Konflikt
Joonis 2 on variant klassikalisest eksperimendist, mis tekitab kahe süsteemi vahel konflikti. Proovige seda teha, enne kui edasi loete.
Joonis 2
Peaaegu kindlasti õnnestus teil sooritada mõlemad ülesanded õigesti ja kindlasti avastasite, et mõni ülesande osa oli palju lihtsam kui teine. Kui oli vaja eristada suurt ja väikest kirja, siis oli vasakpoolne tulp lihtne, parempoolne sundis aga tempot aeglustama ning võib-olla ka komistama või takerduma. Kui nimetasite sõna asendit, oli vasakpoolne tulp raske ja parempoolne hoopis lihtsam.
Need ülesanded rakendavad tööle Süsteemi 2, sest sõnade „suur/väike” või „vasak/ parem” ütlemine pole asi, mida sõnatulpasid vaadates tavaliselt tehakse. Üks, mida te ülesandeks valmistudes tegite, oli programmeerida mälu nii, et vajalikud sõnad (suur ja väike) olid nii-öelda „keelel”. Valitud sõnadele prioriteedi andmine on efektiivne ning väikesele kiusatusele lugeda teisi sõnu oli esimese tulba puhul suhteliselt lihtne vastu panna. Teise tulbaga oli lugu teine, kuna selles olid sõnad, milleks olite ennast programmeerinud, ning te ei saanud neid eirata. Enamjaolt suutsite vastata õigesti, kuid keelel oleva vastuse mahasurumine oli pingutav ning aeglustas teie tempot. Tajusite konflikti ülesande vahel, mida tahtsite täita, ja automaatse vastuse vahel, mis seda segas.
Konflikt automaatse reaktsiooni ja kontrollisoovi vahel on meie elus tavaline. Meile kõigile on tuttav olukord, kus püüame mitte jõllitada restoranis naaberlauas istuvat pentsikult riietunud paari. Me teame ka, mis tunne on sundida end keskenduma igavale raamatule, kus avastame end pidevalt naasmas punkti, kus loetu kaotas tähenduse. Neis piirkondades, kus talv on karm, on paljudel juhtidel mälestusi sellest, kuidas auto libedal teel kontrolli alt väljus ning võitlust järgimaks hästi sisse taotud õpetust, mis vaidleb vastu loomupärasele ajele: „Mine külglibisemisse ja mis iganes sa teed, pidureid ära puutu!” Ja igal inimesel on kogemus, kus ta eiole teisele öelnud, et see võiks põrgu minna. Üks Süsteemi 2 ülesandeid on ületada Süsteemi 1 impulsse. Teisisõnu, Süsteem 2 juhib enesekontrolli.
Illusioonid
Süsteemi 1 autonoomsuse hindamiseks ning vahetegemiseks muljete ja tõekspidamiste vahel uurige põhjalikult joonist 3.
See pilt on üsna ebahuvitav: kaks eri pikkusega horisontaaljoont, mille küljes on vastassuunalised noolesabad. Alumine joon on ilmselgelt pikem kui ülemine. Me kõik näeme seda ja mõistagi usume, mida näeme. Ent kui olete seda pilti varem näinud, siis teate, et tegemist on kuulsa Müller-Lyeri illusiooniga. Nagu te joonlauaga üle mõõtes võite kergesti kindlaks teha, on horisontaaljooned tegelikult ühepikkused.
Joonis 3
Nüüd, kui olete jooned üle mõõtnud, on teil – teie Süsteemil 2, teadlikul olendil, mida te nimetate oma „minaks” – uus veendumus: te teate, etjooned on ühepikku-sed. Kui teilt nende pikkuse kohta küsida, siis vastate seda, mida teate. Kuid te näete alumist joont endiselt pikemana. Te olete otsustanud uskuda mõõtmistulemusi, kuid te ei saa takistada Süsteemil 1 tegemast oma: te ei saa otsustada näha neid jooni võrdsetena, kuigi teate, et nad seda on. Illusioonile vastuhakkamiseks saate teha vaid üht: peate õppima mitte usaldama oma muljet joonte pikkuse kohta, kui nende küljes on noolesabad. Selle reegli täitmiseks peate suutma ära tunda illusoorse mustri ja meenutama, mida te selle kohta teate. Kui te seda suudate, ei lase te end enam kunagi Müller-Lyeri illusioonist ära petta. Ent sellegipoolest näete te üht joont pikemana.
Sugugi mitte kõik illusioonid ei ole visuaalsed. On olemas ka mõtlemisillusioone, mida me nimetame kognitiivseteks illusioonideks. Doktorantuuris käisin ka mõnedel psühhoteraapia loengutel. Ühes loengus poetas õppejõud meile terakese ravitarkust. Ta ütles nii: „Tulevikus puutute aeg-ajalt kokku mõne patsiendiga, kes räägib teile häiriva loo arvukatest vigadest oma senises ravis. Ta on käinud mitme arsti juures ja nad kõik on valmistanud talle pettumust. Patsient kirjeldab põhjalikult, kuidas tema terapeudid teda ei mõistnud, kuid kinnitab, et on juba aru saanud, et teie olete teistsugune. Te jagate seda tunnet, olete veendunud, et mõistate teda ja suudate aidata.” Sel hetkel tõstis õppejõud häält ja lisas: „Ärge kunagi isegi mõelge seda patsienti ravima hakata! Visake ta oma kabinetist välja! Ta on suure tõenäosusega psühhopaat ja te ei suuda teda aidata.”
Aastaid hiljem sai mulle selgeks, et õppejõud hoiatas meid psühhopaatilise sarmi eest ning juhtiv psühhopaatiauuringute autoriteet kinnitas, et tema soovitus oli äärmiselt mõistlik. Analoogia Müller-Lyeri illusiooniga on tugev. Meile ei õpetatud seda, mida me peaksime selle patsiendi vastu tundma. Õppejõud pidas enesestmõistetavaks, et kaastunne, mida tema vastu tunneme, ei allu meie kontrollile; see tuleneb Süsteemist 1. Veelgi enam, meid ei õpetatud suhtuma üldiselt kahtlusega patsientide tunnetesse. Meile öeldi, et tugev tõmme patsiendi suhtes, kelle ravi on minevikus korduvalt nurjunud, on ohumärk – nagu noolesaba paralleelsetel joontel. See on illusioon – kognitiivne illusioon – ja mulle (Süsteemile 2) õpetati, kuidas seda ära tunda ning soovitati seda mitte uskuda või sellest lähtuvalt tegutseda.
Kõige sagedamini küsitakse kognitiivsete illusioonide kohta seda, kas neid on võimalik tõrjuda. Nende näidete sõnum ei ole julgustav. Kuna Süsteem 1 tegutseb automaatselt ja seda ei saa soovi korral välja lülitada, on intuitiivse mõtlemise vigu sageli raske ära hoida. Nihkeid ei saa alati vältida, sest Süsteemil 2 ei pruugi vea olemasolust aimugi olla. Isegi kui vihje tõenäoliste vigade kohta on olemas, on neid võimalik vältida vaid Süsteemi 2 kontrolli ja pingutuse suurendamisega. Kuid eluviisina ei ole lakkamatu valvsus tingimata hea ja kindlasti mitte praktiline. Oma mõtlemise pidev kahtluse alla seadmine oleks võimatult tüütu ning Süsteem 2 on liiga aeglane ja ebatõhus, et asendada Süsteemi 1 rutiinsete otsuste langetamisel. Parim, mida me saame teha, on kompromiss: õppida ära tundma olukordi, kus vead on tõenäolised ning püüda rohkem vältida olulisi vigu, kus panused on kõrgemad. Selle raamatu eeldus on, et teiste inimeste vigu ära tunda on lihtsam kui enda omi.
Kasulikud väljamõeldised
Teil paluti mõelda kahest süsteemist kui mõtlemise toimijatest omaenda isiksuse, võimete ja piiridega. Kasutan sageli lauseid, kus need süsteemid on subjektid, nagu näiteks „Süsteem 2 arvutab tulemust”.
Professionaalsetes ringkondades, kus ma liigun, peetakse säärast keelekasutust patuks, sest see tundub selgitavat inimese mõtteid ja tegusid tema peas elavate tillukeste inimeste mõtete ja tegude abil. Grammatiliselt sarnaneb ülaltoodud lause Süsteemi 2 kohta lausega „Ülemteener näppab raha”. Minu kolleegid märgiksid, et teenri käitumine seletab tegelikult sularaha kadumist ning seaksid kahtluse alla, kas lause Süsteemi 2 kohta selgitaks, kuidas tulemust arvutatakse. Vastan, et lühilause, mis omistab arvutamise Süsteemile 2, on mõeldud kirjelduse, mitte selgitusena. Sellel on tähendus vaid tänu sellele, mida te Süsteemi 2 kohta juba teate. See on lühend järgnevast: „Peastarvutamine on tahtlik pingutust nõudev tegevus, millega ei tohiks tegelda vasakpööret sooritades ning mida seostatakse laienenud pupillidega ja südamelöökide kiirenemisega”.
Samamoodi tähendab lause „autojuhtimine maanteel tavatingimustes jäetakse Süsteemi 1 hooleks”, et auto juhtimine läbi kurvi on automaatne ega nõua peaaegu mingit pingutust. See annab ka mõista, et kogenud juht saab tühjal maanteel sõites teistega vestelda. Viimaks, „Süsteem 2 takistas Jamesil solvangule tobedalt reageerimast” tähendab, et Jamesi reaktsioon olnuks agressiivsem, kui miski oleks seganud tema võimet enda vaos hoidmiseks pingutada (näiteks kui ta oleks olnud purjus).
Süsteem