Niisiis otsustas ta rikkuda ühte vähestest kooli reeglitest, millest ta polnud veel üle astunud, ja läks Fieldsi. Asi polnud ainult selles, et siin näis tõelisuse toores pulss olevat lähemal kui üheski teises kohas, mida ta tundis; ta lootis ähmaselt ka kokku sattuda mõningate kurikuulsustega, kelle vastu huvi tundis, ja ehkki ta seda õieti eneselegi ei tunnistanud, tõmbas teda sinna üks väheseid ihkusid, mida ta sõnadega kirjeldada ei osanud; ta otsis avatud ust ja koitvat äratundmist ning rõõmsat vastuvõttu kodus, mille olemasolust ta midagi ei teadnud.
Möödudes noist kitikarva majadest jalgsi, mitte ema autoga, märkas Paksu, et paljud neist on grafitist ja rämpsust puhtad ning et mõned matkivad (nii nägi seda tema) Pagfordi peenust võrkkardinate ja aknalauale asetatud iluasjadega. Need üksikasjad ei paistnud liikuvast sõidukist eriti silma, kuna Paksu pilku lummasid laudadega kinni löödud aknad ja prügisse uppuvad murud. Kabedamad majad ei pakkunud Paksule vähimatki huvi. Teda tõmbasid paigad, kus kaos ja seadusetus olid silmaga nähtavad, olgu või vaid aerosoolvärvi lapsikus vormis.
Kusagil siin lähedal (ta ei teadnud täpselt, kus) elas Dane Tully. Tullyde pere oli kurikuulus. Dane’i kaks vanemat venda ja isa istusid tihti kinni. Levis kõlakas, et kui Dane viimati kakles (Cantermilli linnakust pärit üheksateistkümneaastasega, nagu räägiti), oli isa teda kohtumisele saatnud ja kohale jäänud, et Dane’i vastase vanemate vendadega võidelda. Tully oli kooli tulnud, nägu katki, huuled paistes ja silm sinine. Kõik olid ühel meelel, et poiss tuli kooli, kus ta harva käis, vaid oma vigastustega hooplema.
Paksu oli täiesti kindel, et tema oleks teisiti käitunud. Oli võlts hoolida, mida keegi su segipekstud näost arvab. Paksule oleks meeldinud kakelda ja seejärel normaalset elu edasi elada, ja kui keegi sellest olekski teada saanud, siis seepärast, et nägi teda juhuslikult.
Paksut polnud kunagi löödud, hoolimata sellest, et ta käitus kogu aeg väljakutsuvalt. Neil päevil mõtles ta tihti, mis tunne oleks kaklusse sattuda. Ta kahtlustas, et ehtsusega, mida ta otsis, kaasneb vägivald; või siis vähemasti ei välista see vägivalda. Olla valmis lööma ja lööke vastu võtma näis talle julgusena, mille poole tuleks püüelda. Tal polnud kunagi rusikaid vaja läinud: keelest piisas; kuid esile kerkiv Paksu hakkas omaenda sõnaosavust põlgama ja ehtsat jõhkrust imetlema. Nugade küsimuse üle juurdles Paksu ettevaatlikumalt. Kui ta praegu noa ostaks ja mõista annaks, et ta seda kaasas kannab, oleks see rabavalt võlts tegu, Dane Tully taoliste hale ahvimine; sisimas põrkas Paksu selle mõtte eest tagasi. Kui iial peaks tulema aeg, mil tal on sunnitud nuga kaasas kandma, on lugu teine. Paksu ei välistanud võimalust, et selline aeg tuleb, ehkki tunnistas endale, et see mõte on hirmutav. Paksu kartis asju, mis nahast läbi tungisid, süstlaid ja noateri. Tema oli ainus, kes minestas, kui neid Püha Tooma koolis meningiidi vastu vaktsineeriti. Üks vähestest asjadest, millega Andrew suutis Paksu meelerahu rikkuda, oli tema juuresolekul välja võtta EpiPen, adrenaliiniga täietud süstal, mida Andrew pidi ohtliku pähkliallergia tõttu kogu aeg kaasas kandma. Paksul läks süda pahaks, kui Andrew seda tema nina all viibutas või tegi, nagu tahaks teda sellega torgata.
Sihitult hulkudes märkas Paksu Foley Roadi silti. Seal elas Krystal Weedon. Paksu polnud kindel, kas Krystal oli täna koolis, ja ta ei tahtnud tüdrukule sellist muljet jätta, nagu oleks teda otsima tulnud.
Nad olid kokku leppinud, et saavad reede õhtul kokku. Paksu ütles vanematele, et läheb Andrew’ juurde, sest nad osalevad koos ühes inglise keele projektis. Paistis, et Krystal teab, mida nad seekord teevad; paistis, et tüdruk on selleks valmis. Seni oli ta lubanud kaks sõrme enda sisse pista: kuum, kõva ja libe; Paksu oli tüdruku rinnahoidja lahti teinud ja tal oli lubatud käed soojadele rasketele rindadele asetada. Paksu oli jõuludiskol nimme tüdruku üles otsinud, ta Andrew’ ja teiste jahmunud pilgu all saalist välja viinud, ümber nurga draamasaali taha. Tüdruk oli paistnud niisama üllatunud nagu kõik teised, kuid polnud õieti mingit vastupanu osutanud, nagu Paksu oligi lootnud. Ta oli nimme Krystali välja valinud ning tal oli osavõtmatu ja jultunud vastus valmis, kui semud peaksid mõnitama ja pilkama kippuma.
„Kui sa friikaid tahad, ei lähe sa ju kuramuse salatibaari.”
Ta oli selle võrdluse ette välja mõelnud, kuid seda oli ikkagi vaja teistele selgitada.
„Teie, poisid, pekske aga pihku. Mina tahan nikku.”
See oli muige sõprade näolt pühkinud. Ta sai aru, et nad kõik, Andrew kaasa arvatud, pidid pilked, mille tema valik oli esile kutsunud, alla neelama ja imetlema tema häbitut liikumist ühe ja ainsa tõelise eesmärgi poole. Paksu oli sinna jõudmiseks kahtlemata kõige otsema tee valinud; keegi ei saanud tema kainele asjalikkusele vastu vaielda, ja Paksu taipas, et viimane kui üks neist küsis endalt, miks polnud temal julgust tolle äärmiselt meeldiva lõpptulemuse saavutamiseks seda vahendit pruukida.
„Osuta mulle teene ja ära seda mu emale maini, nõus?” oli Paksu pöialdega tüdruku nibusid hõõrudes Krystalile sosistanud, kui nad pärast teineteise suu pikka märga kompamist õhku ahmisid.
Tüdruk oli naeru kihistanud ja poissi veel sõjakamalt suudelnud. Ta polnud küsinud, miks Paksu valis just tema, polnud õigupoolest midagi küsinud; tundus, et nagu Paksule, nii teevad tallegi nalja kummagi täiesti omaette hoidva hõimu reaktsioonid, pakub naudingut pealtnägijate segadus, isegi noormehe sõprade vastikust väljendavad ilmed. Paksu ja Krystal polnud kolme järgmise lihaliku uurimise ja katsetamise käigus teineteisega õieti rääkinudki. Paksu oli nende kõigi algataja, kuid Krystal oli lahkema anniga kui tavaliselt ning eelistas hängida kohtades, kust noormees võis teda hõlpsalt leida. Reede õhtu oli esimene kord, kui nad pidid kohtuma eelneva kokkuleppe alusel. Paksu oli kondoome ostnud.
Väljavaade viimaks ometi lõpuni minna oli kuidagi seotud tänase popiviskamise ja Fieldsi tulekuga, ehkki Paksu polnud mõelnud Krystalile endale (küll aga tema oivalistele rindadele ja imeliselt kättesaadavale tupele) enne, kui nägi tema tänava nime.
Paksu tõmbus küüru ja pani järjekordse suitsu põlema. Foley Roadi silti nähes oli tal millegipärast tekkinud tunne, et ajastus on vale. Fields oli täna labane ja läbitungimatu ja see, mida Paksu otsis, see, mida ta lootis ära tunda, kui selle leiab, oli kusagil peidus, nägemisulatusest väljas. Sestap läks ta tagasi kooli.
IV
Keegi ei vastanud telefonile. Taas lastekaitseosakonna ruumidesse jõudnud, oli Kay peaaegu kaks tundi numbriklahve klõpsinud, teateid jätnud, palunud kõigil talle helistada: Weedonite tervisenõustajal, perearstil, Cantermilli lastesõimel ja Bellchapeli võõrutuskliinikul. Terri Weedoni paks ja päevinäinud toimik oli tema ees laual lahti.
„Tarvitab jälle, jah?” küsis Alex, üks naistest, kellega Kay kabinetti jagas. „Seekord viskab Bellchapel ta lõplikult välja. Oma jutu järgi kardab, et Robbie võetakse temalt ära, aga ei suuda heroiinist eemale hoida.”
„See on tal juba kolmas kord Bellchapelis ravil olla,” ütles Una.
Selle põhjal, mida ta oli täna pärastlõunal näinud, arvas Kay, et aeg on küps juhtumianalüüsiks ja nende ametimeeste kokkukutsumiseks, kes Terri Weedoni elu eri külgede eest vastutasid. Muu töö sekka vajutas Kay ühtelugu taasvalimisklahvi, samal ajal kui nende enda telefon kabineti nurgas vahetpidamata helises ja kohe automaatvastaja peale klõksatas. Lastekaitseosakonna ruum oli kitsas ja tuubil täis ning lõhnas tilgastanud piima järele, sest Alexil ja Unal oli harjumus oma kohvitassi pära nurgas seisva nukrailmelise tääkliilia potti tühjendada.
Mattie viimased märkmed olid korratud ja kaootilised, mahatõmmetest kirendavad, valesti dateeritud ja lünklikud. Toimikust oli mitu olulist dokumenti puudu, nende seas kiri, mille võõrutuskliinik oli kahe nädala eest saatnud. Alexilt