Ladinakeel eri rahvaste hääldamises. Võõrsõnade hääldamine
Lõppeks näiteid sellest, kuidas mõned rahvad ladinakeelt moonutavalt hääldavad. Selleks võtame verbi agere põhivormid:
Prantslased hääldavad ladinakeelt ka oma ninahäälikotega sääl kus vokaalile järgneb silbi lõpus m või n: insula (saar) – änsulá. Õige hääld.: iinsula.
Inglaste hääldamises kõlab tuntud ytlus casus belli (sõja juhtum või juhus) keissõs belai (õige hääldamine on kaásus béllii).
Ma arvan sellest on kyllalt, võimaks otsustada, millise moonutet kujotelma need rahvad enestelle ladinakeelest teevad. Igatahes prantslaste ja inglaste hääldamisest ei saaks vanad roomlased, kui nad seda kuuleksid, yldse aru, et see on ladinakeel.
Muidogi ei tarvitse me ladina päritolu sõnades, mis meie keele leksikaalsesse koosseiso on vasto võetud, enam tagasi minna ylal esitet muistse Rooma hääldamise juure, vaid me jääme neid hääldama sel kujol nagu see meil nende suhtes on traditsiooniks või kombeks saand. Nõnda teevad kõik rahvad. Sel kujol ei ole need enam ladina sõnad, vaid ladina päritoluga laen- või võõrsõnad.
Seega me hääldame ja kirjotame yha edasi tsensor, lektor, aktus, inspiratsioon, maksimum, miinimum, pluss, miinus, astronoomia, filoloogia, lyyra jne. Koguni pärisnimedes ei tarvitseks me oma senist hääldamist muuta, seega Cicerot ja Caesarit võime hääldada eestikeeles kui tsiitsero ja tsääsar, Marsi ja Vergiliust kui mars ja vergiilius, Venust kui veenus.
[21. X 49 reede]
Ainolt kui eestikeeles tsitaadina esineb terve ladinakeelne väljend, ytlus, lause ladina vormidega, on kindlasti soovitetav hääldada seda õige ladinapärase hääldamisega, näit. sellaseis yldtuntud ytlusis kui bona fide (heas usos) – hääldada bónaa fidee, condicio sine qua non (tingimus, ilma milleta ei, s. o. igas juhtumis täidetav tingimus) – hääld. kondikioo sine kwaa noon, lapsus linguae (keele komis-tus) – laapsus lingwae või lingwää, modus vivendi (elamisviis, viis yksteisega läbi saada) – modus (mitte moodus) viivéndii, nota Beneš(pane hästi tähele) – nótaa bene, panem et circenses (leiba ja tsirkusemänge) – paanem et kirkéensees, sine ira et studio (ilma viha ja poole hoiuta, s.o. erapooletomalt) – sine iira et studioo (mitte stuudio), status quo (endine seisukord) – status kwoo (mitte staatus), tabula rasa (puhtaks kaabitud tahvel, kuhu midagi ei ole kirjotet, valge leht) – tábula (mitte taabula) raasa, terra incognita (tundmato maa) – terra inkoognita, ubi bene, ibi patria (kus hea, sääl isamaa) – úbii bene, íbii patria (mitte uubi beene, iibi paat-ria), vice versa (ymberpöördult, vastopidi) – vike vérsaa, vivat, crescat, floreat (elago, kasvago, õitsko) – viivat, kreeskat, flooreat.
Ärge ytelge, et sellase hääldamise äraõppimine nõuab vaeva ja aega, kui kysimus on sellasest keelest kui Ladina. Aega ja energiat on inimkonnal ja rahvastel kyllalt – sõdadeks, hävitamisteks ja tyhja raiskamiseks.
On inimesi, kendele ladinakeel on kõrge väärtusega, suure huvi ja ilu esemeks. Neile ei tähenda ka õige hääldamise äraõppimise vaev midagi. Ja sellaseiks võivad saada paljod, kui nad panna ladinakeele õppimisse syvenema.
25. november 1942 (järg).
Eestikeele metoodika alal paneksin seniste ametlike metoodikote kiuste kehtima vigase teksti parandamise, teatava tagasihoidlikkusega juba alates algkooli viiendast õppeaastast. Sest olen veendund, kindlasti veendund, et meie praegose yldise viletsa keeleoskuse seisundis vigo sisaldava teksti parandada laskmise harjotused on ainos tõhos vahend parema õigekeelsusoskuse andmiseks meie õppivalle noorsoole. Need, kes vigaste lausete parandamise metoodi hylgavad ja taunivad, on enestelle pähe võtnud mingisuguse dogma, millest nad nõngesti tahavad kinni pidada. Väljakujonend kultuurkeeltega rahvail võib ju see metoodiline võte tarbeto olla, sest sääl surub end õige kirjakeel iseenesest pääle, sest et haritlased seda oskavad ning räägivad ja et kogu kirjandus ja ajakirjandus ilmub yldiselt õiges keeles, mille lugemisest see vähehaaval kõigile nakkab. Meil aga on kirjakeele oskus nii vilets ja armeto, viletsam kui yheski teises Euroopa maas paitsi vahest Leedus ja Jugoslaavias ja veel mõne kultuuriliselt mahajäänd rahva juures Euroopas.
Meil on kõnekeel kujonend omaette keeleks, mis kirjakeelest erineb: kõnekeeles on eila, kirjakeeles eile, kõnekeeles kodu minema, kirjakeeles koju minema, kõnekeeles napsu, kõrtsu, kirjakeeles napsi, kõrtsi, kõnekeeles meetert, kirjakeeles meetrit jne. jne.
Eestlasil tuleb seepärast kirjakeel kui mingi teine keel ära õppida. Vigaste lausete parandamine on õigupoolest kõnekeele tõlkimine kirjakeele, ja kui me tohime võõrkeelte õpetuses tarvitada tõlkimismetoodi, miks siis mitte ka meie kirjakeele õpetamises?
Algkooli 5. klassi õpilased saaksid väga hästi toime parandamaga sääraseid vigo kui eila, ylesse, kodu minema, praegust, kartulad ja nende taolisi. Olen kindel, et just vigase teksti parandamine teeks eestikeele õppimise huvitavaks, otse põnevaks ja see huvi ja põnevus kasvaks, mida vanemaks ja arenenumaks saa-jakse. Praegone õppeviis ei ärata õpilasis kuigi suurt huvi eestikeele vasto.
Ladinakeele õpikote kohta lisatago veel seda, et selles tuleb arvestada ka tulevasi loodusteadlasi, juriste ja arste. Seepärast peab õpik sisaldama ka teatava hulga loomade ja taimede nimetusi, kehaosade ja haiguste nimetusi ja samoti sõno, mis esinevad õigusteaduslikos terminoloogias.
Ka kreekakeele õpikos tuleb seda silmas pidada.
Saksakeel sobib meile paremin esimeseks võõrkeeleks kui ingliskeel, juba oma laadi enese pärast. Passiivse arusaamise omandamise mõttes on saksakeel eestlaselle kindlasti kergem kui ingliskeel, esiteks sellepärast et saksakeele sõnavara on kergem: selles ei ole niipaljo erityvelisi sõno, teiseks eestikeeles olevate saksa laensõnade ja tõlkelaenude tõtto on paljod saksa sõnad ja ytlemisviisid meile tuttavad ja arusaadavad, nagu ymber tegema – ummachen, järele tegema – nach-machen, järele vaatama – nachsehen, ette võtma – vornehmen, maha tegema – heruntermachen, eeskiri – Vorschrift, eesseisus – Vorstand jne.
Ka hääldamine on kergem; me ei tarvitse selles sugugi nii väga taotella Saksamaa sakslaste hääldamist kõigis peenustes, vaid võime suurelt osalt jääda oma Balti hääldamise juure, näit. tarvitada oma dentaal-r-i, hääldada kahekordselt kirjotet aapeid konsonante ll, mm, nn, ck, pp, tt pikemalt kui Saksamaal. Ka saksa kirjandus on meile kättesaadavam ja odavam.
Neljapäev 26. november 1942
Olles õpetaja eesti vormiõpetuse klassis oli mul kombeks ja metoodiliseks võtteks anda korduvalt koduse ylesandena kirjalikolt deklineerida kymmekond sõna nende põhivormides:
Alguses andsin sõno nõnda põhikäändeis kirjotada ainolt äsja läbivõetud käändkonnast, siis aga ka enne läbivõetuist, ja viimaks, kui kõik käändkonnad olid läbi võetud, kõigist läbisegi. Õpilased lugesid valjusti klassis, istumise järjekorras, igayks yhe sõna vormid, nii nagu igayks need kodus oli kirjotand. Kõik vead haruteti läbi, seleteti ja parandeti, ja kui tervel klassil oli paljo vigo, anti teine samasugune ylesanne, muudkui teiste sama tyypi sõnadega, mis järgmises tunnis samal kombel läbi haruteti ja parandeti. Kui käändkond või kaks oli nõnda läbi harjotet, tehti klassi-kontrolltöö, kusjuures anti neli yheraskust, aga eri sõnadest koosnevat sõnaryhma, selleks et keegi ei saaks naabrilt špikerdada, sest iga õpilane kirjotas ainolt oma ryhma ja sama ryhma kirjotav teine õpilane istus kaugel. Ja mis iga kord invariaablilt kordus, oli see, et suur osa õpilasi – umbes 50 % – oli