Ka klassidistsipliin jäeti ja jäetakse õpetaja isiklikoks asjaks. Saago ta sellega toime kuidas saab. Kõik õpetajad aga ei ole selles suhtes yhesugused. Võib olla ja ongi õpetajaid, kes oskavad õpetada ja õpilasile teadmisi anda, aga kel siiski distsipliin pole kõige parem. Distsipliin oleneb päämiselt õpetaja iseloomust, kogu ta isiksusest.
Mõnest õpetajast, ja yldse inimesest, lähtub juba sellane mõju, et teda kardetakse, et teda arvestatakse, et tema malniduses ja temaga tegemises ei juleta endale lubada mingit развякость’it. Sellase iseloomuga õpetaja ei tarvitse sugugi olla hoolas õpetaja. Ta võib olla koguni laisk. Nõnda osotub, et laisal ja halvemal õpetajal on mõnikord parem distsipliin kui paremal – hoolsamal, pyydlikomal, targemal.
Seepärast kui muido hea õpetaja oma iseloomu tõtto – ja iseloomu ei saa ju muuta – ei ärata seda distsipliini-tekitavat aukartust või lihtsalt kartust, siis tuleb talle selles suhtes appi tulla talle andmaga suuremad karistamise võimalused, näit. õpilase kõrvaldamine ta tunnist mõneks ajaks. Koguni selle õpetaja vihkamine õpilasin on parem kui tema ei mikski panemine nenden. Aga kahjoks harilikolt ei tulda sellele õpetajale appi. Halva distsipliiniga õpetajal on harilikolt piinlik direktorille ja oma kolleegadelle rääkida halvast distsipliinist oma tundidel. Ometi teavad seda direktor ja kõik kaasõpetajad. Teised õpetajad tunnevad sel puhul koguni teatavat kahjorõõmu, sest see tõstab nende yleolekotunnet.
Tähtis, väga tähtis nõue distsipliini suhtes on, et klassis oleks tunni ajal vaikne, s.o. et sääl ei oleks õpilaste omavahelist jutuajamist ja jutusuminat. Ka kui õpilaste poolt ei ole sel korral mingit pahatahtlikkust õpetaja vasto, näitab see jutuajamine ometi, et õpilasil ei ole kartust ega aukartustki õpetaja ees. Ja see jutuajamine teeb, et ei panda kyllalt tähele ega olda täiel määral töö juures. Ja siis ei valmisteta ka oma tunde kyllalt hoolikalt ette ega õpita hästi. Selle all kannatab töö edukus ja selle tulemused. Distsipliiniga õpetaja juures, kellest lähtub kartust ja aukartust äratav mõjo, on õpilasil piinlik tundi õppimata ja ylesandeid tegemata jätta.
Õpetaja, kel ei ole sellaseid distsipliinile sundivaid omadusi peab kõiksugu teiste abinõudega katsoma end maksma panna. Kõigepäält peab ta pyydma hästi õpetada. Ta peab end järjest täiendama oma teadmistes, kui tal neid reesvalt ei ole; ta peab hoiduma igasuguste naeruväärsuste eest oma isikos; nii peab ta olema alati korralikolt riietet. Ta peab tegema yldse väga korraliko ja kohusetruu inimese mulje. Ta peab noovama suurt enesedistsipliini. See kõik nõuab pin-gotust. Sest distsipliini puudus johtub lõppanalyysis õpetaja isiksuse nõrkusest. Tugevail isikoil on alati parem distsipliin.
Kõige selle kõrval aga ei tohi sellane õpetaja läimida ka välist toetust ja abi. Ta ei tarvitse direktori ja kaasõpetajate ees häbeneda oma halba distsipliini ning pyyda seda salata ja surnuks vaikida, sest teised teavad seda niikuinii. Ta l peab olema julgust seda teistele tunnistada, mitte pelga hädaldamise mõttes, vaid nende abi ja heatahtlikko toetust paludes. Selle tunnistuse julgus kuulub ka sellase õpetaja energilise ryhi avaldamisse ja oma nõrkuse võitmise ponnistusse. Peatago silmas, et millist avalikko lärmi õpetajate peres tõstaks hea distsipliiniga õpetaja, kui kuskil klassis peaks tema tundides erakordselt ja törgesti rikotama distsipliini.
Sellaselle õpetajale võib anda veel seda nõu, et ta oma tundides rangesti pysiks otsese õppetöö juures ega kalduks kõrvaliste asjade ja kysimuste puudutamisele, sest see oleks ka õppetöö käigu lõdvendamine. Oldago ka ettevaatlik oma lem-mikmõtete, – huvide ja – tegotsemiste avaldamisega õpilasile. Nad vaistlikolt käsitavad seda jälle nõrkuseks. Tal tuleks oma eraelu ja intiimne sisemaailm hoida võimalikolt suletuna ja ligipääsmatona õpilaste eest.
[12. X 49 teisip. e.l.]
Mõnedes juhtumeis on halva distsipliini puhul otstarbekohane yle minna teise kooli ja, kui võimalik, koguni teise linna. Neis juhtumeis aga, kus õpetaja yldse ei tunne erilist huvi oma aine ja selle õpetamise või kogu õpetajakutse ja tegevuse vasto, on kõige parem siirduda hoopis teisele alale, mis rohkem vastab ta kalduvustele ja võimeile. Selle sammo mittetegemine oleks jällegi nõrkuse tunnus. Kes seda ei tee, see kannatago oma nõrkuse all.
Võib esineda juhtumeid, kus direktor ise pyyab mõne õpetaja autoriteeti vähendada õpilaste silmis. Sellased direktorid olid Jaan Roos Tartos ja Ants Roos Tallinnas, kes õpilasi või teatavaid klasse hellitasid ja ise pyydsid õpilasile meeldida. Niisugusel korral on muidogi kõige mõistlikom võimalikolt pea lahkuda sellasest koolist.
Õpetajad, kendel ei taha kujoneda ranget distsipliini ärgo näidako välja isegi seda, et nad on vaimustet oma õppeainest (kui nad seda on), sest seegi tundub õpilasile nõrkusena. See on teatav enesepaljastus õpetaja poolt. Sellased õpetajad vältigo igasugust enesepaljastust ja kodusust õpilastega [Kuresaare tööstuskooli omaaegne direktor Nurslandt jutustas mulle oma õpilaselust Peterburis järgmist: Neil tulnud gymnaasiumi uus õpetaja, noorem, ja juba yhel esimestest tundidest ytelnud ta õpilasile, et ta on luuletaja. Õpilased kysind kohe: „Kas eepiline või lyyriline?” – Ta vastand: „Lyyriline.” – „No siis läks temaga kohe lahti,” lisas Nurslandt. Aukartus õpetaja ees oli kadond ja yhes sellega ka distsipliin.]. Nad osotago väliselt pigemin teatavat ykskõiksust. Kodusema käitumiseni õpilastega võib laskuda ainolt see õpetaja, kel on õpilaste usaldus, poolehoid ja austus. Ja selgi korral ei tohi kodususega liialdada.
See, et õpetaja ei tohi teatavais distsipliinilisis tingimusis näidata oma vaimustust oma ainest, ei tähenda, et ta ei pea sellest olema vaimustet. Vastopidi: vaimustus oma ainest on väga väärtuslik: see on tegur, mis paneb seda ainet õpetama kogu andumuse ja tarmoga ning leidma kõiksugu võtteid, mis seda soodustavad ja tõhostavad. Oma ainest huvitet ja vaimustet õpetaja saavutab kindlasti paremaid tulemusi kui selles suhtes ykskõikne, muidogi muude tingimuste enamvähem yhesugused olles.
Ka õpetaja majanduslik rippuvus oma õpetajapalgast kui ainsast sissetuleko allikast on sellasel korral ebaedemuslik, see teeb ta araks ja liig malbeks. Kui võimalik, katsotago eneselle muul teel hankida lisatuloallikaid, näit. kirjandusliko tegevusega, mis eriti sobiks keelte, eeskätt oma eestikeele õpetajaile. Parema puudusel võiks turvuda tõlketöödele, kuigi need Eestis on ysna keskpäraselt tasutavad. Aga siis tuleks katsoda saada teoste tõlkimist, mis isiklikolt huvitavad, sel korral annab see ka teatavat sisemist rahuldust ja muutub lemmiktööks. Seeläbi saavutetav nyym ja teatav ylemaaline tuntus on ka yheks teguriks, mis aitab tõsta õpetaja lugupidamist õpilaste ja kaasõpetajate silmis.
Õpetajal olgo oma meeldiv, ilus isiklik sisemaailm ja eraelu, kuhu ta kui refu-giumisse taandub pärast enerveerivat tundide andmist koolis ja kus ta sisemiselt puhastub ja värskeneb. Ka ta kodu, ta korter peaks olema hästi korras ja meeldiv.
Suurem summa pangas, koguni väike kapital, kaavitaks suuresti õpetaja enesekindluse ja turvalisve tundele ja tal oleks siis rohkem julgust nõuda paremat distsipliini. Tal oleks siis hoopis teine esinemine ja käitumine. Seepärast ka kõrgemad õpetajate palgad mõjuksid kaasa distsipliini parandamisele meie koolides. Aukartus õpetaja ees tõuseks seltskonnas märksa ja see mõjuks kaudselt ka õpilassi.
Kui nõndaviisi yhelt poolt õpetaja peab kõik tegema oma distsipliini parandamiseks, millest oleneb 50 % ta töö edukusest, siis teiselt poolt ei või ka koolide ylemus siin ykskõikseks jääda, vaid peab omaltki poolt kõigiti kaasa aitama. Kõigepäält peab kooli direktor oma autoriteediga diskreetselt toetama