Maureeni kõhn küünisetaoline käsi mängis ketiga, mida ta alati kaelas kandis ning mille küljes rippusid krutsifiks ja kadunud abikaasa laulatussõrmus. Kui Samantha oma jutuga selleni jõudis, kuidas arst Maryle ütles, et nad ei saa midagi teha, asetas Maureen vaba käe Samantha põlvele ja pigistas.
„Palun lauda!” hõikas Shirley. Ehkki ta polnud tahtnud tulla, tundis Samantha end paremini kui kahel eelnenud päeval. Maureen ja Howard kohtlesid teda kui kangelannat ja põdejat ning mõlemad patsutasid teda õrnalt seljale, kui ta teel söögituppa neist möödus.
Shirley oli hämardid maha keeranud ja läitnud pikad roosad küünlad, mis sobisid tapeedi ja parimate salvrättidega. Supitaldrikutest tõusvas aurus paistis isegi Howardi lai õhetav nägu kaame. Suure veiniklaasi peaaegu põhjani joonud, mõtles Samatha, kui kummaline oleks, kui Howard teataks, et nüüd järgneb seanss, mille käigus päritakse golfiklubi juures juhtunu kohta aru Barrylt endalt.
„Noojah,” ütles Howard kõmiseva häälega, „minu arvates peaksime klaasid tõstma Barry Fairbrotheri mälestuseks.”
Samantha kummutas klaasi kähku, et Shirley ei näeks, et ta on enamiku selle sisust juba ära joonud.
„See oli päris kindlasti aneurüsm,” teatas Miles hetkel, mil klaasid taas lauale pandi. Ta oli seda infot isegi Samantha eest salajas hoidnud ning tundis rõõmu, sest naine oleks selle võib-olla just äsja Maureenile ja Howardile välja padranud. „Gavin helistas Maryle, avaldas firma poolt kaastunnet ja tegi testamendist juttu ning Mary kinnitas kuuldust. Põhimõtteliselt paisus ja lõhkes Barry ajus üks arter” (oma kabinetis oli Miles pärast Gaviniga rääkimist välja uurinud, kuidas seda sõna kirjutatakse, ja internetist selle tähenduse järele vaadanud). „See oleks võinud ükskõik millal juhtuda. Mingi kaasasündinud rike.”
„Kohutav,” ütles Howard, kuid märkas siis, et Samantha klaas on tühi, ja hiivas end toolilt püsti, et see täita. Shirley lürpis veidi aega suppi, kulmud peaaegu juuksepiirile kerkinud. Samantha kulistas trotslikult veini.
„Teate, mis,” ütles ta veidi pehme keelega, „enda arust ma nägin teda, kui siia sõitsime. Pimedas. Barryt.”
„Küllap see oli üks tema vendadest,” ütles Shirley ükskõikselt. „Nad kõik on ühtemoodi.”
Kuid Maureen kraaksus Shirley’st üle ja summutas tema jutu.
„Mina nägin oma arust Keni pärast tema surma. Selgelt kui päev, seisis aias ja vaatas mind käbi köögiakna. Keset oma roose.”
Keegi ei vastanud; kõik olid seda lugu juba kuulnud. Möödus minut, mille kestel kostis vaid tasast lürpimist, siis hakkas Maureen taas rongahäälega kraaksuma.
„Gavin saab Fairbrotheritega üsna hästi läbi, eks ole, Miles. Kas ta mitte Barryga seinatennist ei mängi? Ei mänginud, oleksin pidanud ütlema.”
„Jah, Barry tegi talle kord nädalas pähe. Küllap Gavin on kehv mängija; Barry oli temast kümme aastat vanem.”
Küünlavalgel oli laua ümber istuva kolme naise näol peaaegu ühesugune rahulolevalt lustakas ilme. Kui mitte muu, siis ühendas neid veidi loomuvastane huvi Milesi soonilise noore äripartneri vastu. Maureeni puhul oli tegu vaid ammendamatu himuga kõikvõimaliku Pagfordi klatši järele, ja noore vallalise mehe elu oli tõeline maiuspala. Shirley’le meeldis kuulda kõigist Gavini puudustest ja kõhklustest, sest need tõid erilise kontrastina esile tema elu kahe jumaluse, Howardi ja Milesi saavutused ja enesekindluse. Kuid Samanthas sünnitasid Gavini passiivsus ja ettevaatlikkus kaslase julmuse; ta oleks väga tahtnud näha, kuidas mõni naissoost tegelane selle mehe üles raputaks, korrale kutsuks või talle muidu tuule alla teeks. Kui nad kokku said, nokkis Samantha Gavinit ning tundis rõõmu veendumusest, et mehe meelest on ta võimukas, raske iseloomuga.
„Niisiis, kuidas tal praegu oma Londoni-sõbrannaga asjad arenevad?” küsis Maureen.
„See naine pole enam Londonis, Mo. Kolis Hope Streetile,” ütles Miles. „Ja kui teada tahad, siis Gavin kahetseb, et temaga üldse semmima hakkas. Sa ju tunned Gavinit. Sündinud argpüks.”
Miles oli koolis paar aastat Gavinist eespool olnud ja selles, kuidas ta oma äripartnerist rääkis, aimus alati kuuenda klassi vanema üleolekut.
„Tõmmu tüdruk? Väga lühikesed juuksed?”
„Tema see on,” ütles Miles. „Sotsiaaltöötaja. Madala kontsaga kingad.”
„Siis on ta meie delikatessipoes käinud, How, eks ole,” ütles Maureen erutatult. „Minu meelest pole ta küll suurem asi kokk, vähemasti välimuse järgi otsustades.”
Supile järgnes seapraad. Howardi mahitusel vajus Samantha vähehaaval rahulolevasse joobumusse, kuid miski temas tõstis abitult protesti otsekui lainetest kaasa haaratud inimene. Ta üritas seda tunnet veinisse uputada.
Vaikimine laskus lauale nagu puhas lina, laitmatu ja ootel, ja sedakorda paistsid kõik teadvat, et just Howard peab uue teema tõstatama. Ta sõi veidi aega ja loputas suuri suutäisi veiniga alla, pealtnäha märkamata, et kõigi pilk püsib temal. Viimaks, kui pool taldrikut oli tühjaks söödud, pühkis ta salvrätiga suud ja hakkas rääkima.
„Jah, nüüd on huvitav vaadata, mis volikogus sündima hakkab.” Ta pidi vakatama, et vägev röhatus alla suruda; hetkeks tundus, nagu võiks ta oksele hakata. Howard tagus endale vastu rinda. „Vabandust. Jah. See on tõesti väga huvitav. Nüüd, kus Fairbrotherit enam ei ole” – Howard lülitus asjalikult nimevormile, mida ta tavaliselt kasutas – „ei usu ma, et tema artikkel ajalehes ära trükitakse. Kui muidugi just Pläraminder asja üles ei võta,” lisas ta.
Howard oli Parminder Jawanda „Pläraminderiks” ristinud pärast seda, kui naine esimest korda vallavolikogusse valiti. See oli Fieldsi-vastaste seas populaarne nali.
„Mis nägu ta oli,” ütles Maureen Shirley’le. „Mis nägu ta oli, kui talle rääkisime. Nojah … mina arvasin ikka … teate küll …”
Samantha kikitas kõrvu, kuid Maureeni vihje oli kindla peale naeruväärne. Parminder oli abielus Pagfordi kõige ihaldusväärsema mehega: Vikramiga, kes oli pikk ja hea kehaehitusega, kotkaninaga, silmadega, mida ääristasid paksud mustad ripsmed, ja loiu kavala naeratusega. Aastaid oli Samantha juukseid taha heitnud ja tavapärasemast valjemini naernud iga kord, kui tänaval seisatas, et lobiseda Vikramiga, kelle keha oli nagu Milesil enne seda, kui mees ragbist loobus ning pehmeks ja kõhukaks muutus.
Varsti pärast seda, kui neist naabrid said, oli Samantha kusagilt kuulnud, et Vikramil ja Parminderil on kokkuleppeabielu. Tema meelest oli see mõte kirjeldamatult erootiline. Kujuta ette, et sul kästakse abielluda Vikramiga, et oled sunnitud seda tegema; Samantha oli välja mõelnud väikese fantaasialoo, milles tema, oma saatusele alistunud neitsi, talutati looriga kaetult tuppa … Kujuta ette, et tõstad pilgu ja näed, et sa saad midagi sellist … Rääkimata mehe erutavast ametist: nii suur vastutus teeks isegi inetuma mehe seksikaks …
(Vikram oli seitse aastat tagasi Howardi pärgartereid šunteerinud. Seetõttu ei saanud Vikram kunagi Mollisoni ja Lowe’ poodi minna, ilma et teda oleks naljatoonilise vadaga pommitatud.
„Järjekorra ette, palun, härra Jawanda! Daamid, andke palun teed – ei, härra Jawanda, ma nõuan – see mees päästis mu elu, lappis vana tiksuja ära – mida teile, palun, härra Jawanda?”
Howard käis alati peale, et Vikram võtaks tasuta tootenäidiseid, ja pani kõigele, mis ta ostis, alati pisut lisaks.