Miks nimetada neid Süsteem 1 ja Süsteem 2, mitte kirjeldavamalt „automaatne süsteem” ja „pingutav süsteem”? Põhjus on lihtne: „Automaatse süsteemi” väljaütlemiseks kulub kauem aega kui „Süsteemi 1” väljaütlemiseks ning see võtab teie töömälus rohkem ruumi. See on oluline, sest kõik, mis võtab töömälu mahtu, vähendab teie võimet mõelda. Peaksite suhtuma nimetustesse „Süsteem 1” ja „Süsteem 2” nagu hüüdnimedesse, näiteks Bob ja Joe, mis viitavad tegelastele, keda õpite selles raamatus tundma. Väljamõeldud süsteemid lihtsustavad minu jaoks mõtlemist otsustustest ja valikutest ning teie jaoks arusaamist sellest, mida ma silmas pean.
Rääkides Süsteemist 1 ja Süsteemist 2
„Tal tekkis mulje, kuid mõned tema muljed on illusioonid.”
„See oli puhas Süsteemi 1 reageering. Ta reageeris ohule, enne kui selle ära tundis.”
„Praegu räägib sinu Süsteem 1. Võta aeglasemalt ja lase Süsteemil 2 ohjad haarata.”
– 2 —
Tähelepanu ja pingutus
Kui sellest raamatust peaks tehtama film, mis on küll väga ebatõenäoline, siis oleks Süsteem 2 kõrvaltegelane, kes peab ennast kangelaseks. Süsteemi 2 määrav joon selles loos on tegevuse pingutavus ja peamised iseloomujooned laiskus ning tõrksus investeerida suuremat pingutust kui hädavajalik. Seetõttu juhib mõtteid ja tegusid, mis on Süsteemi 2 arvates tema valitud, sageli tegelikult selle loo keskne kuju, Süsteem 1. Kuid on olulisi ülesandeid, mida saab täita üksnes Süsteem 2, sest need eeldavad pingutust ja enesekontrolli, millega Süsteemi 1 vaistlikust ja impulsiivsest tegutsemisest jagu saadakse.
Vaimne pingutus
Kui soovite kogeda oma Süsteemi 2 täie auruga töötamas, sobib järgmine harjutus; see peaks viima teid viie sekundiga oma kognitiivsete võimete piirini. Alustuseks koostage mitu neljast numbrist koosnevat jada, kõik erinevad, ja kirjutage iga jada eri kaardile. Pange paki peale tühi kaart. Ülesannet, mida hakkate sooritama, kutsutakse Liida-1. See on järgmine:
Alustage ühtlases taktis rütmi löömist (veelgi parem, seadke metronoom sagedusele üks löök sekundis). Võtke tühi kaart ära ja lugege neli numbrit valjusti ette. Oodake kaks takti ja siis lugege ette jada, kus iga algne number on ühe võrra suurendatud. Kui kaardil olid numbrid 5294, siis on õige vastus 6305. Rütmi hoidmine on väga oluline.
Vaid vähesed suudavad ülesandes Liida-1 tulla toime enama kui nelja numbriga, ent kui soovite raskemat väljakutset, tehke proovi Liida-3-ga.
Kui tahate teada, mida teeb teie keha, kui teie vaim [mind] rasket tööd rügab, pange toekale lauale kaks raamatuvirna, asetage ühele videokaamera ja toetage teisele oma lõug. Pange kaamera käima ja vaadake sellesse, tehes samal ajal harjutusi Lisa-1 või Lisa-3. Hiljem on teil oma pupillide suuruse muutumise näol usaldusväärne tõend selle kohta, kui kõvasti te pingutasite.
Mul endal on ülesandega Liida-1 olnud hulgaliselt kogemusi. Oma karjääri algul veetsin aasta Michigani ülikoolis külalisena hüpnoosi uurimisega tegelnud laboris. Sobivat uurimisteemat otsides leidsin ajakirjas Scientific American artikli, milles psühholoog Eckhard Hess kirjeldas silma pupilli hinge aknana. Lugesin hiljuti artikli uuesti üle ja see tundus endiselt innustav. Artikkel algab looga sellest, kuidas Hessi abikaasa oli pannud tähele, et mehe pupillid laienevad kauneid looduspilte vaadates, ning lõpeb kahe jahmatava fotoga ühest ja samast kenast naisest, kes miskipärast näib ühel fotol palju ilusam kui teisel. On vaid üks erinevus: veetlevamal pildil paistavad tema pupillid laienenud, teisel aga ahenenud. Hess kirjutas ka belladonnast, pupille laiendavast ainest, mida kasutati iluvahendina, ning turuostlejatest, kes panevad ette päikeseprillid, et varjata kaupmeeste eest oma huvitatust.
Eriti pälvis mu tähelepanu üks Hessi tähelepanek. Ta oli pannud tähele, et pupillid on tundlik vaimse pingutuse indikaator – need laienevad oluliselt, kui inimesed korrutavad kahekohalisi arve ja seda rohkem, mida keerulisem on probleem. Tema tähelepanekud viitasid, et reageerimine vaimsele pingutusele erineb emotsionaalsest erutusest. Hessi töö polnud kuigivõrd seotud hüpnoosiga, kuid ma jõudsin otsusele, et vaimse pingutuse nähtav indikaator on uurimisteemana paljutõotav. Laboris töötanud doktorant Jackson Beatty jagas mu indu ja me asusime tööle.
Töötasime välja ülesehituse, mis sarnanes optiku läbivaatusruumiga, kus eksperimendis osaleja toetas pea lõua- ja laubatoele ning vaatas kaamerasse, kuulates samal ajal salvestatud infot ja vastates salvestatud metronoomilöökide saatel küsimustele. Löögid vallandasid kord sekundis infrapunase sähvatuse ja pildistamise. Iga katse lõpus tormasime filmi ilmutama, projitseerisime pupilli pildid ekraanile ja asusime joonlauaga tööle. See meetod sobis täiuslikult noortele ja kannatamatutele uurijatele: saime tulemused peaaegu kohe teada ja need rääkisid meile alati selget keelt.
Keskendusime Beattyga kindla tempoga ülesannetele nagu Liida-1, kus teadsime täpselt, mis oli igal ajahetkel meie subjekti mõttes. Salvestasime numbriread metronoomi löökidele ja palusime katseisikul korrata või muuta numbreid ükshaaval, hoides ühtlast rütmi. Varsti avastasime, et pupilli suurus varieerus sekundist sekundisse, peegeldades ülesande muutuvat raskust. Reaktsiooni kuju oli tagurpidi V. Nagu te Liida-1 või Liida-3 proovides avastasite, kasvab pingutus iga lisanumbriga, mida kuulete, jõuab peaaegu talumatu tipuni, kui kiirustate pausi ajal ja vahetult pärast seda uut rida moodustama, ning taandub aegamööda, kui oma lühimälu „tühjaks laadite”. Pupilliandmed vastasid täpselt subjektiivsele kogemusele: pikemad jadad põhjustasid alati suurema pupilli laienemise, uue jada moodustamine kasvatas pingutust veelgi ja pupilli laienemise haripunkt langes kokku maksimaalse pingutusega. Liida-1 nelja numbriga põhjustas pupilli suurema laienemise kui ülesanne, kus tuli seitset numbrit lühikest aega meeles pidada. Hoopis keerulisem Liida-3 on kõige pingutavam ülesanne, mida olen kunagi jälginud. Esimese viie sekundi jooksul laieneb pupill normaalsega võrreldes umbes 50 % võrra ja süda lööb minutis keskmiselt seitse lööki rohkem. See on piir, kui pingeliselt suudavad inimesed töötada – kui neilt rohkem nõutakse, annavad nad alla. Kui anname katsealustele suurema hulga numbreid, kui nad suudavad meeles pidada, lõpetavad pupillid laienemise või tõmbuvad lausa kokku.
Töötasime paar kuud avaras keldriruumis, kuhu seadsime üles süsteemi, mis projitseeris katsealuse pupilli kujutise koridoris asuvale ekraanile; ühtlasi me ka kuulsime, mis laboris toimub. Projitseeritud pupilli diameeter oli umbes üks jalg, selle laienemise ja ahenemise jälgimine ajal, kui katseisik pingutas, oli lummav vaatepilt ja labori külalistele paras atraktsioon. Lõbustasime ennast ja avaldasime oma külalistele muljet võimega ennustada, millal osaleja alla annab. Peast korrutamise ajal laienes pupill tavaliselt mõne sekundiga ja püsis suurena niikaua, kui inimene probleemi kallal töötas; see tõmbus kokku kohe, kui ta leidis lahenduse või loobus. Koridorist pealt vaadates üllatasime vahel nii pupilli omanikku kui külalisi küsimusega: „Miks sa just praegu arvutamise lõpetasid?” Laborist kostis vastuseks sageli: „Kust te teadsite?”, millele me vastasime: „Meil on aken sinu hinge.”
Koridorist tehtud juhuvaatlused olid sageli niisama informatiivsed kui ametlikud katsed. Jälgides tegevusetult naise pupilli kahe ülesande vahelise pausi ajal, tegin märkimisväärse avastuse. Ta oli säilitanud asendi lõuatoel, nii et nägin ta silma kujutist, kui ta puhkehetkel katse läbiviijaga vestles. Oli üllatav näha, et pupill jäi sellal, kui ta kuulas