Osa nimekirjas toodud vaimsetest tegevustest toimuvad täiesti automaatselt. Ei ole võimalik hoiduda mõistmast lihtsaid lauseid oma emakeeles või saamast aru, kust tuleb ootamatu vali heli, samuti ei saa end takistada teadmast, et 2 + 2 = 4 või mõtlemast Pariisile, kui mainitakse Prantsusmaa pealinna. Teised tegevused, näiteks mälumine, alluvad tahtele, kuid toimuvad tavaliselt automaatpiloodil. Tähelepanu kontrolli jagavad süsteemid omavahel. Valjule helile orienteerumine on tavaliselt Süsteemi 1 automaatne operatsioon, mis mobiliseerib viivitamatult Süsteemi 2 teadliku tähelepanu. Võite panna vastu soovile pöörduda rahvarohkel peol valju ja solvava märkuse suunas, ent isegi kui teie pea ei liigu, on teie tähelepanu algul vähemalt mõneks ajaks sellele suunatud. Kuid tähelepanu võib soovimatult fookuselt kõrvale juhtida, suunates selle teadlikult teisele sihtmärgile.
Süsteemi 2 äärmiselt mitmekesistel operatsioonidel on üks ühine joon: need vajavad tähelepanu ja katkevad, kui tähelepanu hajub. Siin on mõned näited:
• stardipüstoli pauguks valmistumine võidujooksul;
• tähelepanu keskendamine klounidele tsirkuses;
• ühe inimese häälele keskendumine rahvast ja lärmi täis ruumis;
• valgete juustega naise otsimine;
• mälust otsimine tundmatu hääle äratundmiseks;
• loomulikust kiirema tempo hoidmine kõndides;
• oma käitumise kohasuse jälgimine suhtlusolukorras;
• tähe a esinemiskordade ülelugemine teksti ühel leheküljel;
• kellelegi oma telefoninumbri ütlemine;
• kitsassekohtaparkimine(enamikuinimestejaoks,väljaarvatudparklateenindajad);
• kahe pesumasina üldise väärtuse võrdlemine;
• tuludeklaratsiooni täitmine;
• keerulise loogilise argumentatsiooni paikapidavuse kontrollimine.
Kõik need olukorrad nõuavad tähelepanu ja te sooritate ülesande halvasti või ei saa sellega üldse hakkama, kui te pole selleks valmis või kui teie tähelepanu on mujal. Süsteem 2-l on teatud võime Süsteemi 1 toimimist muuta, programmeerides tähelepanu ja mälu tavatingimustes automaatseid funktsioone. Näiteks rahvarohkes raudteejaamas sugulast oodates võite end sundida otsima valgete juustega naist või habemikku meest ning suurendada sellega tõenäosust, et märkate oma sugulast juba eemalt. Võite seadistada oma mälu otsima N-tähega algavaid pealinnu või Prantsuse eksistentsialistlikke romaane. Ja kui rendite Londoni Heathrow’ lennujaamas auto, meenutatakse teile tõenäoliselt, et „meil siin on vasakpoolne liiklus”. Kõigil neil juhtudel tuleb teil teha midagi, mis ei ole teie jaoks loomulik ja te avastate, et programmi pidev säilitamine nõuab pidevat ponnistust või vähemalt mingit pingutust.
Ingliskeelne väljend „pay attention” (sõna-sõnalt: „maksa tähelepanu”) on täpne: teie käsutuses on piiratud tähelepanu-eelarve, mida võite tegevustele eraldada, ja kui te üritate selle eelarve ületada, tabab teid nurjumine. Pingutust nõudvad tegevused segavad üksteist, mistõttu on raske või võimatu tegelda üheaegselt mitmega korraga. Ei ole võimalik korrutada 17 × 24, tehes samal ajal tihedas liikluses vasakpööret, ja seda ei maksa päris kindlasti üritadagi. Mitut asja võib teha ühekorraga, kuid vaid siis, kui ülesanded on lihtsad ega nõua pingutust. Tõenäoliselt on ohutu kaasreisijaga juttu ajada, sõites tühjal maanteel, ning paljud lapsevanemad on teatud süütundega avastanud, et nad võivad lapsele raamatut ette lugedes ise millelegi muule mõelda.
Kõik inimesed on tähelepanu piiratud mahuga teatud määral kursis ja meie sotsiaalne käitumine arvestab teatud määral nende piiridega. Näiteks kui autojuht üritab kitsal teel veoautost mööda sõita, katkestavad täiskasvanud kaasreisijad arukalt vestluse. Nad teavad, et juhi tähelepanu kõrvalejuhtimine pole hea mõte ning kahtlustavad ka, et juht on ajutiselt kurt ega kuule nende juttu.
Pinev keskendumine mõnele ülesandele võib muuta inimese niisama hästi kui pimedaks, seda isegi ärrituste suhtes, mis muidu nende tähelepanu tõmbaksid. Kõige drastilisema näite selle kohta pakkusid Christopher Chabris ja Daniel Simons oma raamatus „The Invisible Gorilla” („Nähtamatu gorilla”). Nad tegid lühifilmi, kus kaks korvpallimeeskonda teineteisele palli söödavad. Üks meeskond kannab valgeid ja teine musti särke. Filmi vaatajatel kästakse kokku lugeda valge meeskonna söötude arv, pööramata tähelepanu mustadele särkidele. Ülesanne on keeruline ja nõuab täielikku keskendumist. Keset videot ilmub platsile gorillakostüümis tegelane, kõnnib üle väljaku, peksab endale vastu rindu ja liigub siis edasi. Gorilla on vaateväljas üheksa sekundit. Seda videot on näinud tuhanded inimesed ja umbes pooled ei märka midagi ebatavalist. Pimeduse põhjustab loendamisülesanne – ja eriti korraldus üht meeskonda eirata. Mitte kellelegi, kes vaataks filmi ilma loendamisülesandeta, ei jääks gorilla märkamata. Nägemine ja orienteerumine on Süsteemi 1 automaatsed funktsioonid, kuid need sõltuvad teatud määral tähelepanu pööramisest hetkel olulistele ärritajatele. Autorite sõnul on nende uurimuse kõige tähelepanuväärsem tähelepanek see, et inimesed ise peavad tulemust ülimalt üllatavaks. Vaatajad, kes ei näinud gorillat, on esmalt kindlad, et seda ei olnudki – nad ei suuda kujutleda, et neil jäi säärane rabav sündmus kahe silma vahele. Gorilla-uuring illustreerib meie mentaalse tegevuse kohta kaht olulist fakti: me võime olla pimedad silmnähtava suhtes ja oleme ühtlasi pimedad oma pimeduse suhtes.
Sisukokkuvõte
Kahe süsteemi koostoime on selle raamatu läbiv teema ja kohane oleks lühike sisukokkuvõte. Loos, mille ma teile räägin, on Süsteem 1 ja Süsteem 2 aktiivsed alati, kui oleme ärkvel. Süsteem 1 töötab automaatselt ning Süsteem 2 on tavaolukorras mugavas säästurežiimis, milles töötab vaid murdosa selle mahust. Süsteem 1 toodab Süsteemile 2 pidevalt vihjeid: muljeid, aimdusi, kavatsusi ja tundeid. Kui Süsteem 2 need heaks kiidab, muutuvad muljed ja aimdused tõekspidamisteks ning tegevuskihud teadlikuks tegevuseks. Kui kõik sujub, nagu see enamjaolt on, võtab Süsteem 2 Süsteemi 1 soovitused üle muutmata kujul või väikeste muudatustega. Üldiselt te usaldate oma muljeid ja tegutsete vastavalt oma soovidele ning see on ka õige – tavaliselt.
Kui Süsteem 1 satub raskustesse, kutsub ta Süsteemi 2 appi pakkuma detailsemat ja spetsiifilisemat töötlust, mis võib konkreetse probleemi lahendada. Süsteem 2 mobiliseeritakse, kui tekib küsimus, millele Süsteem 1 vastust ei paku, nagu arvatavasti juhtus ka siis, kui seisite silmitsi korrutamisülesandega 17 × 24. Võite tunda teadliku tähelepanu teravnemist ka siis, kui olete üllatunud. Süsteem 2 aktiveeritakse, kui avastatakse sündmus, mis ei sobi maailmamudelisse, mida hoiab alal Süsteem 1. Selles maailmas lambid ei hüppa, kassid ei haugu ja gorillad ei kõnni üle korvpalliplatsi. Gorillakatse tõestab, et üllatava ärritaja avastamiseks on vajalik teatud hulk tähelepanu. Seejärel aktiveerib ja suunab üllatus teie tähelepanu: te vaatate pärani silmi ja otsite mälust lugu, mis üllatavat sündmust selgitaks. Süsteemile 2 omistatakse ka inimese käitumise pidev jälgimine – kontroll, mis hoiab teid ka vihasena viisaka ning ka öösel autot juhtides virge. Süsteem 2 mobiliseeritakse pingutama, kui see avastab, et kohe võidakse teha viga. Kindlasti mäletate mõnd olukorda, kus oleksite peaaegu välja pahvatanud solvava märkuse ja seda, kui suurt pingutust nõudis kontrolli taastamine. Kokkuvõtteks võib öelda, et suurem osa sellest, mida te (teie Süsteem 2) mõtlete ja teete, tuleneb teie Süsteemist 1, kuid Süsteem 2 võtab juhtimise üle, kui asjad lähevad keeruliseks,