Nimetasin juba, et tänu Mana ümber koondunud inimestele ja teiselt poolt siinsetele noorematele kultuuriinimestele liitus kaheks käristatud eesti kultuur jälle üheks, kuigi see ühtsus siinpool alati sugugi selgelt end avaldada ei saanud. Kuid oma vanu luuletusi üle lugedes saan ka ise selgemini aru, kui palju neis luuletustes on seda, mis minuni jõudis Hellari, ent ka mõlema Ivari – Ivaski ja Grünthali – kirjadest ja raamatusaadetistest. Indiaanlased, zen-buddhism, Jung, uusvasakpoolsus, beatnikud… See kõik on osa minu ja paljude mu sõprade-kolleegide vaimuilmast. Valge joon Võrumaa kohale oleks ilmselt jäänud kirjutamata, kui saadetud raamatud ei oleks toonud minuni zen’i kaudu kilde vanast Hiina luulest, mille lummuses olen sestsaadik. Mitmed varased esseed said samuti alguse raamatutest, mis üle lombi või lahe minuni jõudsid.
Muidugi ei saanud meie, nagu suur osa ka noorema põlve väliseestlastest, minna kaasa 1960ndatel ja 1970ndatel Läänes vohava leninismi ja maoismiga. Meil olid kogemused, teadmised, me ei saanud vaadata mööda riigist, süsteemist, milles elasime. Kuid elama selles me pidime. Ja kes tahtis meiega suhteid pidada, pidi suhteid pidama ka selle süsteemiga. Mis tollal tegelikult polnud enam see raevukas ja armutu terrorimasinavärk nagu 1940 või 1944. Terrori asemele oli tulnud tüütus, silmakirjalikkus, kaksikelu, mäng. Mäng, kus meie mängisime, et oleme korralikud nõukogude noored ja meie kasvatajad ning valvajad mängisid, et nad seda ka usuvad. Kui nad oleks tunnistanud tõde, oleks see tähendanud nende ideoloogia, nende töö ja vaeva läbikukkumist. Mida ju lõpuks tuli tunnistada, kahjuks alles inimpõlv hiljem. Meiega suhete pidajad said sellest aru ja mängisid meiega kaasa, kuigi see neile võis olla palju vastikum kui meile. Meie olime ju maast-madalast harjunud… Hellari mälestusraamatud räägivad sellest mängust põhjalikult ja ausalt. Nii mängu vastikust kui ka toredast poolest: kohtumistest KGB meestega, kes kohmakalt püüavad tulijaid oma võrku tõmmata, ja kohtumistest huviliste andekate noorte inimestega. Ja võluvate Eesti daamidega, kellega poleks piinlik olnud ka Stockholmis või New Yorgis ööklubis käia.
See kõik on minevik. Eesti Vabariigi uuest algusest on möödas juba üle 20 aasta, ta on kestnud pea sama kaua kui tema eelkäija, kus kasvas Hellar ja mille häving on jätnud oma traagilise jälje ka Grabbide perekonnalukku. Mõeldes aga tagasi neile ideoloogilistele lõhedele, mis tookord said avalikult välja tulla vaid välis-Eestis, pean tunnistama, et nad ei ole päriselt kadunud. On vaid rännanud pagulusest siia kodu-Eestisse. On siingi küllalt neid, kellele ENSV on üksainus must plekk ajaloos ja kõik, kes sääl mingit vähegi olulist rolli mängisid, on kommarid, kaasajooksikud või äraandjad. Õnneks on sellised suhtumised oma ehedamal kujul suures vähemuses, õnnetuseks aga määravad nad siiski üht-teist meie poliitikas, olgu või suhtumises venelastesse, vene keelde ja Venemaasse. Ja kõigesse, mis assotsieerub sotsialismi ja üleüldse vasakpoolsusega. Ka meil võib veel sõimata oponente punasteks, nagu omal ajal paguluses sõimati Mana ümber kogunenud vaimuinimesi. Mulle tundub, et see ei ole mitte eriti arukas järeldus meie, kodueestlaste kogemustest viiekümne eeennessvee aasta jooksul. Maailm ja tema osake – Eesti – oli ja on värvilisem ja huvitavam kui see mustvalge või punavalge pilt, mis temast vahel kiputakse maalima. Seda kahe inimese kirjavahetust üle maa ja mere võib vaadata ka loona nende ühisest püüdest näha maailma kõigis värvides ja aidata jõudumööda selle nägemise poole neid, keda piirid ja piirivalvurid takistasid selle värvilise maailmaga kontakti otsimast ja leidmast.
Olen Hellari ja enda kirjavahetusele mõeldes kirjutanud veel ühe luuletuse, mis on küll mõeldud lastele, kuid eks ka lastele meis endis, kes loodetavasti veel elus ja alles on.
Läbi öö ja tuule, üle mere ja mäe,
miski tuleb su juurde, mida sa veel ei näe.
Kui on halvad ilmad ja veel halvem on meel,
mõtle: sõprade kirjad on su poole teel.
Seljas valged tiivad, nii nad lendavad küll,
kirjud margid peal ja sinine ümbrik üll.
Ümbrikul su nimi, su tänav, linn ja maa
ja kindluse mõttes veel maja number ka.
Ja ukse number, kus seisab su kirjakast,
et nad kaugelt tulles mööda ei läheks tast.
Kui on halvad ilmad ja veel halvem on meel,
mõtle kirjadest, mida sa pole saanud veel.
Hellar Grabbi
VORSICHT! DER FEIND HÖRT MIT!
ETTEVAATUST! VAENLANE KUULAB PEALT!
Sarnase tekstiga plakatid kaunistasid majaseinu ja planguveeri Saksa okupatsiooniaegses Tallinnas ja pakkusid eriti teismelistele poistele järjekordset objekti, mille peal hambaid teritada ja lollide sakslaste üle irvitada. Nõukogude okupatsiooni all oleks sama tekst võinud leida kasutamist sõpradevahelise suusõnalise hoiatusena telefonikõnede puhul, aga ka kirjavahetuse pidamisel välismaade ja ENSV vahel.
Telefonikõned välismaale ja välismaalt olid KGB kontrolli all ja neid kuulati pealt. Sõbraliku kirjavahetuse salaja jälgijad olid samuti nõukogude okupatsioonivõimu käsilastest julgeolekutöötajad või nende agendid, ühesõnaga allasurutud eesti rahva vaenlased (vt tekst ülal!). Ametlikus keeles kutsuti (kuigi mitte alati) postitatud kirjade läbivaatamist harva esineva imeliku sõnaga – perlustreerimine. Et kirjavahetus välismaaga allus perlustratsioonile, oli üldiselt teada. Ka Jaan Kaplinski ja mina olime muidugi sellest teadlikud.
Kirjavahetust kahtlematult varjutas teadmine, et kirju loevad Nõukogude Liidu julgeolekuohvitserid. Eriti delikaatses olukorras oli Kaplinski, kes oli juba niikuinii oma filosoofilise ja dissidentliku mõtlemise ja käitumisega KGB erilise tähelepanu all ning elas ja tegutses ohtlikult tümal maal, kus jalg võis ka ettevaatlikult astudes kergesti mülkasse sulpsatada. Minu arvates pääses Kaplinski arreteerimisest ja vangilaagrist seetõttu, et ta on väga hea luuletaja ja omas seda mainet ja oli tuntud ka Eesti naabermaades. Kõndides nagu noateral, oskas ta teha KGB-ga suhtlemisel diplomaatilisi käike, mis maandasid tekkinud pinget ja võimaldasid KGB-l otsida ja leida lahendusi luuletaja ümberkasvatamiseks väljaspool traataeda. Nagu teame, vaatamata KGB ootustele mingit ümberkasvamist ei toimunud.
Kas perlustratsioonile mõtlemine muutis kirjade sisu? Jah, muutis. Enesetsensuur kirjutamisel oli kohati üsna karm. Vähemalt minu puhul. Ja nii palju kui olen Jaaniga kõnelenud, oli temaga enam-vähem samuti. Kahju oli, et ei saanud ütelda kõike seda, mida süda soovis ja mille üle hing valu tundis. Mõnel korral lisasin kirja lause, mis oli kooskõlas N. Liidu propagandaga. Näiteks toetasin rahu püsimist maailmas, kritiseerisin revanšistide esilekerkimist Lääne-Saksamaal või pagulaslehtede Eesti külastamise vastast hoiakut. Võib filosofeerida, et ka meie “normaalne” kirjavahetus allub enesetsensuurile.