Rääkides kontrollist
„Tal polnud vaja pingutada, et tundide kaupa selle ülesande juures püsida. Ta oli voo seisundis.”
„Tema ego oli pärast pikka koosolekute päeva kurnatud. Nii pöördus ta lihtsalt standardprotseduuride juurde, selle asemel et probleem läbi mõelda.”
„Ta ei vaevunud kontrollima, kas see, mida ta ütles, ka midagi tähendas. Kas tal on tavaliselt laisk Süsteem 2 või oli ta ebatavaliselt väsinud?”
„Paraku kipub ta ütlema välja esimese asja, mis talle pähe tuleb. Ilmselt on tal ka probleeme rahulduse edasilükkamisega. Nõrk Süsteem 2.”
– 4 —
Assotsiatsioonimasin
Alustades Süsteemi 1 üllatava tegutsemise uurimist, vaadake palun järgmisi sõnu:
Banaanid Okse
Viimase sekundi-paari jooksul juhtus teiega nii mõndagi. Kogesite ebameeldivaid kujutluspilte ja mälestusi. Teie näoilme muutus vastikust väljendades pisut ning on võimalik, et lükkasite raamatu õige pisut eemale. Teie süda hakkas kiiremini lööma, karvad käsivarrel tõusid pisut üles ja higinäärmed aktiveerusid. Lühidalt, te reageerisite vastikule sõnale nõrgendatud versiooniga sellest, kuidas reageeriksite tegelikule olukorrale. Kõik see leidis aset automaatselt, teie kontrollist sõltumatult.
Selleks polnud mingit erilist põhjust, kuid teie mõtlemine lõi sõnade banaanid ja okse vahel automaatselt ajutise järjestuse ja põhjusliku seose, moodustades visandliku stsenaariumi, milles banaanid põhjustasid iivelduse. Selle tulemusena kogete ajutist vastumeelsust banaanide suhtes (ärge muretsege, see läheb mööda). Teie mälu on muutunud ka muul moel: te olete nüüd ebatavaliselt valmis tundma ära ja reageerima objekte ja mõisteid, mis seostuvad „oksega” nagu haigus, lehk või iiveldus ning sõnadega, mis seostuvad „banaanidega” nagu kollane ja puuvili ning võib-olla ka õunad ja marjad.
Oksendamine leiab tavaliselt aset spetsiifilises kontekstis nagu pohmell või seedehäired. Te kogete ka tavalisest suuremat valmidust tunda ära sõnu, mis seostuvad sama ebameeldiva tagajärje teiste põhjustega. Lisaks märkas teie Süsteem 1, et nende kahe sõna kõrvutiasetsemine on ebatavaline: ilmselt polnud te seda kunagi varem kogenud. Te olite pisut üllatunud.
See keerukas reaktsioonide kogum leidis aset kiiresti, automaatselt ja pingutuseta. Te ei kutsunud seda tahtlikult esile ega suutnud ka peatada. See oli Süsteemi 1 operatsioon. Sõnade nägemise tulemusena aset leidnud protsessi nimetatakse assotsiatiivseks aktivatsiooniks: esile kutsutud ideed vallandavad ajutegevuse leviva kaskaadina palju teisi ideid. Selle kompleksse mõttetegevuse sündmuste kogumi oluline joon on sidusus. Iga element on seotud ning toetab ja tugevdab teisi elemente. Sõna kutsub esile mälestused, mis kutsuvad esile emotsioonid, mis omakorda kutsuvad esile näoilmed ja teised reaktsioonid, näiteks üldise pinguletõmbumise ja vältimispüüdluse. Näoilme ja vältiv liigutus intensiivistavad tundeid, millega nad on seotud ning tunded omakorda tugevdavad nendega ühilduvaid ideid. Kõik see juhtub kiiresti ja ühekorraga, tekitades isevõimenduva kognitiivsete, emotsionaalsete ja füüsiliste reaktsioonide mustri, mis on ühtaegu mitmekesine ja terviklik – seda on nimetatud assotsiatiivselt sidusaks.
Umbes sekundiga olete automaatselt ja alateadlikult saanud hakkama märkimisväärse teoga. Täiesti ootamatust sündmusest alustades on teie Süsteem 1 püüdnud saada olukorras – kaks lihtsat ebatavaliselt kõrvutiseisvat sõna – võimalikult suurt selgust, ühendades need põhjuslikuks looks; süsteem hindas võimalikku ohtu (väike kuni mõõdukas) ning lõi tulevasteks sündmusteks konteksti, valmistades teid ette sündmusteks, mis olid äsja muutunud tõenäolisemaks. Lisaks lõi Süsteem 1 konteksti ka hetkesündmusele, hinnates selle üllatavust. Protsessi tulemusena olite minevikust informeeritud ja tulevikuks valmis nii hästi kui võimalik.
Juhtunu juures on kummaline, et teie Süsteem 1 kohtles kahe sõna lihtsat ühendust kui reaalsuse esitust. Teie keha reaktsioon jäljendas lahjendatud kujul reaktsiooni reaalsele sündmusele ning emotsionaalne reaktsioon ja füüsiline ehmatus olid osa sündmuse tõlgendamisest. Nagu kognitiivteadlased on viimastel aastatel rõhutanud, on tunnetus kehastunud; te ei mõtle üksnes aju, vaid kogu kehaga.
Mehhanism, mis neid vaimseid sündmusi põhjustab, on juba ammu tuntud: see on ideede assotsiatsioon. Me kõik teame oma kogemuse põhjal, et meie teadvuses järgnevad mõtted üksteisele võrdlemisi korrastatult. 17. ja 18. sajandi Briti filosoofid otsisid reegleid, mis sääraseid jadasid selgitaksid. 1748. aastal ilmunud teoses „An Enquiry Concerning Human Understanding” taandas Šoti filosoof David Hume seose põhimõtted kolmele: sarnasus, kokkupuutumine ajas ja ruumis ning põhjuslikkus. Meie arusaam assotsiatsioonist on alates Hume’i päevist palju muutunud, kuid tema kolm põhimõtet on endiselt hea lähtepunkt.
Mina võtan ideed laiendatud tähenduses. See võib olla konkreetne või abstraktne ja seda võib väljendada väga mitmel viisil: verbi, nimisõna, adjektiivi või kokkupigistatud rusikana. Psühholoogide jaoks on ideed kui sõlmed tohutu suures võrgustikus, mida nimetatakse assotsiatiivmäluks ning kus iga idee on ühendatud paljude teistega. Ühendusi on mitut tüüpi: põhjused on seotud oma tagajärgedega (viirus
Praimingu imed
Nagu teaduses tavaline, tõi esimese suure läbimurde assotsiatsioonimehhanismi mõistmises mõõtmismeetodi parandamine. Veel mõnikümmend aastat tagasi oli ainus võimalus seoste uurimiseks küsida paljudelt inimestelt selliseid küsimusi nagu „Mis on esimene sõna, mis tuleb teile pähe, kuuldes sõna „päev”?” Uurijad võtsid kokku vastuste nagu „öö”, „päikeseline” või „pikk” sageduse. 1980. aastatel avastasid psühholoogid, et kokkupuude mõne sõnaga põhjustab kiired ja mõõdetavad muutused kerguses, millega omavahel seotud sõnu on võimalik esile kutsuda. Kui olete hiljuti näinud või kuulnud sõna EAT (sööma), siis on ajutiselt suurem tõenäosus täiendada sõnakatke SO_P kui SOUP (supp),