valitsevat kahtlus, kas teeme õigesti, et ööseks sinna jääme, kuna vaenlane oli meist ainult ehk viie kilomeetri (!) kaugusel ja võis meid niiviisi öösel ootamatult rünnata. Selline mentaliteet oli mulle võõras ja jättis suhu mõru maitse, seda enam, et see oli minu esimene kokkupuude ühe mobiliseeritud Eesti jalaväerooduga. Järgmisel hommikul pidime saama esimesest rügemendist teate, kelle valduses on Priske saeveski. Seda teadet aga meile ei tulnud ja ka kellelgi teisel ei olnud olukorrast selgemat ülevaadet. Nii saadeti meie salgast neli sõdurit leitnant Maibaumi juhtimisel vaatama, mis Priskel sünnib. Saeveski asus meie öömajast mõni kilomeeter teispool metsa. Kuulusin sellesse viimehelisse koosseisu ja minu järjekord oli tassida Lewise kuulipildujat. Liikusime metsasihti mööda, kasutades maakaarti ja kompassi. Olime jõudnud ehk pool maad enda taha jätta, kui korraga sõitis reetäis sõdureid meist paarisaja sammu kaugusel risti meie teele ette. Viskusin silmapilkselt pikali ja sihtisin kuulipilduja meestele; teised jäid püsti ja tõstsid püssid palge. Ka tulijad kargasid reelt üles ja sihtisid püssid meie suunas. Neid oli koos küüdimehega kaheksa, kõik Vene sõduri mundris ja varustatud tääkidega Vene püssidega. Meil olid tääkideta Jaapani püssid. Kuna selles piirkonnas tegutses 3. Viljandi kommunistlik polk, siis pidasime neid nimetatud polgu maakuulajateks. Leitnant Maibaum haaras algatuse ja nõudis vastaselt püsside mahaviskamist ja vangiandmist. Sedasama nõudsid meilt ka vastased. Otse selle järel käsutas Maibaum mind kuulipildujaga kakskümmend sammu ette minna. Võtsin kuulipilduja sülle, sammusin paarkümmend sammu edasi, heitsin maha, ja kui olin oma sõjariista vastasele jõudnud pöörata, tulid minu kaaslased tigusammul, ise kogu aeg vaenlast sihtides, mulle järele. Seda kordasime mitmel korral. Siis aga ütlesid vastase närvid üles. Nad viskasid püssid käest ja andsid end vangi. Kui jõudsime nende juurde ja leitnant Maibaum küsis, kust väeosast nad on, oli nende ohvitser omadega niivõrd läbi, et ei suutnud kõnelda, vaid ainult kogeles üksikuid sõnu. Selgus, et mehed olid 1. polgu kapten Krulli roodu mehed, tulid Priske saeveskist ja olid teel luurekäigule Kõrve küla suunas, et kindlaks teha, kelle käes see küla on. Nüüd märkasin, et ma olin üleni higine – niivõrd suur oli olnud mu närvipinge või hirm. Kui saatus oleks tahtnud, et meie salga juhiks oleks tol korral olnud mõni vähemate sõjakogemuste või nõrgemate närvidega ohvitser, oleks olukord tõenäoselt võinud kujuneda ka vastupidiseks. Olgu mainitud, et leitnant Maibaum sai paar nädalat hiljem surma Elva lähedal Uderna lahingus. Nüüd sammusime kõik ühiselt Priske saeveski suunas, ja kui olime sellest umbes pool kilomeetrit eemal, nägime, et meie teele tõmmati ette kapten Krulli meestest ahelik. Nende valvepostid olid märganud, et läheneb rohkem kui kaheksa meest, ja nad olid oma roodu alarmeerinud. Eksitus selgitati enne, kui meie peale oleks tuli avatud, ja nii marssisime Priske saeveskisse, mis oli ehitatud Soodla jõele. Hiljem seletas kapten Krulli roodu „vangilangenud” ohvitser, et tal oli algul olnud veene, et ta võtab meid vangi, sest meid oli vähem, ja ta oli märganud, et meie püssidel puuduvad täägid. Siis oli aga meie vankumatu lähenemine ta närvid lihtsalt läbi söönud ja ta oli kaotanud tahtejõu. Ka ülejäänud osa meie dessandist jõudis mõne tunni pärast Priskele ja vastava korralduse peale jäimegi selleks ööks sinna, kuna võis eeldada vaenlase vastupealetungi. Krulli rood üksinda oli ehk arvult liiga väike, et seal vastu pidada. Leitnant Ehrmanni salk oli peale võidukat Priske lahingut veel samal ööl soomusrongile tagasi läinud. Soomusronglastest oli sel ööl Priskel valvekorraohvitseriks lipnik Boris Vares, ainsam habeme ja pealekauba suure habemega ohvitser meie soomusrongil. Mina olin tema käsutuses valvepostide korraldaja. Pikutasime mõlemad põrandal määrdunud heintel kõrvuti ja mina käisin iga kahe tunni tagant valveposte vahetamas. Ta oli jutukas pikk prillidega ohvitser, eraelus üliõpilane, pärit Kõo vallast. Endast kõneles ta vähe, selle vastu aga päris ohtralt minu vanematest, kes olid talle tuttavad. Ka teda tabas vaenlase kuul ühes lahingus 22. juunil 1919 surmavalt, nii et meie oma sel ööl loodud tutvust ei saanud hiljem süvendada. Öö möödus Priskel ilma, et keegi meid oleks tülitanud. Järgmisel hommikul, s. o. 5. jaanuaril jätsime Krulli rooduga jumalaga ja liikusime edasi, silmapiirilt kadunud vaenlasega kontakti otsides. Soomusrongilt lahkumise neljandal päeval jõudsime oma luuresalgaga jälle tagasi rongile, ilma et meie salgal oleks selle aja vältel tarvidust olnud lahinguid lüüa. Vaenlane oli nüüd kogu rindel taganemas ja soomusrongid olid meie tagasi jõudes juba Aegviidu raudteejaamas, nagu see seisis sõjaplaanis. See neli päeva oli kõige pikaajalisem dessant, mida mul oli võimalik kaasa teha.
SOOMUSRONGI NR. 2 OHVITSERIDEST JA TÖÖJAOTUSEST Meie ohvitseride koosseisus ja ametite jaotuses toimus juba esimese nädala jooksul nii palju muudatusi, et nendega oli raske sammu pidada. Rongilt oli ümberpaigutuste tõttu lahkunud kolm vanemat ohvitseri: al. – polk. P. Kann, kapt. O. Luiga ning al. – kapt. Paulus. Anna mõisa lahingus sai surma ltn. Truuts ja haavatuna evakueeriti ltn. Solba. Ühel luurekäigul Koolma külas sai 31. detsembril 1918 surma leitnant Richard Reimann. Seega oli rivist väljalangenuid, kaasa arvatud rongilt lahkujad, juba esimesel nädalal kokku kuus ohvitseri. Meil oli neid aga külluses ja vähemalt lähemal ajal ei olnud ette näha nende puudust. Umbes samane olukord valitses tollal ka teistes väeosades, kuna ohvitseride mobilisatsioon oli kiirem ja tulemusrikkam kui sõdurite oma. Varsti selgus meile, et igasuguste jooksvate ülesannete täitmist, nagu vahiteenistus rongi juures, peaaegu igapäevased maakuulamisretked jne., ei korraldatud rühmade või vagunite kaupa, vaid vastavalt ülesande iseloomule ja vajalikust meeste arvust lähtudes. Ainult siis, kui oli tegemist suurema ülesandega, aeti kogu dessant jalule. Samalaadseks kujunes ka ohvitseride teenistus: kord aitas selleks ühest mehest, nagu iga päev vahelduva korrapidajast ohvitseri või väikese maakuulajate salga juhtimise puhul, kord oli neid vaja mitut. Nii jagunesid ka ohvitserid kahte gruppi: ühed täitsid kohad administratsioonis, patareis, kuulipildujavagunites, tehnikakomandos jne., kuna ülejääk moodustas soomusrongi dessantohvitserkonna. Esimesse gruppi kuuluvatel ei olnud dessandis käimine kohustuslik, kuid nende hulgas oli ka neid, kes „tikkusid” maakuulamisretkedele või lahingutesse vabatahtlikult. Siin ma mainiksin esikohal rongiülema abi leitnant Hugo Leppa, kes oli vaikne tasakaalukas mees. Tema rivisse ilmumine oli alati heaks endeks, sest ta täitis ülesannet ettevaatlikult ja meeste elu hoides. Hiljem teenis H. Lepp politseikomissarina Tallinnas. Samasse gruppi kuulusid veel patareist lipnik Voldemar Pääsuke, tehnikakomando ülem mitšman Peeter Lutt, kuulipildujakomandost leitnant Erich Espe, ja ka rongi adjutanti lipnik Jaan Jaansoni võis aeg-ajalt rivis näha. Küllap oli selles grupis veel teisigi dessandis käijaid, kuid nad ei ole mulle meelde jäänud. Tavaliselt tulid korraldused nii, et igast rühmast tuli ühel või kahel või ka enamal mehel või siis ka kogu vagunist kümnel mehel dessantiminekuks valmis olla. Reaalkooli rühmas toimus see määramine esimesest päevast alates igasuguste sekeldusteta. Mul oli järjekorratabel, ja kui keegi haiguse või hõõrutud jala pärast soovis järjekorrast välja jääda, pidi ta sellest hommikul või õhtul mulle teatama. Ühesõnaga enne, kui meile ülesanne oli teatavaks tehtud. Endastmõistetavalt kuulusin ka ise sellesse järjekorda. Niisuguseid haigestumisi tuli meie rühmas ette erakorraliselt harva. Järgmisel päeval või peale paranemist oli siis haige järjekorras esikohal ja tal tuli vahelejäänud korrad tasa teha. Nii jagasime kõik ülesanded võrdselt. Milline dessant ees seisab või kes ohvitseridest kaasa tuleb, selgus tavaliselt alles siis, kui olime juba rivis. Ülesande suurust aga aimasime nõutud meeste arvu järgi. Suurem osa neist maakuulamisretkedest ja sageli ka dessandid siiski tulevahetuse või lahinguga ei lõppenud, kuid välja minnes oli seda raske ette näha. Pisut hiljem hakati mehi nõudma enamasti vaguni kohta, ja kuna mul tuli neid anda meie vaguni osas, siis muutusin ma justkui vagunivanemaks, ilma et mind päevakäsus selleks kunagi oleks nimetatud.
TAPA LINNA VALLUTAMINE Tapa vallutamise lahing algas 9. jaanuari varahommikul kolme soomusrongi dessantide väljumisega rongidelt ja tollekordse mõiste järgi tugeva suurtükitule toetusel. Vaenlase kuuenda diviisi vastupanu oli murtud eelmiste päevade lahingutes ja tema sõdurite moraalilangus oli silmanähtav. Ilm oli sulavõitu ja päev tõotas tulla päikesepaisteline.
Raudtee oli parandatud. Meeleolu, vähemalt meie rongi dessandil, oli enesekindel ja soov lahingut võita vankumatu. Liikusime siis Tapa suunas tõsisemat vastupanu leidmata, ja kui hommikuses hämaruses Tapa alevi kontuurid silmapiirile kerkisid, kõlas üldine hurraa … Tormasime jooksusammul meile määratud linnaossa ja sealt vaenlase kannul lõuna poole, kuni jäime peatuma ühe jõekese kaldale. Jõgi oli veel kinni külmumata,
