Avastasime, et inimesed, kellel on käsil vaimne sprint, võivad muutuda sisuliselt pimedaks. „Nähtamatu gorilla” autorid muutsid gorilla „nähtamatuks”, hoides vaatajad sööte loendades pingsas tegevuses. Meie täheldasime märksa vähem dramaatilist pimedust Liida-1 ajal. Meie katsealuste vaateväljas sähvis töötamise ajal üksteise järel kiiresti rida tähti. Osalejatele öeldi, et arvude ülesanne on täielik prioriteet, kuid paluti pärast selle lõpetamist siiski öelda, kas katse ajal oli tähtede seas ilmunud K-täht. Peamine avastus oli, et võime konkreetset tähte märgata ja sellele reageerida muutus ülesande ajal kümne sekundi jooksul. Vaatlejatel ei jäänud K-täht peaaegu kunagi märkamata, kui seda näidati ülesande Liida-1 alguses või lõpus, kuid nad ei pannud seda tähele peaaegu pooltel kordadel, kui vaimne pingutus oli haripunktis, kuigi meie fotod näitasid, kuidas nad pärani silmi otse selle poole vaatavad. Suutmatus tähte märgata liikus samasuguses tagurpidi V-kujulises mustris nagu pupilli laieneminegi. Sarnasus andis kindlust: pupill on hea indikaator vaimse pingutusega kaasneva füüsilise erutuse kohta ning me võime seda kasutada uurimaks, kuidas mõtlemine [mind] töötab.
Samamoodi nagu teie korteri või maja voolumõõtja, pakuvad pupillid infot vaimse energia hetketarbimise kohta. Analoogia läheb veelgi kaugemale. Elektritarbimine sõltub sellest, mida te teete – kas valgustate tuba või röstite saia. Lülitades sisse elektripirni või rösteri, kulutab see täpselt nii palju energiat kui vaja ja mitte rohkem. Sarnaselt otsustame me selle üle, mida teha, kuid meie kontroll pingutuse üle, mis otsuse tegemiseks kulub, on piiratud. Oletame, et teile näidatakse neljast numbrist koosnevat jada, näiteks 9462 ning öeldakse, et teie elu sõltub sellest, kas suudate seda kümne sekundi jooksul meeles pidada. Ükskõik kui suur teie eluiha ka pole, ei saa te panna sellesse ülesandesse niisama suurt pingutust kui olete sunnitud investeerima selleks, et sooritada samade numbritega ülesanne Liida-3.
Nii Süsteemi 2 kui ka teie kodu vooluvõrgu maht on piiratud, kuid ülekoormuse ohule reageerivad need erinevalt. Kui elektritarbimine kasvab üle piiri, löövad kaitsmed välja, jättes vooluta kõik vooluvõrgus olevad seadmed. Reaktsioon vaimsele ülekoormatusele on seevastu valikuline ja täpne: Süsteem 2 kaitseb kõige tähtsamat tegevust, et see saaks vajaliku tähelepanu, teistele ülesannetele eraldatakse sekundhaaval „varumahtu”. Meie versioonis gorilla-eksperimendist ütlesime osalejatele, et prioriteetne on numbritega seotud ülesanne. Teame, et nad järgisid seda juhendit, sest visuaalse ülesande ajastamine ei mõjutanud peaülesannet. Kui oluline täht ilmus kõrgeima nõudluse hetkel, siis katseosalised seda lihtsalt ei näinud. Kui arvudega seotud ülesanne ei olnud nii pingeline, sooritati märkamisülesanne paremini.
Tähelepanu keerukat suunamist on evolutsiooni käigus täiustatud. Kiire orienteerumine ja reageerimine suurimatele ohtudele või kõige paljutõotavamatele võimalustele suurendas ellujäämisväljavaateid ning see võime ei piirdu kindlasti üksnes inimestega. Isegi tänapäeva inimeste puhul võtab kriisiolukordades juhtimise üle Süsteem 1, mis annab täieliku prioriteedi enesekaitsele. Kujutlege ennast autoroolis, mis satub suures õlilombis ootamatult külglibisemisse. Te avastate, et reageerite ohule veel enne, kui olete sellest täiel määral teadlikuks saanud.
Töötasime Beattyga koos vaid aasta, kuid meie koostööl oli meie mõlema edasisele karjäärile suur mõju. Beattyst sai juhtiv autoriteet „kognitiivse pupillomeetria” alal, mina aga kirjutasin raamatu „Attention and Effort” („Tähelepanu ja pingutus”), mis põhines suures osas meie ühistel avastustel ja hilisemal uurimistööl, millega tegelesin järgmisel aastal Harvardis. Saime erinevate ülesannete juures pupillide mõõtmisega palju teada pingutust nõudva vaimse töö kohta, mida ma praegu nimetan Süsteemiks 2.
Mingi ülesande sooritamisel osavamaks muutudes kahaneb selle energiamahukus. Aju-uuringud on näidanud, et teatud tegevusega seotud ajuaktiivsuse muster muutub osavuse kasvades: väheneb sellega hõivatud ajupiirkondade arv. Samasugune mõju on andekusel. Väga intelligentsed inimesed vajavad samasuguste probleemide lahendamiseks väiksemat pingutust, nagu näitavad nii pupilli suurus kui ka aju aktiivsus. Üldine „vähima pingutuse seadus” kehtib nii kognitiivse kui ka füüsilise pingutuse kohta. Reegel ütleb, et kui sama eesmärgi saavutamiseks on mitu võimalust, kalduvad inimesed lõpuks kõige vähem pingutava variandi poole. Tegevuse ökonoomikas on pingutus kulu ning oskuse omandamist ajendab kulu ja tulu tasakaal. Laiskus on meie loomusesse sügavale sisse ehitatud.
Meie uuritud ülesannete mõju pupillile kõikus märkimisväärselt. Algseisundis olid meie katsealused ärkvel, ülesandest teadlikud ja valmis selles osalema – ilmselt suuremal aktiivsuse ja kognitiivse valmisoleku tasemel kui tavaliselt. Ühe või kahe numbri meelespidamine või sõna ja numbri seostama õppimine (3 = uks) andis usaldusväärse tulemusena hetkelise erutuse tõusu baastasemest kõrgemale, kuid mõju oli imeväike, vaid 5 % pupilli diameetri suurenemisest, mida täheldasime ülesande Liida-3 puhul. Ülesanne, mis nõudis vahetegemist kahe helikõrguse vahel, andis tulemuseks pupilli oluliselt suurema laienemise. Hiljutine uuring on näidanud, et kohustus suruda maha soovi lugeda segavaid sõnu (nagu eelmise peatüki joonisel 2) kutsub samuti esile mõõduka pingutuse. Lühimälu katsed kuue- või seitsmekohaliste arvudega olid pingutavamad. Nagu võite ise näha, nõuab ka oma telefoninumbri või abikaasa sünnipäeva valjusti väljaütlemine põgusat, kuid siiski märgatavat pingutust, kuna vastuse moodustamisel tuleb mälus hoida tervet jada. Kahekohaliste arvude peast korrutamine ja Liida-3 ülesanded on peaaegu piir, milleks enamik inimesi on võimeline.
Mis teeb mõned kognitiivsed operatsioonid nõudlikumaks ja pingutavamaks kui teised? Millised tulemused nõuavad suuremat tähelepanu kulu? Mida suudab Süsteem 2 sellist, milleks Süsteem 1 ei ole võimeline? Nüüd on meil neile küsimustele olemas esialgsed vastused.
On vaja pingutust, et hoida üheaegselt meeles mitut ideed, mis vajavad erinevaid toiminguid või mida tuleb vastavalt mingile reeglile kombineerida – näiteks ostunimekirja meenutamine kauplusse sisenedes, restoranis kala ja vasikaliha vahel valimine või küsitluse üllatava tulemuse kombineerimine infoga, et valim oli väike. Süsteem 2 on ainus, mis suudab järgida reegleid, võrrelda objektide mitut omadust ning teha variantide vahel teadlikke valikuid. Automaatsel Süsteemil 1 sellist võimet ei ole. Süsteem 1 avastab lihtsaid suhteid („need kõik on sarnased”, „poeg on palju pikem kui isa”) ja tuleb hästi toime info koondamisega ühe asja kohta, kuid see ei tegele ühekorraga paljude eri teemadega ega ole kuigi osav puhtalt statistilise info kasutamisel. Süsteem 1 saab aru, et isik, keda kirjeldatakse „tasase ja hoolika, korrastatust ja struktuuri vajava ning detailidesse süveneda armastavana” meenutab karikatuuri raamatukoguhoidjast, kuid selle aimduse ühendamine teadmisega raamatukoguhoidjate väikesest arvust on ülesanne, millega tuleb toime ainult Süsteem 2 – juhul kui Süsteem 2 teab, kuidas seda teha, mis kehtib vaid väheste inimeste puhul.
Süsteemi 2 oluline oskus on ülesandele häälestumine: ta suudab programmeerida mälu kuuletuma korraldustele, mis lükkavad kõrvale harjumuspärased reageeringud. Mõelge järgmisele ülesandele: lugege kokku kõik b-tähed sellel leheküljel. Te pole seda ülesannet kunagi varem sooritanud ja see pole teie jaoks loomulik, kuid teie Süsteem 2 saab sellega hakkama. Selle ülesande juurde asumine ja selle sooritamine on pingutav, kuid aja jooksul läheb asi kindlasti paremaks. Psühholoogid räägivad ülesandele häälestumise omaksvõtmise ja lõpetamise puhul „täidesaatvast kontrollist” ja neuroteadlased on tuvastanud peamised aju piirkonnad, mis selle ülesandega tegelevad. Üks neist piirkondadest on alati kaasatud, kui lahendamist vajab konflikt. Teine on aju prefrontaalne osa, piirkond, mis on inimestel arenenum kui teistel primaatidel ja mis on seotud tegevustega, mida seostame intelligentsiga.
Oletagem nüüd, et lehekülje lõpus saate järgmise ülesande: lugege järgmisel leheküljel kokku kõik komad. See ülesanne on raskem, sest teil tuleb ületada äsja omandatud kalduvus keskendada tähelepanu b-tähele. Üks kognitiivse psühholoogia olulisemaid avastusi viimastel kümnenditel on see, et ühelt ülesandelt teisele lülitumine on pingutav, eriti kui aeg surub peale. Kiire ümberlülitumise vajadus on üks põhjus, miks Liida-3 ja peast korrutamine on nii keerulised.