„Asi polnud lapse Terri juurde jäämises; asi oli selles, kas laps läheb tema juurde tagasi või mitte. Ta saadeti kasuperre, sest üks klient peksis Terri läbi ja ta sattus haiglasse. Terri sai uimastitest lahti, haiglast välja, ja tahtis iga hinna eest Robbie’t tagasi. Ta läks uuesti Bellchapelisse ravile, lõpetas enda müümise ja pingutas tõsiselt. Tema ema lubas aidata. Niisiis sai ta poisi tagasi ja hakkas mõne kuu pärast jälle süstima.”
„See pole siiski Terri ema, kes teda aitab, või kuidas?” ütles Kay, kellel hakkas pea valutama, kui ta üritas Mattie suurt lohakat käekirja lugeda. „See on tema vanaema, laste vanavanaema. Nii et küllap ta on igivana, ja Terri mainis täna hommikul, et ta on haige. Kui Terri on praegu ainuke hooldaja …”
„Tütar on kuueteistkümnene,” ütles Una. „Enamasti hoolitseb Robbie eest tema.”
„Noh, ta ei saa sellega kuigi hästi hakkama,” vastas Kay. „Kui ma täna hommikul sinna jõudsin, oli poiss päris kehvas seisukorras.”
Kuid ta oli palju hullemat näinud: vorpe ja vermeid, haavu ja põletusi, mustendavaid sinikaid; sügelisi ja tingusid, lapsi, kes lamasid koerasitastel vaipadel; luumurdudega roomavaid lapsi; ja ühel korral (ta nägi seda ikka veel unes) last, kelle psühhopaadist kasuisa oli viieks päevaks kappi luku taha pannud. See oli riiklikesse uudistekanalitesse jõudnud. Kõige suurem oht Robbie Weedoni tervisele oli ema elutuppa kuhjatud raskete kastide virn, mille otsa poiss oli üritanud ronida, kui taipas, et see tõmbab endale kogu Kay tähelepanu. Kay oli enne äratulekut kastid hoolikalt kahte madalamasse virna tõstnud. Terrile polnud meeldinud, et ta kaste puutus; ka polnud talle meeldinud, kui Kay ütles, et ta peaks Robbie pissise mähkme ära võtma. Terri oli tegelikult sedavõrd virgunud, et temas tärkas viha, ehkki ikka veel ähmasevõitu, ja ta kukkus ropendama, käskis Kayl persse minna ja mitte enam tagasi tulla.
Kay mobiil helises ja ta võttis kõne vastu. See oli Terri tugiisik võõrutuskliinikust.
„Ma olen püüdnud teid mitu päeva kätte saada,” ütles naine tõredalt. Kay pidi mitu minutit selgitama, et tema pole Mattie, kuid see ei kahandanud naise vimma kuigivõrd.
„Jah, ta käib meil ikka veel, aga tema proovid olid möödunud nädalal positiivsed. Kui ta jälle tarvitab, siis on temaga lõpp. Meil on praegu järjekorras kakskümmend inimest, kes võiksid tema kohale asuda ja võib-olla sellest mingit kasu saada. Ta on siin juba kolmandat korda.”
Kay ei rääkinud oma veendumusest, et Terri oli täna hommikul tarvitanud.
„Kas kellelgi paratsetamooli on?” küsis Kay Alexilt ja Unalt, kui tugiisik oli talle Terri kliinikuskäimisest ja edusammude puudumisest kõik ära rääkinud ning kõne lõpetanud.
Kay jõi valuvaigistile leiget teed peale, sest tal polnud energiat tõusta ja koridori veejahuti juurde minna. Kontor oli umbne, radiaator peaaegu põhja keeratud. Sedamööda, kuidas päevavalgus hääbus, läks torulamp tema laua kohal eredamaks: see värvis paberipatakad kirkalt kollakasvalgeks; sumisevad mustad sõnad marssisid lõputuis rivides.
„Bellchapeli kliinik pannakse veel kinni, pange tähele,” ütles Una, kes töötas arvutiga, selg Kay poole. „Kulusid tuleb kärpida. Volikogu maksab ühele tugiisikule palka. Hoone on Pagfordi valla oma. Ma kuulsin, et nad kavatsevad selle üles vuntsida ja rahakamale kliendile välja rentida. Nad on aastaid selle kliiniku peale hammast ihunud.”
Kay meelekoht tuikas. Tema uue kodualevi nimi tegi ta kurvaks. Järele mõtlemata tegi ta seda, mida oli tõotanud mitte teha, kuna mees polnud eelmisel õhtul helistanud: ta võttis mobiili ja toksis sisse Gavini kontori numbri.
„Edward Collins ja kompanii,” ütles naisehääl pärast kolmandat helinat. Erasektoris, kus sellest võis sõltuda sissetulek, vastati kõnedele kohe.
„Kas ma saaksin palun Gavin Hughesiga rääkida?” küsis Kay Terri kausta vahtides.
„Kes räägib, palun?”
„Kay Bawden,” vastas Kay.
Ta ei tõstnud pilku; ta ei tahtnud ei Alexi ega Una nägu näha. Paus näis lõputu.
(Nad olid tutvunud Londonis Gavini venna sünnipäevapeol. Kay polnud seal kedagi tundnud peale sõbra, kes oli ta seltsiks kaasa vedanud. Gavin oli just Lisast lahku läinud; ta oli veidi vintis, kuid paistis korralik, usaldusväärne ja kombetruu, üldsegi mitte selline mees, kellest Kay oleks tavaliselt huvitunud. Ta oli oma lörriläinud suhtest rääkinud ja siis Kayga tema Hackney korterisse läinud. Mees oli agar, seni kuni tegu oli kaugsuhtega, külaskäikudega nädalalõppudel ja regulaarsete telefonikõnedega; kui aga Kay ime läbi Yarvilis tööd sai, olgugi väiksema tasu eest, ja Hackney korteri müüki pani, näis mees põnnama löövat …)
„Tema number on ikka veel kinni, kas soovite oodata?”
„Jah, palun,” ütles Kay õnnetult.
(Kui tema ja Gavini kooselust midagi välja ei tule … aga pidi ju tulema. Kay oli mehe pärast kolinud, tema pärast töökohta vahetanud, tütre Londonist ära toonud. Mees poleks kindlasti iial lasknud sel sündida, kui tema kavatsused poleks tõsised? Küllap mees on mõelnud, millised on tagajärjed, kui nad lahku lähevad: kui kohutav ja piinlik see on, kuna Pagfordi-suguses tillukeses alevis satuvad nad pidevalt kokku?)
„Ühendan,” ütles sekretär ja Kay lootused tõusid haripunkti.
„Tere,” ütles Gavin. „Kuidas elad?”
„Hästi,” valetas Kay, sest Alex ja Una kuulasid pealt. „Kas sul oli tore päev?”
„Kiire,” vastas Gavin. „Sinul ka?”
„Jah.”
Kay ootas, telefon tihedalt vastu kõrva surutud, kuulas vaikust, ent teeskles, nagu mees räägiks temaga.
„Ma mõtlesin, et äkki sa tahaksid täna õhtul kokku saada,” küsis ta viimaks, tundes, et süda läheb pahaks.
„Ee … ma vist ei saa,” vastas mees.
Kuidas ei saa? Mis sul ees on?
„Võib-olla mul on tegemist … asi on Marys. Barry naises. Ta tahab, et ma kirstukandjaks läheksin. Nii et võib-olla ma pean … Ma pean ilmselt uurima, kuidas see käib ja nii edasi.”
Mõnikord, kui Kay lihtsalt vaikis ja laskis mehe hädistel ettekäänetel õhus võbelda, hakkas mehel piinlik ja ta võttis oma sõnad tagasi.
„Ma ei usu siiski, et see kestab terve õhtu,” ütles mees. „Kui tahad, võime hiljem kokku saada.”
„Olgu siis nii. Kas tahad minu poole tulla, arvestades, et homme on tööpäev?”
„Ee … jah, olgu.”
„Mis kell?” küsis Kay, tahtes, et mees ühegi otsuse langetaks.
„Ma ei tea … üheksa paiku?”
Kui mees oli kõne lõpetanud, hoidis Kay veel veidi aega telefoni kõrva ääres ja ütles siis Alexi ja Una pärast: „Mina ka. Hiljem näeme, kallis.”
V
Tessa kui sotsiaalpedagoogi tööpäevad varieerusid mehe omadest rohkem. Tavaliselt ootas ta koolipäeva lõpuni, et poeg Nissaniga koju viia, ning Colin (keda Tessa kunagi Suhvliks ei kutsunud, ehkki teadis, kuidas kutsuvad teda kõik ülejäänud, kaasa arvatud vanemad, kellele see komme oli lastelt külge jäänud) järgnes neile paar tundi hiljem Toyotaga. Kuid täna sai Colin Tessaga parklas kokku kümme minutit enne poolt viit, kui õpilased ikka veel väravast välja vanemate autodesse või tasuta bussidesse valgusid.
Taevas oli kalk ja raudhall otsekui kilbi pahem pool. Vinge tuul kergitas seelikuääri ja pani puude verinoored lehed habisema; õel vilu tuul, mis leidis üles su nõrgimad kohad, kukla ja põlved, ei lasknud sul unelda ega veidigi tegelikkusest irduda. Isegi siis, kui ta oli autoukse kinni pannud, tundis Tessa end ärritatuna ja tõredana, nagu oleks tundnud siis, kui keegi oleks talle otsa tormanud ja vabandamata jätnud.
Tessa