Mind nörritas sellal see õpetaja miividus ja mito korda kipitas mul sydames temale suuliselt või kirjateel see pettus paljastada. Aga mingi kõhelevus hoidis mind sellest tagasi.
Märgitago, et ylalkirjeldet kontrollimisel mõned õpilased katsosid alguses mõnikord petta: nad esitasid naabrilt võetud hefti. Aga sellases juhtumis ma nagu vaistlikolt tajusin, et asi pole korras. Ma käänsin hefti kaant ja – võõras nimi oli pääl. Seepärast ma hefte kontrollides vaatasin vahel ka kaant. Päälegi kui klass on tuttav, su õpetades sääl juba teist aastat, siis tunned juba peago iga õpilase käekirja. Varsti kadoski see pyye võõrast hefti ette näidata.
Hefti kaanesildil peab alati olema õpilase nimi, klass, õppeaasta ja õppeaine. Olin tähele pannud, et kui heftil oli kaitsepaber ymber, siis kaanesilt selle all oli pei alati jäetud tyhjaks. Sellele jälle ei pöörand meie õpetajad mingit tähelepanu.
Suur enamik õpilasi jätab lineerit hefti esimese rea alati tyhjaks. Kust see väärkomme põlvneb, ei tea. Kas õpilasile endile oli hakand nõnda teha meeldima või oli seda otse õpetajain soovitet või koguni kästud. Kyllap vist mitmed õpetajad seda soovitavad ja nõuavadki. Säärase esimese rea tyhjaks jätmise mina keelaksin ära vastava eeskirjaga – kahel põhjusel: esiteks on see paberi raiskamine, teiseks pole see ilus. Aga õpetajad, kes seda soovitavad, nähtavasti peavad seda just ilusaks. Ma kahtlustan selles eriti algkooliõpetajaid ja ka keskkoolide naisõpetajaid. Naistel näib olevat eriline kalduvus esimest rida tyhjaks jätta. Nad mõtlevad, et see on elegantne.
Ka aabete väärkujode vasto õpilaste käekirjas alustaksin võitlust. Nimelt on Eesti õpilaste käekirjas mitmed järgmised väärnähtused ja väärharjumused, minde vasto õpetajad ei võitle, sest muido neid ei esineks nii laialt. Nähtavasti pole õpetajad neist pahedest teadlikodki. Paljodel neist pole selleks silma ja maitset. Päämised neist aabete väärkujodest on järgmised:
Pääleselle kirjotavad mitmed õpilased
Ka ei meeldi
Inetoma ja kõleda käekirja laadi annavad sellased aapekujod kui
Veider on eemal olev viltune kriips sõna esimese aape ees, näit: / aga / on. Ka see teeb käekirja kõledaks.
Olen ammo kavatsend käekirja yle kirjotada õpetliko artikli vastavate näidetega, kuigi tean, et sel ei saa olema mingit mõjo. Aga õpetajad loeksid seda siiski teatava huviga.
Vähese edukuse saavutamine võõrkeelte grammatilises korrektsuses ja ka matemaatika ylesannete lahendamises johtub suurelt osalt sellest, et tehakse liig vähe kirjalikke harjotusi. Seepärast tuleks pääle klassis tehtavate anda teha ka koduseid ylesandeid – võimalikolt igaks tunniks. Kardan, et ka matemaatikod annavad viimaseid liig vähe. Muidogi ei pea andma ka sellaseid või nii mito, et nende sooritamine nõuaks liig paljo aega, vaid sellaseid ja sellase hulga, et nende valmistegemine kodus võtaks keskmiselt õpilaselt ainolt 15 kuni 20 minutit, sest õpilasil on ju ka teisi lekseid prepareerida. Harvemin võib yles anda ka mõne, mille valmistegemine nõuab keskmiselt terve tunni. Harilikolt, igapäevased yles-anded peavadki olema kerged. Nende mõjo seisneb just nende järjekindlas ja tihedas kordumises, kusjuures ainolt pikkamisi kergemast raskemalle yle minnakse. Nõnda alles saavad keskpäraseilegi õpilasile selgeks eri keelevormide ja syntakseemide [syntakseem – syntaktiline keelend. Sõna on moodostet sellaste eeskujol kui foneem (häälikoline kujo või nähtus), morfeem (sõnakujo, vorm), kuigi syntakseem ei ole Kreeka tuletuse seisokohalt kyll mitte päris korrektne moodostis, aga ta on praktiline ja tarviline.] tarvitamine ja matemaatikas eri ylesandetyypide lahendamine. Tuleb otse imestada, et õpetajad seda võtet ei taipa kyllaldaselt kasutada.
Võõrkeelte õpetus ei saavuta meil kuigi rahuldavaid tulemusi. Ka esimest võõrkeelt kirjotavad ja räägivad meie gymnaasiumi-lõpetajad suurte vigadega ja keele sõnade teadmine on neil nii lynklik ja puudulik, et nad selge arusaamisega ei või lugeda yhtki raamatut ega ajaleheartiklit. Oma revideerimisväisangoil kysisin gymnaasiumide lõppklassis, kus saksakeel oli veel esimeseks võõrkeeleks, suulise testina mõnesid sõno, nagu Verlegenheit, sauber, sich (irgend wohin) bege-ben, (jemanden) einholen, überholen, eine Ta t begehen, verdammen jne. Osotui, et ainolt mõni yksik õpilane teadis tähenduse no mõni neist sõnost. Kuidas nii puudulike leksikaalsete teadmistega võibki kirjandust selge arusaamisega lugeda? Ingliskeel on sõnavaraliselt veel raskem. Selgub, et meil gymnaasiumi lõpetanud ei võind yhtki võõrkeelt vabalt lugeda. Ometi on väikerahva haritlasile vähemalt yhe võõrkeele haldamine tähtis passiivse arusaamise mõttes, et võidaks kirjandust vabalt lugeda.
Mis on selle ebaedukuse põhjuseks?
Tähendan vahepääl, et ka muis mais ei saavuteta võõrkeelte alal seda oskust. Tsaariaegses Venes oli see oskus väga madal (nimelt neil, kes võõrkeeli ainolt koolis olid õppind). Samoti olevat see madal Prantsusmaal ja Inglismaal. Meie haritlased taotsesid naerda soomlaste vähese võõrkeelte (s.o. õigupoolest saksakeele) oskuse yle. Ent peetago meeles, et Soomes saksakeel on teiseks võõrkeeleks ja et meil osatakse veel vähem prantsuskeelt kui neil saksakeelt. Päälegi polnud meil saksakeelt omandet mitte nii kooli kaudu kui selle mõjul, et see oli meil nagu kohalik keel.
Jah, mis on selle ebaedukuse põhjuseks?
Kaks põhjust: 1) õpetajad, 2) õpikod ja yldse sellekohased raamatud. Võiks lisada veel kolmanda: metood. Aga see sisaldub juba õpetajais ja õpikois.
Meie võõrkeelte-õpetajad olid ja on suures ylekaalos naised. Ent naised ise ei taotle keele õpetamises kirjanduse, seega kirjakeele, raamatulise keele mõistmise võimet, vaid päämiselt oskust kõnelda, „parleerida”. Ent kõnekeel on sõnavaraliselt paljo lihtsam ja vaesem. See koosneb enamasti lihtseid, igapäevaseid asjo ja mõisteid tähendavaist sõnost, nagu: Kus te käisite? Kes sääl olid? Mis see maksab? See ei meeldi mulle. Ma tahan temaga tutvuda. Nad on juba tagasi tulnud. Me olime eile synnipäeval jne. Kirjakeeles aga on paljo abstraktsõno ja raamatulist fraseoloogiat. Lugemaks seda raamatulist keelt arusaamisega, selleks tuleb tunda kõik selle harilikod sõnad ja fraseologismid, mida on vähimalt kymme tuhat (arvestades