A priori vääramine valu ja pahe fakti põhjal. Üheks puuduseks a priori väiteile universumi kui terviku olemuse kohta on see asjaolu, et neid võib abiks võtta vasturääkivate järelduste toetamiseks. Tõepoolest, on võimalik parajalt häid a priori argumente tuua peaaegu iga metafüüsilise uskumuse poolt või vastu, mis meile meeldib esitada. Võtkem näitena kõnesolev uskumus, et universum on kõikvõimsa ja heatahtliku Jumala loome. See uskumus peab otsekohe jagu saama raskusest, mida põhjustavad valu ja pahe ilmsed faktid. On selge, et nende kohta peab andma mingi seletuse. Kui nad on reaalsed ja eksisteerivad Jumala tahtel, on raske näha, kuidas Tema võib olla heatahtlik. Kui nad on reaalsed ja eksisteerivad Tema kiuste, on raske näha, kuidas Tema võib olla kõikvõimas. Paljud teoloogid on sellepärast deklareerinud end pooldavat vaadet, mille järgi nad on ebareaalsed. On raske näha, mis mõtte võib sõnale “ebareaalne” selles seoses anda, aga et vältida tülitsemist kõrvalteel, oletagem, et valu ja pahet kujutletakse ebareaalsetena mingis mõttes, milles õnn ja headus on reaalsed. Ent pole kahtlust, et ma mõtlen, et kannatan ja et inimesed teevad mulle halba. Ma kindlasti mõtlen , see tähendab, kui elan igapäevast elu, et valu ja pahe on reaalsed. Kui nad tegelikult on ebareaalsed, siis see minu uskumus on ekslik. Kas see eksimus on reaalne või ebareaalne? Kui ta on ebareaalne, siis poleks reaalselt ekslik arvata, et valu ning pahe on reaalsed, ja valu ning pahe on seepärast reaalsed. Kui aga eksimus on reaalne, siis universum sisaldab reaalse eksimuse, s.t. reaalse täpselt selles mõttes, milles valu ning pahet väideti olevat kõike muud kui reaalne. Nüüd aga emb-kumb, kas Jumal lõi selle reaalse eksimuse või eksisteerib see Tema kiuste. Esimesel juhul Ta ei saa olla täitsa hea, sest eksimuse ettekavatsetud loomine ei ole täiesti hea olendi tunnusmärgiks. Viimasel juhul Ta ei saa olla kõikvõimas.
Ülalmainitud argumendi relevantsus ja eesmärk. Ülaltoodud väide pole esitatud lõplikuna. Tõepoolest on ta võetud sisse vähem tema enda pärast kui seks, et valgustada, kui hõlpsalt dialektikas väljaõpetatud inimmõistus võib tuua a priori argumente poolt või vastu ükskõik millisele üldisele metafüüsilisele lõppotsustusele, mis püüab näidata, milline peab olema asjade olemus. Ajalooliselt on faktiks, et enamik neist väiteridadest on üksikasjaliselt väljatöötatud teistliku lõppotsustuse seadistamiseks, ning inimolendid on osutanud märgatavat tendentsi tarvitada oma mõistust põhjuste avastamiseks oletusele, et nende vaimsed taotlused tingimata teostuvad. Aga on võimalik tõestada samalaadsete meetoditega ja silmanähtavalt mitte vähem veendejõuliste argumentide tarvitamisega, et see teistlik hüpotees on paikapidamatu. Ülaltoodud argument on võetud sisse selle võimaluse illustratsiooniks.
Mõistuse piirid ja intuitsiooni nõuded. Paljud filosoofid kalduvad ja on alati kaldunud kahtlema, kas universumi sihiga, olemusega ja viimse ürgusega seoses olevaid küsimusi saab spekulatiivse arutluse meetodiga edukalt käsile võtta. Kui niisugust kahtlust väljendatakse, siis rünnatakse mõistust selle sõna kitsas ja täpses mõttes, kusjuures väiteks on, et asjade otstarbe ja viimse olemuse tunnetus, kui tõepoolest niisugune tunnetus on võimalik meil praeguse arenemisastme juures, on keelatud mõistusele ning avaldub ühele võimele, mis on lähemas suguluses sellega, mida populaarselt tuntakse intuitsioonina või taibuna.39 Müstik, pühak, hea inimene, isegi kunstnik on, nagu selle vaate pooldajad väidavad, lähemas kokkupuutes tõega kui filosoof või teadlane. Nende püüdlused moodustavad tänavad, mida mööda võib kõige hõlpsamini silmata asjade reaalset olemust. Muidugi mööndaks, et asi on õnnetuseks nii, et nad pole võimelised andma ühtki seletust oma tõdeilmutavatest kogemustest või lisama selle maailmavaate toetamiseks, millele osutavad need kogemused, midagi sellelaadset, mida mõistus võiks vastu võtta kui tõendit – kui pildi ja sümfoonia ilu või omakasupüüdmatu hääduse kaasahaaravust ei saa vaadelda tõendite pähe. (Et need tegelikult üleüldse annavad tõendi millise tahes vaate kohta universumist, seda eitatakse üsna üldiselt). Sellest hoolimata teatavas mõttes inimese südamel ja veel enam tema vaimul võivad olla omad põhjused, millest mõistus ei tunneta midagi. Nende väidete tulemusi, mis on püstitatud intuitsiooni kui realiteedi olemust ilmutava võime kasuks, vaatleme edasi XIX päätükis.
Spinoza filosoofiline meetod. Intuitsiooni abiks palumine, et saada informatsiooni reaalsuse tõelise olemuse kohta, on aga midagi heterodoksia taolist filosoofias. Enamik filosoofe on väitnud, et asjade loomust võib vähemalt osaliselt avastada arutlemisvõime toimimisel. Teisisõnu, nad on olnud ratsionalistid. Spinoza katse on võibolla kõige mõjuvam neist katseist, mis on tehtud selleks, et seadistada ja demonstreerida realiteedi põhilist olemust palja arutlemise teel. Ma ei kavatse siinkohal alustada tema filosoofia üksikasjalist kirjeldamist.40 Ometi üks või kaks näidet tema arutlemisviisist aitavad edasi valgustada ratsionalistlike meetodite iseloomu ja piire filosoofias.
Spinoza filosoofia kuulub nende metafüüsiliste süsteemide klassi, mis on tuntud monistlikena (kreeka sõnast monos). See tähendab, ta arvab, et universum on mingis tähtsas mõttes üks ja et see on ainus tervik, mis on üksus. Ta arvab ka, et see üksus on Jumal. Seepärast on tema süsteem panteistlik selles, et ta kinnitab, et viimativiimaks Jumal on kõik ja kõik on Jumal. Meid ei huvita siin mitte aga niipalju Spinoza lõppotsustused kui tema meetod neid seadistada. See on, üldiselt rääkides, meetod, mida kasutas Eukleides teoreemide tõestamiseks geomeetrias. Spinoza kõige tähtsam töö on ta “Eetika”, mis jaguneb viide ossa – “Jumalast”, “Mõistuse olemusest ja ürgusest”, “Emotsioonide olemusest ja ürgusest”, “Inimese sõltumusest” ja “Inimese vabadusest”. “Eetika” iga jagu algab nagu geomeetria raamat definitsioonide seeriaga, mida täiendab aksioomide kogum (mõnikord postulaatide kogum), ja igale osale järgnevad laused oma tõestuste ja korollaaridega. Spinoza muide uskus, nagu Descartes ja Leibniz, et universum on küllaldasel määral sarnane matemaatikale, et tõde tema kohta võiks olla saavutatav aprioorse arutlemisprotsessi kaudu evidentseiks peetud eeldustest. Nüüd aga süüdistus, mida võib tuua ning harilikult tuuakse niisuguse meetodi vastu, mida Spinoza kasutas, seisneb selles, et tema definitsioonid ja aksioomid on tegelikult väga kaugel evidentsusest, vastupidi, nad sisaldavad just neid lõpptulemusi või vihjavad neile, millede seadistamisele ta asub, ja kogu näivalt loogiline tõestamise protsess, mille kaudu Spinoza siirdub nende lõpptulemuste seadistamisele, eeldab premissidesse, milledest ta väljub, juba ette need uskumused, mida taotab tõestada.
Monismi tõestamine Spinoza poolt. Võtkem näitena Spinoza meetod seadistada lauset, et universum on ainus kõikehaarav üksus, mis on Jumal. On toodud sisse terve rida selle lause tõestusi, milledest järgmisi võib pidada tüüpilisteks. Universumis on, ütleb Spinoza, ilmselt midagi, teisisõnu, universum koosneb mingit liiki ainest ehk substantsist. Defineerigem siis seda ainet ehk substantsi. “Substantsiga,” ütleb ta, “ma mõtlen seda, mis on iseeneses ja mida kujutletakse tema enese varal: teiste sõnadega, seda, millest võib moodustada kujutluse sõltumata mis tahes muust kujutlusest”, ja ta siirdub nii defineeritud substantsi vastandama sellega, mida ta nimetab substantsi mooduseks ehk modifikatsiooniks, see tähendab, teatava üksiku mõistusega või asjaga, “mida kujutletakse millegi muu kui iseenda varal ja mis eksisteerib milleski muus kui iseeneses”.
Selle definitsiooni tähtis osa sisaldub väljendis “iseenese varal kujutletud”, sest just selle väljendi põhjal Spinoza katsub näidata, et universum on üksainus kõikehaarav