Meil räägiti Vabariigi ajal paljo koduse lektyyri vajadusest võõrkeele õppimisel. Iseseisvuse paaril viimsel aastal hangitigi koolidelle hulk ingliskeelset lektyyri – jutustusi lihtsustet keeles, s.o. kus haruldasemad sõnad olid asendet harilikoma-tega ja keerulisemad väljendid lihtsematega. Kuid minu arvates pole seegi veel kyllaldane. Lihtsustet väljaanded on ikkagi vaid ylemineko-lektyyriks. Õppimise lõppstaadiumis oleks meil pidand välja jõutama normaalsete raamatute, originaalväljaannete lugemiseni. Selleks oleks meil pidand välja antama esialgu vähimalt pooltosinat romaani ja paar populaarteaduslikko teost varustetuina lehekylje ääre all olevate sõna seletustega vähemtuntud sõnadelle. Siis oleksid kaugemalle jõudnud õpilased neid lugend ja hulga neist sõnost omandand. Sest, nagu yteldud, sõnaraamatuist ei viitsita kuigi paljo järele vaadata. Sellaseid sõnaseletustega väljaandeid aga ei ole meil tehtud, sest et selleks arusaamine puudus. Mina laseksin sellased raamatud tähtsamate võõrkeelte jaoks välja anda.
Need raamatud peaks õpilasile koguni kingitama riigi poolt. Koolile han-git yhest eksemplaarist on vähe ja õpilased ise ei ostaks neid kuigi paljo. Kui riigi huvides on, et meie gymnaasiumi lõpetajad oskaksid yht võõrast kultuurkeelt, siis peab riik selle saavutamiseks ka kulusid kandma. Raha selleks oleks riigil olnud, kui mõned tarbetomad ja puht raiskavad väljaminekod oleksid ära jäetud. [See apsats on a. 1949 lisatud.]
Sellased väljaanded aga ei teeks sugugi tarbetomaks sõnaraamatu evimist õpi-lasin. Ka sõnaraamat tuleks õpilasile kinkida. Seepärast laseksin riigi kulul välja anda kyllalt täielised sõnaraamatud ja need kinkida nende klasside õpilasile, kus sõnaraamatu evimine on ette nähtud.
Alles kõigi nende tingimuste juures edeneks võõrkeele õppimine meie gymnaasiumes ja siis tuleks säält välja noori mehi ja neiusid, kes esimeses võõrkeeles võiksid juba täiesti kyllaldase arusaamisega lugeda ajalehti, ajakirjo, belletristikat ja populaarteaduslikko kirjandust. Ja väikerahva haritlased peavadki oskama, vähimalt passiivselt, mõne suure kultuurrahva keelt, et neil oleks otsesem ligipääs igasuguselle kirjandusele. Tõlked ei suuda siin yksi rahuldada lugeda tahtjaid. Alles siis võib ytelda, et kool on keele õpetamises saavutand oma eesmärgi.
Juba esimese õppeaasta õpikost alates antago õpikois hulk lugemispalo otse sõnavara pärast. Nii olgo sääl, seda mööda kui grammatika kursus seda võimaldab, lugemispalo mitmete mõisteryhmade ja – piirkondade käsitlemiseks, kus siis esinevad vastavad sõnad, nagu mõistete ryhmad perekond, sugulus, keha-liikmed, nende tegevused, riided, majariistad, söögid ja joogid, sõidokid, ametid (käsitööd), tähtsamad puud, koduloomad, tähtsamad metsloomad, palad yksikoist loomadest, aastaajad, head ja halvad omadused, tegevus koolis jne. Kesk- ja ylemate klasside lugemikes on juba kahe- kuni viielehekyljelisi artikleid kõiksugu teaduste, tehnika ja kultuurelu valdkondadest, nagu geograafia, ajalugu, astronoomia, keemia, fyysika, loodusteadus, tervishoid, majandusteadus, kuulsate isikote elulood, ilukirjanduslike proosapalade (lyhinovellide) ja luuletuste kõrval.
Harjotuslauseid tõlkimiseks emakeelest võõrkeele peab olema rohkesti, iga reegli või grammatilise tyybi pääle vähimalt paar kymmend. Paarist-kolmest lausest ei saa midagi. See ei mõju. Esimese lause tõlkimine läheb halvasti, tehakse vigo. Teise lausega läheb samoti. Kolmat on juba natuke kergem tõlkida, kuigi see synnib veel kobades ja kõheldes.
Neljas läheb juba natuke paremin. Alles seitsme-kaheksandaga hakkaks ladu-samin minema ja kymne-kaheteistkymnenda järele hakkaks tulema harjumuslik oskus. Aga õpilast ei lasta nii kaugele jõuda, ei lasta teda keskmise oskusenigi areneda, vaid harjotus lõpetetakse enneaego ja rutatakse uut tyypi harjotama ja selle puhul menetellakse samoti. See näitab, et selles suhtes metoodikoil puudub õige arusaamine ja taip.
Toonitan eriti: esialgsed laused (sama tyypi keelendi harjotamiseks) peavad olema ysna lihtsed, lyhikesed ja kerged ning päämiselt sisaldama just harjoteta-vat keelendit. Ja sellaseid kergeid lauseid peab olema paljo järgemööda. Siis see mõjub. Siis hakkavad keskpärasedki õpilased nende tõlkimisega toime saama. Siis tekib viimaks kerguse tunne, ja see on tähtis: see äratab õpilases eneseusaldust, koguni huvi.
Allpool teatavat tasent oleva andevaesuse ja intelligentsiga õpilased ei kygene isegi siis mitte saavutama rahuldavat oskust. Need on lootuseta. Sääraseid oli meie gymnaasiumide alamais klasses Vabariigi ajal umbes 10 % – vähimalt. Neist aga võib õpetaja rahulikolt mööda minna. Oleks patt, kui ta nende järele lohistamisega pyyaks vaeva näha. Need jätku ta julgesti rahule. Need on undrehti gymnaasiumi sattund. Neile 2 või 1, teiseks aastaks ja viimaks koolist välja!
Teisipäev 24. november 1942
Aga yteldakse, et niiviisi õpikod paisuvad liig suureks. Iga klassi õpik-lugemik peaks siis olema vähimalt 350 kuni 400 lehekylge suur: Just. Just suured keele-õpikod on ainsad head. Ainolt nende järele õppimine on mõnos, on tõsine, produktiivne, ainolt nende järele õppides saab keele kätte. Seega esimese võõrkeele õpik-lugemik 8-klassilisele gymnaasiumile oleks ligi 3000 lehekylge. [Sellesse lehekylgede arvosse on nuudetud ka kõik lisalugemikod.]
[16. X 49 pyhap. e.l.]
Emakeelest võõrkeele tõlgitavi harjotuslausete kohta ytlen meeletuletavalt ja päänivalt ikka seda, et need alguses peavad olema ysna lihtsed ja kerged, paigoti yksikod sõnad.
Näit.: Ma laulan, ta laulab, nad laulavad, sa laulad, te laulate, me laulame. Ta näitab, te näitate jne. Ma evin raamatu, ta evib raamatu jne (kõik pöörded), ta evib raamatud jne. (läbisegi kõik pöörded). – Laua all. Laua pääl. Laudade pääl. Laudade all jne. – Alles pikkamisi mingo laused pikemaks, harjotused raskemaks. Iga uue keelendi ja reegli puhul alguses jälle lyhikesi kergeid lauseid rohkesti, kus korduvalt esinevad samad vormid ja sageli sõnadki. Teine (B) har-jotusryhm on juba pikemate lausetega, kolmas (C) veel pikematega, sisaldades ka varemin läbivõetud vorme ja reegleid.
Olen aastate eest unistand sellest, et eestikeeles kirjotetaks ja ilmuksid sellased põhjalikod õpikod ladina- ja soomekeele õppimiseks – nimelt iseõppijaid silmas pidades. Koolides võib neid ka tarvitada. Täna jõudsin otsuselle, et need peaksid olema kaheosalised, kumbki 400 kuni 500 lehekylge, mõlemail osadel sõnastikod lõpus (võõrkeelne-eestikeelne ja vastopidine) ja pääleselle mõlemail veel lisalugemikod, kus sõnaseletused on all, paigoti interlineaarne tõlge. Kui need on põhjalikolt läbi võetud, siis on pääle grammatika tundmise omandet ka melgone sõnatagavara ja siis võib juba suure arusaamisega kirjandust lugeda. Sõnaraamatust ei tarvitse siis enam niipaljo järele vaadata.
Mida suuremate ja paremate teadmistega sõnavaras ja grammatikas asutakse kirjanduse lugemisele, seda edukam see on, seda suuremat mõno ja naudingot see pakob. Siis saajakse paremin aru mitte ainolt sisust, vaid ka stiili peenustest ja nauditakse seda. Kui aga autorite tekstis esineb liig paljo arusaamatomaid kohti ja tundmatomaid sõno, mida tuleb yhtelugu sõnaraamatust otsida, siis see tekst on kaetud nagu rohkete uduplekkidega, ja see ei pako lugejalle mingit mõno, vaid on tyytav ja väsitav.
Sellased raamatud laseksin iseõppimiseks riigi kulul koostada ja välja anda kõigi tähtsamate keelte jaoks. Esmajärjekorras tuleksid keeled saksa, ladina, soome, inglise,