Seepärast tuleks kirjanduse lugemisele yle minnes alata enam yldse jutustava või harutleva sisuga tekstidega, nagu see esineb lihtselt kirjotet ajalooraamatuis, lyhikestes elulugudes, geograafiat, loodusteadust, sotsiaalolusid, astronoomiat, majandusteadust käsitlevais ja yldse lihtses, selges normaalkeeles kirjotet informeerivais lyhiartikleis, mis ka sisuliselt oleksid õppijaile arusaadavad ja huvitavad. Huvitavas lektyyris jäävad sõnad paremin meele ja keelt õpitakse kergema vaevaga.
Konkreetsemate ja igapäevasemate sõnade jaoks jälle on head kõiksugu valmid, muinasjutud, anekdootilised lood, kus teataval määral ka kahekõnesid esineb. Igatahes ei tule esialgu anda lektyyriks kirjanike teoseid, kende stiil on lopsakas, sõnarohke, täis julgeid metafoore, omapäraseid julgeid väljendusi ja – õpilasile ka sisuliselt igavaid kohti (liig yksikasjalisi ja syndmustiko seisukohalt ebaolulisi kirjeldusi, mänglevaid ja vaimurikatsevaid mõtteavaldusi või harutelusid).
Keeleõppijaile lugeda antav ilukirjanduslik jutustus peab olema sisult õpilasile huvitav, selge, syndmustikolt kyllalt kiiresti edasikulgev, harilikos selges normaalstiilis, selles, mida kirjandusloolased ja kriitikod vähe hindavad kui vähe individuaalset, moodset ja „kunstiväärtuslikko”.
Õpikote koostamisel tuleks eeskujoks võtta omaaegsed head ladinakeele õpikod, mis metoodiliselt olid hästi läbi töötet ja välja kujonend. Ladina õpikote metood on teatavasti järgmine: grammatiline materjaal on metoodiliselt jagatud väikesteks osadeks; deklinatsiooni, konjugatsiooni ja syntaksit antakse läbisegi, kergemalt raskemalle minnes. Nende grammatikaosade juure kuuluvad lugemistekstid, kus selles paragrahvis läbivõetud vorme ja syntakseeme esineb ja ka sõno. Nõnda kasvab vähehaaval grammatiline materjaal ning sõnade tagavara, ja tekstid lähevad keelelt järjest keerulisemaks ja rohkemaks, kuni kogu grammatika on olulistes joontes läbi võetud. Syntaksi systemaatilisema läbivõtmise puhul ei anta enam erilisi, iga syntaksipäätyki jaoks keelelt prepareerit Ladina tekste, vaid ainolt emakeelseid harjotuslauseid tõlkimiseks ladinakeele teatavate syntaksireeglite ja iseärasuste kätteharjotamiseks. Lõppeks võetakse läbi ka ladinakeele stilistilisi ja muid idiomaatilisi iseärasusi võrreldes emakeelega ja tehakse ka nende pääle tõlkeharjotusi.
Paralleelselt sellega loetakse juba pikemaid lugemispalo, mis eeldavad kogu grammatika tundmist, ja autoritekste. Sõnavara kasvab, grammatilised, fraseo-loogilised ja stiililised peenused saavad omaseks, nii et viimaks, gymnaasiumi lõpetamisel, kygeneti kirjotama ysna korrektset ladinakeelt [Siin on mõeldud möödund sajandi aegne gymnaasium, umbes kuni aastani 1880, millal ladinakeele õpetus oli veel ysna kõrgel Saksamaal, Inglismaal, Skandinaavia maades.]. Elementaarsete ja harilike keelevigade tegemine (näit. deklinatsioonis, konjugatsioonis ja kon-junktiivi tarvitamises) ei tulnud enam kysimussegi. Saavuteti koguni ladinakeele rääkimistki teataval määral, mis surnud keele juures on otse ime. Meie gymnaa-siumilõpetajad aga, isegi nende gymnaasiumide, kus mingile võõrkeelele pandi erilist rõhko (nagu Prantsuse Lyytseum, Inglise Kolledž), tegid ikkagi veel kyllalt vigo yhtede või teiste reeglite vasto.
Keelemetoodikod halvustavad seda ladinakeele õppemetoodi kui vanamoodsat ja ebaotstarbekohast, aga ei ole osand midagi paremat ja tõhosamat asemelle panna. Ladinakeele õppemetoodis valitses kindel ja range grammatiline systeem, täpne analyys, alatine võrdlemine õpilaste emakeelega, äärmine teadlikkus kogu keelemehhanismist. See oli nagu mingi keelematemaatika. Seepärast see arendas õpilaste analyysivõimet, tähelepanu, mõistust yhtlasi. See oli kõrgesti intellektuaalne metood, täieline vastand niinimetet loomulikole, kus pyytakse õpilasi panna keelt omandama alateandlikolt, pelga kuulmise ja harjumise teel, nagu laps keelt õpib. Tähendetago, et ladinakeele metood eeldab õppijas teatavat intelligentsi, abstraktse mõtlemise võimet. Väikse intelligentsiga õpilasil keele õppimine selle metoodi juures hästi ei menestu. Oma vähese intelligentsi tõtto ei jaksa nad rohkete reeglitega opereerida ja neid noovata. Intelligentsele täiskasvanulle, kes tahab hästi ära õppida mingi keele täpsemin, ruttamata, põhjalikomalt, on Ladina metood väga kohane. Sel on oma suur meeldivus, elegants ja ilu. See teeb keele otse armsaks ja äratab suurt huvi ta vasto.
Esmaspäev 23. november 1942
Uute, elavate keelte õpikod ei ole metoodiliselt mitte nii hästi välja kujonend. Neis on siiski hakatud käima samade põhimõtete järele. Aga neil on järgmised puudused yldiselt:
1) Ainolt esimese kahe õppeaasta õpikod (grammatika läbisegi vastavate lugemispalade ja harjotustega) on enamvähem välja töötet, järgnevate aastate algkursusega ysna noorile õpilasile, aga mitte kaugemalle jõudnud vanemate õpilaste kursustega.
2) Õpikod (esimene ja teine õppeaasta) on seetõtto vähem rangesti grammatilised, lugemispalad paigoti lapselikod, enam veel kui vastav iga seda nõuaks.
3) Tõlkimise harjotusi emakeelest võõrkeele on liig vähe. Muide uute keelte metoodikod ei hooli yldse suuremat sellasest tõlkimisest. Ometi just see kindlustab keele aktiivset ja täpsemat oskust, arendades yhtlasi mõtlemisvõimet ja intelligentsi. Uute keelte õpikois harrastetakse rohkem nn. muundusharjotusi, s.o. näit. ainsuse ymbertegemist mitmuseks, olevikko minevikoks. Tõlkimises aga on yhe korraga kõik koos: morfoloogia, syntaks, sõnavara. See tõmbab mõistuse, tähelepanu ja mälu pingole. Kes juba võib emakeelest korralikolt tõlkida võõrkeele, s.o. juba ise kirjotab võõrkeelt, see saab võõrkeelsest tekstist, kui see mitte paljo raskem pole tõlkeharjotuste omast, paljo paremin aru. Ka sõno õpitakse võõrkeele tõlkides paremin.
Nende puuduste tagajärjel edenevad õpilased võõrkeeles kyll kuidagi algkursuses, esimesel kahel õppeaastal, aga siis läheb edenemine väga pikkamisi. Ei õpilased ega õpetaja tea, kui paljo õpilased peavad teadma, eriti sõnavara alal ja ka yldise keeleoskuse poolest. Õppimise huvi väheneb selle tagajärjel. Kõrgemais klassides tõepoolest ei tea õpetaja kunagi ligikaudogi täpsemalt, kui paljo teadmisi ta õpilasilt võib ja peab nõudma sõnavara ja yldise keeleoskuse alal. Õpilaste õigekeelsuslik oskus ei parane viimse kahe-kolme õppeaasta kestel kuigi paljo. Sest kõik on ebamäärane, juhuslik, systeemita.
Seepärast tuleks ka uute keelte õpetamise käigus läbi viia kindel ja hästi läbimõteldud ning ratsionaalne systeem. See systeem peaks tihedasti ja võimalikolt yksikasjaliselt läbi töötetama ja kindlaks määratama alates esimesest õppeaastast kuni lõppklassi lõpuni. Selleks tuleb kõigi klasside jaoks koostada metoodiliselt head õpikod, mis sisaldavad – kuni kõrgeima klassini – yha edasi grammatikat, harjotus-ylesandeid (päämiselt tõlkimisharjotusi emakeelest võõrkeele) ja luge-mispalo. Autorite lugemine võib kõrgemais klassides sellega paralleelselt käia.
Millised peaksid olema head õpikod?
Need peavad täitma järgmised tingimused.
1) Yksikod paragrahvid või päätykid ei tohi sisaldada mitte paljo grammatilist materjaali, ka mitte paljo uusi, esmakordselt antavaid sõno, ainolt 10 kuni 12 sõna, alguses vahest veel natuke vähem.
2) Teiselt poolt peab võõrkeelist teksti olema igas paragrahvis lugemiseks võimali-kolt rohkem. Mida rohkem loetakse erisisulist võõrkeelist teksti, seda rohkem ja kergemin omandetakse keelt: vormid ja sõnad esinevad yha uutes kombinatsioonides ja nad saavad nõnda nagu iseenesest ja märkamata omaseks.
3) [14. X 49 reede oma toas] Igas paragrahvis peab selles läbivõetud grammatilise materjaali omaseks-harjotamiseks olema rohkesti harjotuslauseid tõlkimiseks emakeelest võõrkeele. Seejuures peaksid need laused olema mitmes ryhmas: A-ryhm kergemate, lyhemate lausetega ja päämiselt ainolt selle keelendi või keelendite pääle, mis selles paragrahvis läbi