Tõestuse kriitika. Võib küsida, aga miks peaks seda just nii kujutletama. Vastus on ilmselt “sest nõnda me hakkasime teda defineerima”. Aga miks peaks teda just nii defineerima? See pole selge. Kui substants tähendab lihtsalt “kõik, mis on olemas”, siis on muidugi tõsi, et ta peab eksisteerima ja et ta peab olema “kujuteldav iseenese varal” ja et ta peab olema kõikehaarav. “Kui inimesed kaalutleksid substantsi olemust,” ütleb Spinoza “…see eeldus” (nimelt, et eksistents kuulub substantsi olemusse) “oleks universaalne aksioom ja teda peetaks truismiks.” Täitsa kindlasti peetaks, kui substants tähendab “kõik, mis on olemas”. Aga sel juhul kõik see, mida väide oleks tõestanud, on, et “kõik, mis on olemas”, eksisteerib ning on “kujutletav iseenda varal” ning on kõikehaarav. See tähendab, ta oleks tõestanud, et “kõik, mis on olemas”, eksisteerib ja see on “kõik, mis on olemas”. Teisisõnu, kui eeldame, et substants algses definitsioonis tähendab lihtsalt “kõik, mis on olemas”, siis algdefinitsioon sisaldab endas lõpptulemuse. Selline lõpptulemus ei vääri tõestamist. See on vaid tautoloogia – see tähendab, ühe ja sellesama asja kinnitamine kahel erineval viisil; ja kindlasti Spinoza ei tunne huvi tautoloogia tõestamise vastu. See, mida ta sooviks seadistada, on, et “kõik, mis on olemas”, evib teatava iseloomu, et ta on tegelikult üksus ja see üksus on Jumal. Aga ta väide, mis küll edukalt tõestab tautoloogiat, on väga kaugel selle edasise lause seadistamisest.
Ta jätkab järgmiselt. Esiteks, ta annab teise definitsiooni, seekord Jumalast kui “absoluutselt lõpmatust olendist”. Me oleme juba tõestanud, et “võib olla ainult üks substants” ja et “substants on paratamatult lõpmatu”. Seepärast Spinoza otsustab, et substants on Jumal. Kuid lõppotsustus ei järgne. Näidatud on vaid see, et substants eksisteerib selles mõttes, et ta on “kõik, mis on olemas”. Eeldatakse, et see “kõik, mis on olemas” on üks Jumal, kes on lõpmatu. Kui lõpmatu Jumal on olemas, siis kindlasti Ta peab olema identne substantsiga ja seepärast peab ka eksisteerima. Aga see lõppotsustus pole seadistatud, vaid seda eeldati algse Jumala definitsioonis. Kõik, mis Spinoza on tõestanud, on, et substants eksisteerib “kõik, mis on olemas” mõttes. Ta pole tõestanud, et eksisteerib substants, mis on niihästi üksus ja ka Jumal, kelle erilisteks karakteristikuteks on headus, tarkus, võimsus.
Kahtlus Spinoza meetodiga sarnaste meetodite edukuse suhtes. Niisiis Spinoza püüdlust tõestada a priori arutluse kaudu evidentseiks peetud eeldustest, et universum on teatavat kindlat laadi, võib lugeda äpardunuks. Võime õigusega pooldada tänapäeva kahtlust, kas mingisugune katse ainult niisuguste meetodite abil demonstreerida, et universumi olemus on “niisugune ja niisugune”, võib õnnestuda. Igal juhul ei ilmne, et oleks olnud edukas milline tahes neist arvukatest katsetest, mis sel alal on tehtud käesoleva ajani.
RUSSELL, BERTRAND. The Problems of Philosophy. Päätükid VI–VIII.
AARON, R. The Nature of Knowing.
Spinoza “Ethics” I ja II osa, avaldatud Everyman Edition’is, annab hää näite aprioorsest ratsionalistlikust meetodist filosoofias. Leibnizi “Monadology’t” (ka Everyman’is, sissejuhatusega C. R. Morrise poolt) võib ka tuluga lugeda.
R. Adamsoni “The Development of Modern Philosophy” I köide on standardteos, mis sisaldab I osas ratsionalistlike filosoofide ja nende meetodite ülevaate ja II osas ülevaate empiirikutest.
V. LOOGIKA JA MÕTLEMISSEADUSED
Sissejuhatavat: Loogika funktsioon. Viimases päätükis tõstsin ma esile a priori tunnetuse piiri. Mõistutasin, et me ei saavuta a priori arutluse teel mingit informatsiooni selle kohta, mis eksisteerib füüsilises maailmas, kuna paistab ebatõenäolisena, et oleksid olnud edukad oma sihi saavutamisel siiani sooritatud katsed üksnes a priori meetoditega kindlaks määrata universumi kui terviku karakteristikuid. Edasi julgesin arvata ebatõenäoliseks, et mingi tulevane katse sel joonel õnnestub. Selles päätükis mul tuleb tegemist rohkem a priori arutluse saavutustega. Küsin: millist liiki on need asjad, mida me võime tunnetada a priori, ja mis liiki on see tunnetus, mida a priori arutlus hangib? Vastused neile küsimustele sisaldavad mõningaid selle filosoofiaharu vaatlusi, mida tuntakse loogika nime all.
Ajalooliselt moodustab loogika ühe filosoofia päämistest aladest. Mõnikord teda käsitletakse isoleeritult kui uurimise eriainet; nii käsitletuna teda tuntakse harilikult formaalse loogikana. Formaalset loogikat võib defineerida kui paikapidava arutlemise printsiipide süstemaatilist uurimist, s.t. nende printsiipide (põhialuste), milledest paikapidav arutlus sõltub. Mõned filosoofid on kirjeldanud loogikat “mõtlemisseaduste” või “arutlemisprotsesside” uurimisena. Aga väljendus “mõtlemisseadused”, nagu me hiljem näeme, pole üksnes ebaselge, vaid niivõrd kui ta mõistutab, et seadused, mis valitsevad õiget mõtlemist, on ise vaimsed seadused (“vaimne” selles mõttes, milles “vaimne seadus” on seaduseks mõistuse tegevuse kohta), ka kindlasti eksiteele viiv. Sest kui pöörduda tagasi vastantud definitsiooni juurde, enamik loogikuid nõustuvad nüüd, et “põhialused, milledest paikapidav arutlemine sõltub”, on vormi põhialused. Kui seepärast loogika küsib, millised on need tingimused, mida meie arutlemisprotsessid peavad rahuldama, kui neil tuleb jõuda õigetele lõppotsustustele, või millised on ühe paikapidava arutlemisprotsessi eristatavad karakteristikud ja mis on ühe paikapidamatu tunnused, siis vastus tuleks teatavate formaalsete printsiipide ja tingimuste termides, mis, kuigi nad valitsevad paikapidava arutlemise ahelikke, pole ise arutlemine või arutlemise osad. Mõistuse talitused võivad, ja nad peavadki, kui mõistus korrapäraselt funktsioneerib, vastama neile põhialustele, aga nad ise on sõltumatud sellest viisist, kuidas me mõistus töötab.
Viimaseil aastail formaalne loogika on kaldunud sattuma põlu alla. Tema algmed rajas Aristoteles (385–322 e.Kr.) IV saj. viimasel poolel e.Kr. ja Aristotelese loogika, nagu seda nimetati, valitses täielikult seda ainet kuni võrdlemisi moodsa ajani. Viimastel aastatel on aga Aristotelese loogikale osaks saanud tõsine kriitika. Sel kriitikal on kaks päämist kuju. Esiteks öeldakse, et psühholoogia vaatepunktist Aristotelese printsiibid ei paku õiget seletust selle kohta, kuidas mõistus töötab; ja teiseks öeldakse, et formaalne loogika kaldub kergesti degenereeruma sõnalisteks harjutusmängudeks, milledest dialektilist osavust peetakse tähtsamaks, kui tõe saavutamist. Neid mõlemaid kriitikaid on silmahakkavalt jõuliselt ajetanud filosoofide moodne koolkond, tuntud pragmatistidena.41 Näite seda liiki kriitika kohta, mida pragmatistid on suunanud formaalse loogika traditsiooniliste meetodite vastu, võib leida allpool.42
Moodne ehk üldistatud loogika. Viimastel aastatel on esile kerkinud uut tüüpi loogika, mis on korda saatnud juba midagi revolutsioonilist ses aines. See, mida tuntakse eriliselt moodsa ehk vahel üldistatud loogika nime all, on pärit ajast, mil just enne sõda43 ilmus trükist prof. Whiteheadi ja Bertrand Russelli kuulus teos päälkirjaga “Principia Mathematica”. Selle töö avaldamine andis loogika uurimisele uue tõuke ja põhjustas suhete lõpetamise Aristotelese traditsiooniga, mis oli valitsenud ainet 2000 aastat. See oli suhete lõpetamine pigem Aristotelese traditsiooni kui Aristotelese enesega. Selle aine üldisimalt tuttavas käsiraamatus “A Modern Introduction to Logic” prof. Stebbing hoolega rõhutab, et nüüdisaegse loogika vaated moodustavad Aristotelese loogika vaadete täiesti loomuliku edasiarenduse. “Kogu selle raamatu ulatuses,” ütleb ta oma töö sissejuhatuses, “on tugevasti rõhutatud mõnede Aristotelese doktriinide pidevust matemaatiliste loogikute omadega.”
Sõna “matemaatiline”