5) Lugemispalad sisaldago võimalikolt ainolt läbivõetud keelendeid, päämiselt muidogi neid, mis asjaomases paragrahvis esmakordselt läbi võetakse [Absoluutset nõuet ei tarvitse sellest siiski teha võõrkeelseis tekstides. Läbivõtmata keelendeid võib nende esinemise puhul eraldi seletada märkustes joone all.]. Sellaste lugemispalade koostamine, resp. leidmine ja prepareerimine on kõige raskem ylesanne õpiko koostajalle.
6) Lugemispalad olgo võimalikolt sisult zusammenhängend, darstellend mingit kirjeldust, juhtumit, anekdoodilist jutustust, väikest kerget harutust. Absoluutselt hyljata yksiklauseid ka ei tarvitse; neidki võib vähesel määral olla. Selleks sobivad eriti vanasõnad, huvitavad ja kuulsad ytlused, aforismid jne. Ka kergeid luuletusi võib olla.
7) Sõnavara eest tuleb eriti hoolitseda. Kuidas seda õpikois teha, sellest allpool eraldi.
8) Iseõppimiseks määrat keeleõpikoil peab tingimata olema kõigi harjotus- ja tõlkeylesannete, samoti ka kõigi võõrkeeliste tekstide võti, nii et õppija võiks oma tõlgete õigedust nende järele kontrollida. Võti peaks olema isegi kooli-õpikote yhel osal tõlkeharjotustel, et õpilased võiksid osalt ka ise kontrollida oma tõlgete õigedust. Kooliõpikod peaksidki osalt olema ka iseõppimise õpi-kod, see ainolt tõstaks nende väärtust.
9) Õpiko lõpus peab olema kaks sõnastikko: võõrkeelne emakeelsete sõnaseletustega ja emakeelne võõrkeelsete vastetega.
Muud lisanõuded leiduvad vastavas seoses allpool.
Harilikolt ei näi keelemetoodikod sugugi teadlikod olevat sõnavara tähtsusest keeles. Päärõhk pannakse ikka grammatikalle. Ometi on sõnavara veel tähtsam kui grammatika, kaugelt tähtsam. Kui grammatikat sugugi ei osata, aga tuntakse kõik tekstis olevad sõnad, saajakse sellest tekstist paremin aru kui siis, kui tuntakse kyll hästi grammatikat, aga enamik tekstis esinevaid sõno on arusaamatomad.
Viimasel ajal on siiski ka keelemetoodikote juures hakand arusaamine maad võtma sõnavara tähtsusest. Selle tagajärjel on hakatud korraldama sõnavarateste. Kuid testid yksi ei aita, need on vaid puudulike teadmiste nendingod. Pääasi on ikkagi panna õppijad sõnade tundmist omandama. Selle kohta aga ei näi arusaamine metoodikoil veel mitte kyllaldane ja selge olevat, vähimalt ei ole seni selleks võetud mingeid tõhosaid meetmeid.
Minu arusaamine on järgmine.
Sõno ei tule mitte ainolt yksikolt õppida, vaid paljo enam yhenduses tekstiga. Nõnda jäävad nad paremin meele ja nõnda omandetakse paremin nende tähenduslikod varjondid. Seejuures on väga tähtis ka teksti laad. Mida huvitavam see sisuliselt on, mida rohkem see õpilast paneb kaasa elama, seda paremin jäävad selles ka sõnad meele ning saavad omaseks ja samoti ka keele grammatiline kylg. Ka teksti stiil on tähtis: see peab olema lihtne ja selge. Ja mis ka väga tähtis: tekstis ei tohi olla kuigi paljo õpilasele tundmatomaid sõno, kas esmakordselt esinevaid või kyll enne esinenuid, aga juba unonenuid. Mida arusaadavam on tekst varemin õpitu (sõnade ja grammatika) põhjal, seda kergemin õpitakse ja omandetakse selles uusi sõno ja keelendeid.
Kui tahetakse sõnavara, seda keele tähtsaimat elementi tõesti hästi ja ratsionaalselt õpetada mitmeaastases koolikursuses, siis tuleb selle kursuse seisokohalt kogu sõnavara läbi sorteerida iga klassi kohta, kusjuures veel eraldetakse a) sõnad, mis sellekohases klassis peab tingimata omandetama, b) mis teises järjekorras kysimusse tulevad ja tekstides võivad esineda. Need sõnad pannakse siis klassiõpiko [Klassiõpik ei tarvitse olla omaette raamat, vaid võib olla suurema raamatu osa, mis sisaldab kahe või kolmegi õppeaasta kursuse. Kindlasti parem on, kui õpilasele samas raamatus on järelevaatamiseks ja kordamiseks käepärast ka eelmise aasta kursus.] lugemispalades ja harjotusylesandeis sisalduma. Muidogi võib ka väljaspool seda listi olevaid yksikoid sõno siin-sääl esineda, kui teksti seos selle paratamatomaks teeb, aga sellaseid sõno ei tohi olla kuigi paljo.
Et sõnade tähtsust ka õpilaste silmis rohkem esile tõsta, antakse iga kymne või kaheteistkymne paragrahvi tagant kõigi eespool esinend sõnade nomenklatuur sõnaliikide, deklinatsioonide ja deklinatsiooni ryhmade, samoti sugude järele (verbid konjugatsioonide järele) kolonnideks paigotetuina. Iga sõna järel on paragrahvi number, kus sõna tähendus leidub. – Selle idee andis mulle A. Grenzsteini saksakeele õpik, mida tarvitasin poisieas ja kus olid sellased sõnade kordamise nomenklatuurid grammatiliste ryhmade kaupa antud ja 10-kaupa numereeritud. See on sõnade kordamiseks väga hea võte ja suurendab õpilaste huvi sõnade omandamise kohta.
Uuemal ajal näikse pooldetavat, et iga lugemispala sõnad oleksid antud vastavate tähendustega erilises osas raamatu lõpus, seks et õpilased lugemispala lugedes ja tõlkides ei saaks špikerdavalt vaadata sõnade tähendusi. Mina leian, et iga paragrahvi lugemispalas ja harjotuslauseis esinevad uued sõnad tuleb seletada sama paragrahvi teksti järel või koguni selle ees, nagu seda vanemal ajal tehti. Sõnatähenduste vaatamine pala õpetajale klassis tõlkides on ebaoluline. Tähtsam on, et see pala tõlke prepareerimist kergendab õpilasele. Ka teeb see õpiko välimuselt meeldivamaks ja soojemaks ning on ka mugavam.
Pääle esmakordselt esinevate sõnade tuleb anda ka mõned juba ennemin esinend sõnad uuesti, nimelt need, mis on ammo olnud ja võivad olla unonend. Need tuleb anda peenema kirjaga ning eri ryhmana. Sellega lugemispala lugemine muutub sõnavaraliselt kergemaks: õpilasil ei tarvitse neid sõno otsida, sest need on teksti lähedalt leida.
Õpilasile tuleb soovitada õppida sõno ka eraldi, neid „tuupida” teataval määral, s.o. korrata tekstide juures olevaid sõno nende tähendustega (kattes kinni emakeelsed tähendused ja katsodes need meele tuletada ja vastopidi). Ka iga 10 paragrahvi järel olevaid sõnanomenklatuure tuleb kordamiseks kasutada.
Kuid parim ja päämine vahend sõnade omandamiseks on ikkagi tekstide korduvlugemine. Seepärast just seda tuleb selleks otstarbeks väga tungivalt soovitada.
Nagu juba ylalpool tähendet, peab õpiko lõpus olema kõigi raamatus esinevate võõrkeelsete sõnade sõnastik, nisti võõrkeel-emakeelne kui emakeel-võõrkeelne. Nende sõnastike mitteandmine oleks raamatu koostaja poolt suur läiming ja hooletus.
Sõnade omandamiseks oleks kasulik anda ka väike sõnastik sõnade tähendusliikide järele: perekonna liikmed, kehaosad, riided, majaosad, toidud ja joogid, loomad, puud, looduse ja maastiko nähtused, värvid, suurusmõisted, muud fyysilised omadused, head ja halvad vaimsed omadused, fyysilised tegevused, vaimsed tegevused, koha, aja, põhjuse, viisi adverbid jne.
Aga ka kõigest sellest on vähe, kui me tahame mingi võõrkeele õppimise ja õpetamise teha tõesti tõhosaks ja tulemusrikkaks. Tuleb veel midagi teha, ja nimelt midagi väga olulist.
Nagu yteldud, on võõrkeelt õppides väga tähtis lugeda võimalikolt paljo võõr-keelist teksti, mis ei ole keeliselt raske ega sisuliselt tyytav. Õpiko paragrahvides antud lugemispaladest on vähe; neid paragrahve ei või siiski koormata väga rohkete ja pikkade lugemispaladega. Seepärast peab õpilasel olema veel eri lugemik, kust loetakse paralleelselt paragrahvide läbivõtmisega. Osa neist lugemispaladest võib olla ka õpiko enese lõpus erilise lugemiko-osana. Teatav eriline lugemiko-osa peabki olema lugemiko lõpus. Aga see lugemiko-osa ei või väga pikk olla, rohkeimalt 30 kuni 40 lehekylge. Sellest aga on vähe. Seepärast peaks õpik-luge-miko kõrval olema veel lisalugemik. Seda loetakse osalt klassis kursoorselt, osalt koduse ylesantud lektyyrina, osalt vaba lektyyrina. Selles lugemikos on antud rohkesti sõnaseletusi tekstide all, paigoti võib olla koguni ridade vaheline tõlge. Pääleselle on veel aabestikoline sõnastik raamatu lõpus.
Kui see lugemik on läbi võetud ja kui see oli ysnagi suur, siis võiks mõni mõtelda, et nyyd keel on käes. Ei, see on alles eelaste. Vundament on pandud, seinad on yles löödud, katuse parredki on pääl. Aga on veel kyllaltki tööd ees, enne kui maja on valmis. Igatahes nende teadmistega ei saa veel täie arusaamisega kirjandust lugeda, sest esineb veel kyllalt tundmatomaid sõno ja kõnekäände. Peab algama teadmiste täiendamise ja viimistlemise töö. See toimub rohke lugemise teel sõnaraamatu abil, kust kõik tundmatomad