Mõned lilled närtsivad kiiresti.
Seetõttu närtsivad mõned roosid kiiresti.
Enamik üliõpilasi peab seda süllogismi kehtivaks. Tegelikult on arutlus väär, sest on võimalik, et kiiresti närtsivate lillede seas roose ei ole. Samamoodi nagu kurika ja palli ülesandes, torkab ka siin usaldust äratav vastus kohe pähe. Selle kõrvaleheitmine nõuab kõva tööd – pealekäiv „See on õige, see on õige!” teeb loogika kontrollimise keeruliseks ning enamik inimesi ei vaevu ülesannet läbi mõtlema.
Sellest eksperimendist võib teha rahutukstegevaid järeldusi igapäevaelus esinevate arutluskäikude kohta. Eksperiment paneb arvama, et kui inimesed usuvad järelduse tõesust, siis usuvad nad väga tõenäoliselt ka argumente, mis paistavad seda toetavat, isegi kui need on ekslikud. Süsteemi 1 puhul tuleb järeldus esimesena ja argumendid alles pärast seda.
Nüüd vaadake järgmist küsimust ja vastake kiiresti, enne kui edasi loete:
Kui palju mõrvu toimub ühes aastas Michigani osariigis?
See küsimus, mille töötas samuti välja Shane Frederick, on jälle väljakutse Süsteemile 2. „Konks” seisneb selles, kas vastaja mäletab, et kõrge kuritegevusega Detroit asub samuti Michiganis. USA tudengid teavad seda ja nimetavad Detroiti õigesti Michigani suurimaks linnaks. Kuid ühe fakti teadmine ei ole veel kõik-või-mitte-midagi. Faktid, mida me teame, ei tule alati meelde siis, kui me neid vajame. Inimesed, kellel on meeles, et Detroit asub Michiganis, pakuvad mõrvade arvu osariigis suurema kui need, kellele see ei meenu, kuid enamik Fredericki vastajaid ei mõelnud osariiki puudutava küsimuse puhul linnale. Tegelikult on nii, et Michigani puudutavale küsimusele vastates pakuti keskmiselt väiksemat arvu kui samasuguses rühmas, kus küsmus puudutas mõrvade arvu Detroitis.
Suutmatuses mõelda Detroitile võib süüdistada nii Süsteemi 1 kui ka Süsteemi 2. See, kas osariigi mainimisel meenub ka linn, sõltub osaliselt mälu automaatsest funktsioonist. Selles osas on inimesed erinevad. Mõnel inimesel võivad Michigani osariigi kohta olla väga detailsed teadmised. Michigani elanikud teavad osariigi kohta tõenäoliselt palju rohkem fakte kui mujal elavad inimesed; geograafiafriigid teavad rohkem kui need, kes on spetsialiseerunud pesapallistatistikale; intelligentsematel inimestel on teistest tõenäolisemalt parem ülevaade enamiku asjade kohta. Intelligents pole üksnes võime arutleda; see on ka võime leida mälust vajalikku materjali ja rakendada vajadusel tähelepanu. Mälu funktsioon on Süsteemi 1 omadus. Kuid igaühel on võimalus võtta tempo maha, et otsida aktiivselt mälust kõiki võimalikke sobivaid fakte – samamoodi nagu neil oleks võimalik tempo maha võtta ja kontrollida kurika ja palli ülesande intuitiivset vastust. Teadliku kontrolli ja otsimise ulatus on Süsteemi 2 omadus ning erineb isikuti.
Kurika ja palli ülesandel, lillede süllogismil ja Michigani/Detroiti küsimusel on midagi ühist. Nendes minitestides läbikukkumine tundub vähemalt teatud määral tulenevat ebapiisavast motivatsioonist, ebapiisavast pingutamisest. Igaüks, kes suudab pääseda heasse ülikooli, oskaks kindlasti leida kahele esimesele küsimusele õige vastuse ning mõelda piisavalt kaua Michigani üle, et tuleks meede osariigi suurim linn ja selle probleemid kuritegevusega. Needsamad üliõpilased suudavad lahendada hoopis keerulisemaid probleeme, kui neil ei ole kiusatust nõustuda pealiskaudselt usutava vastusega, mis kiiresti pähe torkab. Kergus, millega nad jäävad piisavalt rahule, et mitte edasi mõelda, on üsna murettekitav. „Laisk” on nende noorte inimeste ja nende Süsteemi 2 enesekontrolli kohta karmilt öeldud, kuid see ei tundu olevat ebaõiglane. Neid, kes väldivad intellektuaalse loiduse pattu, võib nimetada „seostatuteks”. Nad on ärksamad, intellektuaalselt aktiivsemad, vähem valmis rahulduma näiliselt atraktiivsete vastustega, skeptilisemad oma intuitsiooni suhtes. Psühholoog Keith Stanovich nimetaks neid ratsionaalsemateks.
Intelligents, kontroll, ratsionaalsus
Teadlased on kasutanud mõtlemise ja enesekontrolli vahelise seose uurimiseks erinevaid meetodeid. Mõned on esitanud korrelatsiooni puudutava küsimuse: kui inimesed reastada enesekontrolli ja kognitiivse osavuse põhjal, kas neil on kahes pingereas sama positsioon?
Ühes psühholoogia ajaloo kõige kuulsamas eksperimendis panid Walter Mischel ja tema üliõpilased nelja-aastased lapsed julma dilemma ette. Lastele anti valida väikese, kuid kasvõi kohe kättesaadava tasu (üks küpsis) ja suurema tasu (kaks küpsist) vahel, mille saamiseks tuli oodata viisteist minutit rasketes tingimustes. Lapsed pidid jääma üksinda ruumi ja istuma laua juures, millel oli kaks eset: küpsis ja kelluke, mida laps võis iga hetk helistada, et kutsuda kohale eksperimendi läbiviija ja oma küpsis kätte saada. Eksperimenti kirjeldati järgmiselt: „Toas ei olnud mänguasju, raamatuid, pilte ega teisi tähelepanu kõrvale juhtida võivaid esemeid. Eksperimendi läbiviija lahkus toast ega naasnud, enne kui oli möödunud viisteist minutit või kui laps oli helistanud kellukest, söönud auhinna ära, tõusnud või ilmutanud tõsise ebamugavuse märke.”
Lapsi jälgiti ühepoolse peegli kaudu ja film, mis näitab nende käitumist ootamise ajal, paneb publiku alati naerust möirgama. Umbes pooled lapsed saavad 15-minutise ootamise vägitükiga hakkama – peamiselt nii, et hoiavad oma tähelepanu ahvatlevalt tasult eemal. Kümme või viisteist aastat hiljem selgus suur lõhe nende vahel, kes olid kiusatusele vastu pannud ja nende vahel, kes seda ei suutnud. Vastupanijaid iseloomustas kõrgem enesekontroll kognitiivsete ülesannete puhul ja eriti võime oma tähelepanu tõhusalt suunata. Noorte täiskasvanutena oli nende puhul uimastitarbimine vähem tõenäoline. Ilmnes oluline vahe intellektuaalsetes oskustes: lapsed, kes olid ilmutanud nelja-aastaselt suuremat enesekontrolli, said intelligentsustestides oluliselt paremaid tulemusi.
Oregoni ülikooli teadlaste töörühm uuris sidet kognitiivse kontrolli ja intelligentsuse vahel mitmel viisil, kaasa arvatud katse suurendada intelligentsust, parandades kontrolli tähelepanu üle. Viie 40-minutise sessiooni ajal tutvustasid nad nelja- kuni kuueaastastele lastele erinevaid arvutimänge, mis olid spetsiaalselt välja töötatud tähelepanu ja kontrolli nõudvateks. Ühes ülesandes liigutasid lapsed jooniskassi juhiskangi abil üle muru ning pidid vältima porist piirkonda. Murulapid muutusid aegamööda väiksemaks ja porine ala suuremaks, nõudes üha suuremat täpsust. Katse läbiviijad avastasid, et tähelepanu treenimine ei suurenda üksnes täidesaatvat kontrolli; paranesid ka mitteverbaalsete intelligentsustestide tulemused ja see paranemine oli näha mitu kuud. Teine sama töörühma uurimus tuvastas tähelepanu kontrollimisega seotud konkreetsed geenid, näitas, et seda võimet mõjutavad ka kasvatusvõtted ning leidis selge seose laste võime vahel kontrollida oma tähelepanu ja oma emotsioone.
Shane Frederick koostas kognitiivse refleksiooni testi, mis koosneb kurika ja palli ülesandest ja veel kahest küsimusest, mis valiti, kuna ka need kutsuvad kohe esile intuitiivse vastuse, mis on ühtaegu vastupandamatu ja vale (küsimused on ära toodud 5. peatükis). Edasi uuris ta selles testis väga viletsa tulemuse saanud üliõpilaste iseloomujooni – nende inimeste Süsteemi 2 järelevalvefunktsioon on nõrk – ja avastas, et nad kalduvad andma küsimusele esimese pähe torganud vastuse ega soovi pingutada, et oma vaistu kontrollida. Inimesed, kes järgivad kriitikavabalt oma vaistu ülesandeid lahendades, kipuvad aktsepteerima ka teisi Süsteemi 1 ettepanekuid. Iseäranis on nad impulsiivsed, kannatamatud ja huvitatud kiirest tasust. Näiteks ütles 63 % intuitiivsetest vastajatest, et nad eelistavad saada pigem sel kuul 3400 dollarit kui järgmisel kuul 3800 dollarit. Neist, kes lahendasid kõik kolm ülesannet õigesti, eelistas lühinägelikku kohe väiksema summa saamist vaid 37 %. Vastates küsimusele, kui palju nad on valmis maksma, et saada tellitud raamat kiirsaadetisena, olid kognitiivse refleksiooni testis madalama tulemuse saajad valmis maksma kaks korda rohkem kui kõrgema tulemuse saajad. Fredericki uurimistulemused viitavad, et meie psühhodraama tegelastel on erinevad „isiksused”. Süsteem 1 on impulsiivne ja intuitiivne; Süsteem 2 on suuteline loogiliselt arutlema ning on ettevaatlik, kuid vähemalt osal inimestest on see ka laisk. Samasugused erinevused on äratuntavad ka inimeste vahel: mõned inimesed on rohkem oma Süsteemi 2 moodi, teised on lähedasemad oma Süsteemile 1. See lihtne test on osutunud üheks paremaks laisa mõtlemise ennustajaks.
Esimesena võtsid terminid Süsteem 1 ja Süsteem 2 kasutusele Keith Stanovich ja tema kauane kaastöötaja Richard