Sellane põhjalik eestikeele õpik eri kultuurkeeltes teeks meie keele kättesaadavaks eri kultuurrahvaste keelehuvilistele ja oleks esmajärguliseks Eesti tutvustajaks maailmas ja huvi äratajaks eesti vasto. Otse hämmastav on, et meie rahvajuhid ei ole iseseisvuse ajal sellase õpiko koostamist nõudnud ega algatand. See näitab, kui nõrk ja hõre meil on olnud rahvus-ideoloogiline mõtlemine [See apsats on hiljemin lisatud (16. X 1949).].
Enesestmõistetavalt tuleksid siis koostamisele ja väljaandmisele kõigi nende keelte sõnaraamatud, yhed väiksemad, koolisõnaraamatud, teised suured, täielised, kuni 2000-lehekyljelised.
Isiklikolt oleks mulle kõige huvitavam koostada sellane põhjalik ja suur eestikeele õpik. Selle kirjotaksin saksakeeles. Selle järele võiks saksakeelt oskav välismaalane peenusteni ära õppida eestikeele. Olen juba paar korda algust teind seesuguse õpiko kirjotamisega. Otse häbi ja skandaal on, et Vabariigi ajal ei lastud koostada yhtki väiksematki õpikot muulasile. Mina oleksin tahtnud koostada kyll ainolt suure ja põhjaliko, vähimalt 400- kuni 500-lehekyljelise. Aga mind oleks siis pidand paariks aastaks vabastama kõigist muist kohustusist. Et seda ei tehtud, see näitab jällegi, kui hõre ja pääliskaudne meie kultuurpoliitika oli. Selleks raamatuks oleks riik võind julgesti ohverdada paar kymmend tuhat krooni, sest see raamat oleks eestikeele ja Eesti kohta huvi äratand paljodes välismaalasis. See oleks olnud väga tasuv propaganda.
Vabariigi ajal kaoteti algkoolist võõrkeel. See oli väärsamm. Mina paneksin selle kohe tagasi ja juba teisest klassist alates. Võõrkeele õppimisel on mito kasu: esiteks see arendab; teiseks, kui algkoolis võõrkeele oskuses kyll kaugele ei jõuta, paneb see siiski teatava põhja ning annab alguse neile, kes soovivad või vajavad seda hiljemin edasi õppida. Neil on siis sellega märksa kergem. Ja arendamist on kõigile vaja. Võõrkeele väikegi oskus annab inimesele midagi juure, avardab ta vaimu, teeb ta kultuursemaks. Siis aga peavad ka algkooliõpetajad evima parema oskuse selles võõrkeeles, sest neil tuleb seda lastele õpetada. Parem võõrkeele oskus tõstab algkooliõpetajate vaimset ja kultuurilist tasent.
Endises haridusministeeriumis olin ainos, kes pooldas võõrkeele õpetust algkoolis ja soovitas selle tagasivõtmist algkooli õppeainete hulka. Kõik teised olid vasto. Võõrkeeleks algkoolis ma oleksin pannud ja ka nyyd paneksin saksakeele.
Algkooliõpetajate seminaarides vähendaksin pedagoogika ajaloo kursuse pooleaastaseks yhe nädalatunniga. Samoti vähendaksin ka pedagoogikat ennast, sest sel kujol on sel õppeainel vähe tegelikko väärtust, see on osalt koguni kahjolik. Mul oli ammo viisiks ytelda: „Kui kelgi õpetajal on ikka suus nimed Pestalozzi, Herbart, Kerschensteiner jt., siis ma tean juba, et ta tegelikolt on halb õpetaja.”
Kesknädal 25. november 1942.
Ladina- ja kreekakeele õpikod ei pea mitte olema koostet ainolt silmas pidades järgnevat klassikote lugemist (Caesar, Cicero, Sallustius, Livius, Tacitus, Ovidius, Vergilius, Horatius, Phaedrus), vaid ladinakeele yldoskuse saavutamiseks, nii et pärast kygenetaks lugema igasugust ladinakeelt, seega ka hilisemat – Suetoriust, Gelliust, Vulgatat, kirikoisi, Justinianuse Corpus juris’t, teataval määral ka keskaegseid ning renessansi- ja reformatsiooniaegseid tekste, koguni uueaegseid. Ka antakse selles õpikos rohkesti tuntud ladinakeelseid ytlusi, mis vanasõnaliseks on saand ja mida rahvusvaheliselt tarvitetakse.
Sama nõue kehtiks ka kreekakeele õpiko kohta. Selles ei tuleks piirduda Attika keele õpetamisega klassikote Xenophoni, Platoni ja traagikote lugemiseks, vaid tuleks selle kõrval õppijat tutvustada ka pärastise kreekakeelega, „koineega”, mida tarviteti kirjanduses Aleksandria ja Rooma perioodil. Homerose keele iseärasusi on siiski paratamata käsiteldud senises kreekakeele gymnaasiumikursuses, sest et ilma selleta ei võidud ta eeposi lugeda.
Ladinakeele lugemikko tuleb võtta ka kohti Läti Hendriko kroonikast „Origines Livoniae”, sest see on meile sisuliselt lähedal, käsitelles meie esivanemate vabadusvõitlust a. 1208–1227. Vanade keelte professor Haliste, kellele sellest rääkisin, suhtus sellele mõttele ysna külmalt. Tema, ja vist teisedki vanade keelte õppejõud ylikoolides, on nähtavasti peago fanaatilised puristid ladinakeele suhtes; nad pooldavad ja tunnustavad ainolt nn. kuldse ajasto ladinakeelt, pärastine ja eriti keskaegne ladinakeel on neile otse jõledus.
Muidogi Cicero ja Augustuse aegne keel on omapärasem, puhtam ja huvitavam, ja sellega võrreldes tundub pärastine ja keskaegne rikotuna ja degeneree-rununa. Mis keskaegsesse puutub, siis on see õigupoolest omaette keel, mis sellasena oli kohasem oma-aja mentaliteedile ja kultuurilaadile, teatavas mõttes koguni lähemal meie omale. Igatahes ka selle keelega tuleb teatavate tekstide pärast tegemist teha 1. [See ja järgmised asteriskid on hiljemin (16. X 1949) vahele pandud.].
Ladinakeele õpetuses viiksin läbi hääldamise reformi. Kõigepäält tuleb õpilasilt rangesti nõuda vokaalide väldete õiget hääldamist, nagu uurimine on need välted kindlaks teind.
[17. X 49 esmasp. kodu]
Teatavasti iga rahvas hääldab ladinakeelt omamoodi, oma keele foneetika ja e. l. ortograafiagi kohaselt, nagu see hääldamine neil kord traditsiooniks on kujonend Inglased ja prantslased moonutavad selles suhtes kohutavalt. Kui muinasroomlased nõnda hääldet keelt kuuleksid, ei saaks nad yldse aru, et see on ladina keel.
Sakslaste hääldamine ladina keeles on teiste rahvaste omaga võrreldes kõige vähem moonutav, aga see on siiski kyllalt kaugel keiser Augustuse aegsete roomlaste omast. Sakslaste ladina-hääldamise võtsid venelased omaks, muidogi tehes seda oma vene aktsendiga. Loomulikolt valitses ka Balti gymnaasiumes see Saksa-Vene hääldamine.
Saksa-Vene ladina-hääldamise päämine puudus on, et selles Ladina vokaalide väldete õiget hääldamist ei noovatud, vaid neid hääldeti sageli otse vastopidiselt: pikk vokaal lyhikeseks ja lyhike pikaks. See on suur viga ladina hääldamise vasto. Nii hääldeti rõholise lahtise silbi vokaal alati pikaks, ka kui see ladinakeeles oli lyhike, vastates Eesti esimesele vältele. Näit. ladina sõnavormi valet (ta on terve, võimas) hääldeti vaalet, kuigi selles a on lyhike ja seetõtto see sõna peaks kõlama täpselt nagu Eesti sõnavorm valet (ainsuse osastav sõnast vale), s.o. esimeses vältes. Vene ja Saksa keeles puudub esimene välde, ladinakeeles aga oli see olemas samoti kui eesti- ja soomekeeles. Mitmed sõnad ja vormid erinesid ainolt vältelt, kuigi kirjotuses seda vahet ei tehtud, näit. levis (lyhikese e-ga, I välde) – tähendus: kerge; aga levis (pika e-ga: leevis) tähendus: sile. Samoti venit (lyhikese e-ga, nagu Eesti venit(ama)) – ta tuleb; aga venit (pika e-ga: veenit) – ta tuli.
Teiselt poolt hääldetakse pikk vokaal kinnises silbis (s.o. kui vokaalile järgneb enam kui yks konsonant) ikka lyhikeseks, näit. non (ei), res (asi), vis (jõud). Hääldetakse valesti nonn, ress, viss, õige hääldamine aga on noon, rees, viis.
Sageli tekkis nõnda just vastopidine hääldamine, nagu näiteks sõnas pes (jalg) ja selle genitiivis pedis (jala): hääldetakse pess, peedis, peab aga olema pees, pedis (viimases e nagu Eesti sõnas seda, s. o. esimeses vältes).
Samoti plus (enam) – hääldetakse valesti pluss, minus (vähem) – hääldetakse valesti miinus; peab olema vastopidi: pluus, minus (nagu Eesti minus sõnast mina).
Alljärgnevas veel terve rida näiteid vokaalipikkuse väärast ja vastooksuslikost hääldamisest:
jus (õigus), lex (seadus), lux (valgus), rex (kuningas), os (suu) [Aga os (kont) – hääldamine oss.], fructus (vaum), stella (täht), villa (suvila, mõisa), tres (kolm), quinque (viis), quintus (viies), – hääldetakse valesti juss, leks,