Paar viimast päeva olid pettumuse valmistanud. Ta polnud peaaegu midagi müünud. Champêtre’i müügiesindaja oli osutunud tahumatuks lõualotiga meheks, kelle reisikott oli täis inetuid rinnahoidjaid. Ilmselt jätkus tal sarmi vaid eelläbirääkimisteks, sest tegelikkuses oli ta läbi ja lõhki ärimees, kes suhtus Samanthasse üleolevalt, kritiseeris tema kaupa, surus tellimust peale. Samantha oli kujutlenud kedagi nooremat, pikemat ja seksikamat; ta oli tahtnud, et mees koos oma räige pesuga kiiremas korras tema poest kaoks.
Ta oli lõunaajal Mary Fairbrotherile kaastundekaardi ostnud, kuid ei suutnud välja mõelda, mida sellele kirjutada, sest pärast ühist painajalikku haiglaskäiku tundus, et lihtsalt allkirjast ei piisa. Nad polnud kunagi lähedased sõbrad olnud. Nii väikeses kohas nagu Pagford satuti ühtelugu kokku, kuid Samantha ja Miles polnud Barryt ja Maryt õieti tundnudki. Kui, siis võinuks öelda, arvestades Howardi ja Barry pidevaid kokkupõrkeid Fieldsi küsimuses, et nad olid vastasleerides … mitte et temal, Samanthal, sellest sooja või külma oleks olnud. Ta oli kohaliku poliitika väiklusest üle.
Kuna Samantha oli väsinud, tujust ära ja tal oli kõht pärast päev otsa kestnud valimatut näksimist puhitunud, soovis ta, et ei peaks koos Milesiga äia-ämma juurde õhtust sööma minema. Oma peegelpilti vaadates asetas ta käed vastu põski ja tõmbas nahka õrnalt kõrvade poole. Millimeeterhaaval ilmus nähtavale noorem Samantha. Nägu pikkamisi küljelt küljele pöörates uuris ta seda pingul maski. Parem, palju parem. Samantha arutas, kui palju see maksaks; kui valus see on; kas ta julgeb. Ta püüdis kujutleda, mida ämm ütleks, kui ta uue pringi näoga tema ette ilmuks. Shirley ja Howard, nagu Shirley talle sageli meenutas, aitasid pojatütarde haridust kinni maksta.
Miles astus magamistuppa; Samantha laskis naha lahti, võttis silmaümbruse peitepulga ja ajas pea kuklasse nagu ikka, kui ta end meikis: see tõmbas lõdvavõitu lõuaaluse naha pingule ja vähendas silmaaluseid kotte.
Huulenurkades olid väikesed nõelpeened kibrad. Samantha oli lugenud, et neid saab sünteetilise süsteseguga täita. Ta arutas, kui palju sellest kasu oleks; see oleks kindlasti odavam kui ringlõikus, ja võib-olla ei paneks Shirley tähelegi. Ta nägi peeglist, kuidas Miles tema selja taga lipsu ja särgi ära võttis ja mehe suur kõht üle tööpükste värvli valgus.
„Kas sa said täna kellegagi kokku? Mingi esindajaga?” küsis mees. Ta sügas kappi vahtides pikkamisi oma karvast naba.
„Jah, aga sellest ei tulnud midagi välja,” vastas Samantha. „Rämps.”
Milesile meeldis naise amet; ta oli üles kasvanud kodus, kus jaemüük oli ainuke töö, mida tähtsaks peeti, ega olnud iial kaotanud lugupidamist äritegemise vastu, mida Howard oli talle sisendanud. Pealekauba sai naise äri arvel nalja visata ja see pakkus ka teisi, hooletumalt varjatud enesega rahulolu võimalusi. Tundus, nagu ei väsiks Miles kunagi ühtedest ja samadest vanadest nöögetest ja kelmikatest vihjetest.
„Istusid halvasti?” küsis ta teadja moel.
„Tegumood oli halb. Jubedad värvid.”
Samantha harjas pakse kuivi ruugeid juukseid ja sidus need kuklal kinni, jälgides peeglist, kuidas Miles tvillpüksid jalga ja polosärgi selga paneb. Samanatha oli närviline, tundus, nagu võiks iga pisiasi ta endast välja viia või nutma ajada.
Evertree Crescent oli kõigest viie minuti tee kaugusel, kuid Church Row oli järsk, seepärast läksid nad autoga. Pimedus võttis maad ja teeotsas möödusid nad varjutaolisest mehest, kelle kehakuju ja kõnnak meenutasid Barry Fairbrotherit; Samantha kohkus ja vaatas mehe poole tagasi, arutades, kes see võiks olla. Miles pööras teeotsas auto vasakule ja siis, vaid minut hiljem, paremale, 1930. aastal ehitatud bangalote poolkaare juurde.
Howardi ja Shirley maja, suurte akendega, madal punastest tellistest hoone, uhkeldas nii maja ees kui ka taga laiuva avara halja muruplatsiga, mida Miles suvel viiruliseks pügas. Seal elatud pikkade aastate jooksul olid Howard ja Shirley lisanud laternad, valge sepisrauast värava ja savipotid pelargoonidega kummalgi pool ust. Samuti olid nad uksekella kõrvale pannud sildi, ümmarguse lihvitud puutüki, millel seisis jutumärkides, mustade gooti tähtedega „Ambleside”.
Samantha heitis mõnikord mehevanemate maja üle julma nalja. Miles talus tema pilkeid ning leppis vihjega, et tema ja Samantha põrandad ja uksed, millelt on värv maha võetud, vaibad paljastel põrandalaudadel, raamitud gravüürid ja stiilne ebamugav kušett, annavad tunnistust paremast maitsest, kuid oma salajasimas südamesopis eelistas ta bangalot, kus oli üles kasvanud. Seal olid peaaegu kõik pinnad kaetud millegi plüüsja ning pehmega; tõmbetuult ei olnud ja tugitoolid olid mõnusalt mugavad. Suvel tõi Shirley, siis kui poeg oli muru ära püganud ning ühes sellises tugitoolis lösutas ja laiaekraanilisest televiisorist kriketit vaatas, talle külma õlut. Mõnikord tuli üks tütardest kaasa, istus isa kõrval ja sõi jäätist või šokolaadikastet, mida Shirley spetsiaalselt pojatütardele valmistas.
„Tere, kullake,” ütles Shirley ust avades. Tema lühike, tihke, kirju põllega varjatud keha sarnanes kena väikese pipratoosiga. Ta tõusis kikivarvule, et pikka kasvu poeg saaks teda suudelda, ütles siis: „Tere, Sam!” ja pööras otsekohe pea ära. „Õhtusöök on peaaegu valmis. Howard! Miles ja Sam on kohal!”
Maja lõhnas mööblipolituuri ja hea toidu järele. Howard tuli köögist, pudel veini ühes, korgitõmbaja teises käes. Sisseharjunud sujuva liigutusega taandus Shirley söögituppa, et lasta enne kööki ruttamist mööda Howard, kes hõivas peaaegu terve eeskoja.
„Siin need head samariitlased ongi,” kõmistas Howard. „Ja kuidas rinnahoidjaäri läheb, Sammy? Kas suudad ikka masuga rinda pista?”
„Äril on rind õigupoolest üllatavalt rasvane, Howard,” ütles Samantha.
Howard rõkkas naerda ja Samantha oli kindel, et äiapapa oleks tema tagumikku patsutanud, kui tal poleks pudelit ja korgitõmbajat käes olnud. Samantha talus kõiki äia väikesi pigistusi ja lakse kui sellise mehe süütut ekshibitsionismi, kes on liiga paks ja vana, et enamaks võimeline olla; igal juhul häiris see Shirley’t ja see pakkus Samanthale alati rahuldust. Shirley ei näidanud oma meelepaha kunagi avalikult välja; tema naeratus ei võbelnud, samuti ei muutunud tema mahedalt mõõdukas hääletoon, kuid varsti pärast Howardi väikesi nilbusi heitis ta alati minia pihta sulgjate ehistega maskeeritud noole. Mainis tüdrukute kasvavaid koolituskulusid, esitas murelikke küsimusi Samantha dieedi kohta, küsis Milesilt, kas tema meelest pole Mary Fairbrotheril kohutavalt ilus figuur; Samantha talus seda kõike naeratades ja maksis hiljem Milesile kätte.
„Tere, Mo!” ütles Miles, astudes Samantha ees ruumi, mida Howard ja Shirley nimetasid salongiks. „Ma ei teadnudki, et sina ka siin oled!”
„Tere, kaunike,” ütles Maureen sügava käriseva häälega. „Anna musi.”
Howardi äripartner istus kušetinurgas, hereseklaas pihus. Tal oli seljas fuksiaroosa kleit, jalas tumedad sukad ja kõrgete kontsadega lakk-kingad. Tema süsimustad juuksed olid paksu lakikihiga kaetud kohevas soengus, mille raamis tema nägu näis kahvatu ja ahvilik, paksult ja vapustavalt roosaks möksitud suu läks prunti, kui Miles kummardus, et naist põsele suudelda.
„Rääkisime tööasjadest. Uue kohviku plaanidest. Tere, Sam, kullake,” lisas Maureen ja patsutas vaba kohta enda kõrval kušetil. „Oi, kui ilus päevitus, kas see on ikka veel Ibizalt? Tule istu mu kõrvale. See golfiklubi asi oli sulle vist jube vapustus. Küllap see oli õudne.”
„Oli küll,” möönis Samantha.
Ja esimest korda tabas ta end kellelegi Barry surma lugu rääkimas, samal ajal kui Miles sealsamas lähedal sekkumise võimalust ootas. Tähelepanelikult Samantha juttu kuulates jagas Howard Pinot Grigioga täidetud suuri klaase. Howardi ja Maureeni huvi hõõguses, samal ajal kui alkohol tema sisemuses trööstiva lõkke süütas, näis pinge, mida Samantha oli kaks päeva endas kandnud, haihtuvat, ja õilmitsema lõi habras heaolutunne.
Tuba oli soe ja puhas kui prillikivi. Kummalgi pool gaasituld