Eesti koolides võiks Ladina ae ja oe hääldada siiski ae-ks ja oe-ks, nagu need kirjotetakse, kuigi mõeldav oleks ka hilisem hääldamine ää [Nõnda hääldetakse ae-d ja oe-d nyyd Rootsi koolides, kus tarvitusel on uuem, reformeerit hääldamine. Muide rootslased ei ole siiski jaksand olta kõiki oma vano rootsipärasusi ladina hääldamises, sest nad hääldavad u y-ks: lumen (valgus) – lyymen.] ja öö: prääsens, silvää, kääsar, köölum, pööna.
Jätan siin kysimuse esiotsa veel lahtiseks. Milgi tingimusel aga ei tohi ae-d e-ks hääldada.
Lahtiseks jäägo ka ph ja th hääldamine Kreeka päritoluga sõnades. Seepärast võiks neid esiotsa vana traditsiooni järele f-ks ja t-ks hääldada: philoso-phia [Rootsi koolides hääldetakse ph nagu kirjotetakse s.o. p ja h järgemööda – philosophia], theatrum – filosófia, teaatrum.
Tagasihaaravalt märgitago, et s oli ladinakeeles helito, ka kahe vokaali vahel: rosa (roos) – hääld.: rosa (mitte roosa, nagu sakslased hääldavad). Pandago ka tähele, et o on selles sõnas lyhike.
Kui nõnda ladinakeelt hääldada nagu ylalpool on seletet, s.o. vokaalide välteid noovates ning c-d k-ks ja ti-d ti-ks hääldades, ja vahest ka ae-d ae-ks ja oe-d oe-ks (resp. ää-ks ja öö-ks), siis saab temast tunduvalt teissuguse mulje, ja see viib meid ka lähemalle ta õigele, ehtsele laadile ning vaimule.
Vokaalide kahe eri välte, eriti lahtise silbi lyhikese vokaali tõtto pidi ladinakeel kõlalt olema eesti- ja soomekeele taoline, seda enam et sääl puudusid ka š- ja ß-häälikod.
Sel puhul märgitago, et rõhk olnud ladinakeeles esialgselt sõnade esimesel silbil nagu eesti- ja soomekeeles, alles 3. sajandil e. Kr., Puuni sõdade aego, syndind rõho suhtes murrang: rõhk muutus liikuvaks. Sellega on ka seletatav a ja i muutumine i-ks liitverbides: facio, aga conficio; capio, aga excipio; lego, aga eligo.
Vokaalide õige pikkuse hääldamine ladinakeeles ei ole tähtsuseta, vaid ysna oluline. Seda mitte noovata on suuresti moonutada seda keelt. Kujotelgem prooviks, et eestikeel oleks saand surnud keeleks ja seda loetaks koolides hääldades paljod lyhikesed vokaalid pikaks ja paljod pikad lyhikeseks, näit. lauses: See mess eelas sel viss astat (= see mees elas sääl viis aastat). Säärane eestikeel oleks meile paigoti päris arusaamato ja moonutaks suuresti ta laadi. Ometi just nõnda hääldavad praego ladinakeelt õpilased, õpetajad ja mitmed ladinakeele professoridki!
Vokaalide väldete õigel hääldamisel on veel see kasu, et siis kygenetakse vaevata ja eksimata skandeerivalt lugema igasuguseid värsse, ka keerulisema metrumiga Horatiuse omi, heksameetreist ja pentameetreist rääkimata. Juba skandeerima-tagi lugemine annab siis osalt iseenesest värsirytmi mulje, sest lyhikesed silbid tunduvad rõhotomaina. Yks näide, kus pikad vokaalid märgitud on kriipsuga ja lyhidaist loogakesega ainolt need, mis on metrumi rõhota kohtades:
Kui sõnad nova ja animus lugeda lyhikese vokaaliga esimeses silbis, siis on heksameetri mulje peago käes. – Või veel paar näidet:
Aga, kysitakse vahest, kuidas teatakse sellaseid ligi pooltuhat aastat surnud keele hääldamise yksikasjo, muu seas just vokaalide väldet. Viimast suurimalt osalt Ladina värsskirjanduse kaudo, kus värsirytm põhjenes silpide, seega suurelt osalt ka vokaalide pikkusel. Väiksel määral ilmneb see Ladina sõnade ja nimede Kreeka transkriptsioonist Kreeka tekstides, kus pika e ja o jaoks on erilised aaped (h ja w); osalt on selle kohta andmeid Rooma grammatikote eneste teoseis. Lõppeks leiab see suurel määral kinnitust ladinakeelest väljakasvand Romaani keelte – itaalia-, hispaania-, portugali- ja prantsuskeele foneetikas, kus ladina pikad ja lyhikesed vokaalid on teatavais asendeis eri arengo osaliseks saand. Mõnede vormide vokaalivälted on võidud kindlaks teha ka foneetiliste muutuste tulemusi arvestades ladinakeeles eneses.
Eriliselt huvitava tõigana märgitago, et omal-ajal roomlased on vokaali pika välte osotamiseks proovind ka Soome-Eesti kirjotusviisi, s.o. selle kirjotamist kahe aapega. Nii on inskriptsioonidest leitud muude seas sõna pastor kirjote-tuna kahe a-ga: paastor. Kui miski, siis see peaks kõige veenvamin tõendama ladinakeeles sellaste pikkade vokaalide olemasolu, mis pärastises kirjaviisis ega ka värssides nähtavalle ei tule.
Igatahes määratoma hulga sõnade vokaalide välted võib absoluutselt kindlaks tehtuks sirnata.
Muidogi kõiki peenusi ladina hääldamises, nagu seda olid yksikote häälikote kõlavarjondid ja yldine kõnemeloodia, ei saa me vist iialgi teada. Roomlaselle, kui yks niisugune hauast tõuseks, tunduks ka meie kõige teaduslikomalt elustet hääldamine vähimalt teatava võõrapärase aktsendiga. Aga see ei tohiks meid tagasi hoida noovamast neid hääldamisseiko, mis mitmekylgne uurimine on kindlaks teind. Võib-olla ynneb teadusel edaspidi veel mõned hääldamis-peenused avastada ja kindlaks tõendada.
Aga, veemitakse jälle, kas ei ole nende vokaaliväldete äraõppimine liig raske, liigpaljo aega ja vaeva nõudev? Kas see tasob end? Muidogi teatavat aega ja vaeva see nõuab, nimelt siis kui enne ilma vokaaliväldete õige hääldamiseta on ladinakeelt õpitud. Siis tuleb see eraldi ära õppida vähimalt paaris tuhandes tyvisõnas ja pärisnimes ning ligi paaris sajas muutelõpus. Siin ei saa kuigi paljo kindlaid reegleid anda, mis õppimist lihtsustaksid, vaid sõnade vokaalivälde tuleb igas sõnas yksikolt eneselle noteerida ja meeles pidada.
[20. X 49 neljap. kodu]
Ka tuletuses ja muutevormides ei näi igakord olevat järjekindlust. Nii on näit. verbide capere (võtma), dîcere (ytlema), dûcere (juhtima), facere (tegema), vincere (võitma) mineviko partitsiip lyhikese vokaaliga esimeses silbis: captus, dictus, ductus, factus, victus, aga näit. verbidel agere (ajama), frangere (murdma), legere (lugema) on see partitsiip pika vokaaliga: actus, fractus, lectus (loe: aaktus, fraaktus, leektus).
Yhelt poolt on gloria (au, auhiilgus) ja victoria (võit) pika o-ga: glooria, viktoo-ria, aga memoria (mälestus) lyhikese o-ga, seega mitte memooria, vaid memória.
Aga kui õpikois ja lugemikes vokaalide välde on märgitud ja kui nõnda algusest pääle sõno ja nende muutelõppe ja tuletuslõppe õige vokaalivältega harjutakse hääldama, siis jäävad nende välted iseenesest meele ja saavad yhes sõnadega omaseks. Igatahes kõigi muutelõppude vokaalivälted peavad õpilased juba teise õppeaasta lõpul tingimata teadma.
Kui harjuda ladinakeelt lugema sellase hääldamisega, siis tundub see ainsa loomulikona ja teisiti hääldamine ebaladinlikona ja barbaarsena.
Kui ma peaksin näit. järgmises lauses Tum ex Asia in Italiam venerunt pärisnimed Asia ja Italiam hääldama eesti moodi, see on pika a-ga: aasia, itaaliam, siis kõlab see kohe veidrana ning võõrana. See ei ole ladinakeel. Aga ma loen ladina-keeles need nimed nagu automaatselt lyhikese rõholise a-ga. See on ladinakeel.
Seepärast heas ladinakeele õpikos, nagu seda kujotlen, peavad pikad vokaalid olema märgitud kriipsukesega vokaaliaape pääl, näit. cônsulçs (konsulid), s.o. loe kóonsulees.
Vokaali lyhiduse järjekindel märkimine, mida osotetakse ymberkäändud loo-gakesega, on sellasel korral vähem tähtis ja peago tarbeto: mis pole pikaks märgitud, on lyhike. Ainolt erandjuhtumeis tuleb võimaliko eksituse ärahoidmiseks ja vahel ka rõho osotamiseks ka lyhidust märkida, näit. infinitiivis dare (andma). Lyhiduse järjekindel märkimine tekstis