadlikult mõjutada ka tavalised lihtsad žestid. Ühes demonstratsioonis paluti inimestel kuulata sõnumeid uute kõrvaklappidega. Neile öeldi, et eksperimendi eesmärk on katsetada audiotehnika kvaliteeti ning neil kästi korduvalt pead liigutada, et kontrollida võimalikke helimoonutusi. Pooltel osalejatel kästi pead üles-alla noogutada, teistel kahele poole liigutada. Sõnumid, mida nad kuulsid, olid raadiotoimetuse juhtkirjad. Need, kes noogutasid (jaatav žest) kaldusid kuuldud sõnumiga nõustuma, need, kes pead raputasid, mitte. Jällegi ei toimunud see teadlikult, see oli lihtsalt harjumuslik seos eitamise ja nõustumise ning nende tavapäraste füüsiliste väljenduste vahel. See näitab, miks tavaline manitsus: „tegutse rahulikult ja lahkelt, hoolimata sellest, mida tunned” on väga kasulik nõuanne: tõenäoliseks preemiaks ongi rahulikum ja lahkem enesetunne.
Meid juhtivad eelhäälestused
Praimingunähtuse uurimine on andnud tulemuseks avastusi, mis seavad ohtu meie ettekujutuse endast kui oma otsuste ja valikute teadlikust ja autonoomsest autorist. Näiteks peab enamik meist valimisi ja hääletamist tahtlikuks toiminguks, mis peegeldab meie väärtusi ja hinnangut poliitikale ning mida ei mõjuta asjasse mittepuutuvad tegurid. Meie otsust ei tohiks mõjutada näiteks valimisjaoskonna asukoht, kuid tegelikult siiski mõjutab. Hääletamismustrite uuring Arizona valimisjaoskondades näitas, et toetus ettepanekutele suurendada koolide rahastamist oli oluliselt suurem, kui valimisjaoskond asus koolimajas kui siis, kui see asus kusagil lähedal. Teine eksperiment näitas, et osalejate kalduvust toetada kooli algatust suurendas seegi, kui inimesed nägid pilte klassiruumidest ja koolide riidekappidest. Piltide mõju oli suurem kui erinevus lapsevanemate ja teiste hääletajate vahel! Praimingu uurimine on teinud suure arengu alates esimestest demonstratsioonidest, mis näitasid, et kõrge vanuse meenutamine paneb inimese aeglasemalt kõndima. Nüüd teame, et selle mõju võib ulatuda meie elu igasse nurka.
Raha meenutamine võib põhjustada päris murettekitava efekti. Ühes eksperimendis osalejatele näidati nimekirja viiest sõnast, millest nad pidid koostama neljasõnalise rahaga seotud väljendi („maksma laud kõrge ta palk” andis „ta maksab kõrget palka”). Teised mõjutajad olid hoopis peenemad, teiste seas mõni asjasse mittepuutuv rahaga seotud ese taustal, näiteks pakk Monopoli raha laual või arvuti, mille ekraanisäästja kujutas vees hulpivad rahatähti.
Raha suhtes eelhäälestatud inimesed muutuvad iseseisvamaks, võrreldes olekuga ilma seost tekitava päästikuta. Nad püsisid väga keerulise probleemi juures peaaegu kaks korda kauem, enne kui eksperimendi korraldajalt abi palusid – selge tõend suurenenud enesekindluse kohta. Nad muutusid ka isekamaks: oldi palju vähem valmis kulutama aega teise tudengi abistamiseks, kes teeskles, et ülesanne tekitab temas segadust. Kui eksperimendi korraldaja pillas kohmakalt põrandale peotäie pliiatseid, korjasid osalised, kelle mõtted olid (alateadlikult) rahal, üles vähem pliiatseid. Teises sarja eksperimendis öeldi osalejatele, et neil tuleb peatselt tutvumisvestlus ühe inimesega ja neil paluti panna valmis kaks tooli, samal ajal kui eksperimendi läbiviija läks sellele inimesele järele. Rahale häälestatud osalejad otsustasid jääda tulijast palju kaugemale kui nende eelhäälestamata kaaslased (vastavalt 188 ja 80 cm). Rahale häälestatud tudengid ilmutasid ka suuremat eelistust olla üksinda.
Nende uurimistulemuste peamine mõte on, et raha idee häälestab individualismile, tekitab tõrksust teistega seotuse, teistest sõltumise või teiste käskudele allumise suhtes. Selle tähelepanuväärse uuringu autor psühholoog Kathleen Vohs on olnud oma uurimistulemuste võimaliku tähenduse arutamisel kiiduväärselt vaoshoitud, jättes otsustamise lugejatele. Tema eksperimendid on põhjalikud – uurimistulemused viitavad, et elu kultuuris, kus meid ümbritsev meenutab meile pidevalt raha, võib kujundada meie käitumist ja hoiakuid viisil, millest me pole ise teadlikud ja mille üle me ei pruugi uhkust tunda. Mõned kultuurid pakuvad sagedasi meeldetuletusi austuse kohta, teised meenutavad oma liikmetele pidevalt jumalat ja mõned ühiskonnad sisendavad Armastatud Juhi suurte piltidega sõnakuulelikkust. Kas saab olla kahtlust, et riigijuhi kõikjal esinevad portreed diktatuuririikides üksnes ei anna edasi tunnet, et „Suur Vend jälgib sind”, vaid viivad ka spontaanse mõtte ja sõltumatute tegude tegeliku kahanemiseni?
Praimingu