„Põrr,” ütles ta. „Autu.”
„Just,” sõnas Kay. „Väga tubli. Auto. Põrr-põrr.”
Kay istus taas ning võttis kotist märkmiku.
„Nii, Terri. Kuidas sul on läinud?”
Sugenes paus, enne kui Terri vastas: „Ästi.”
„Ma selgitan: Mattie on haiguslehel ja mina asendan teda. Ma pean üle vaatama info, mis ta mulle jättis, ja kontrollima, kas midagi on muutunud pärast seda, kui ta sind möödunud nädalal vaatamas käis, nõus?
Vaatame siis: Robbie käib praegu lastesõimes, eks ole. Neljal hommikuja kahel õhtupoolikul nädalas.”
Tundus, et Kay hääl jõuab Terrini kusagilt kaugustest. Oli tunne, nagu räägiks ta inimesega, kes istub kaevu põhjas.
„Jah,” vastas Terri mõne aja pärast.
„Kuidas tal läheb? Kas talle meeldib seal?”
Robbie toppis tillukese auto helbepakki. Ta võttis maast Kay pükste küljest kukkunud koni ja toppis kotti auto ja lilla Buddha juurde.
„Jah,” vastas Terri uniselt.
Kuid Kay uuris viimaseid lohakaid märkmeid, mis Mattie oli enne haiguslehele jäämist kritseldanud.
„Kas ta ei peaks täna seal olema, Terri? Kas teisipäev pole just see päev, kui ta seal käib?”
Tundus, et Terri võitleb unega. Paar korda vajus tema pea rinnale. Viimaks ütles ta: „Krystal pidi ta ära viima, aga ei viind.”
„Krystal on su tütar, eks ole. Kui vana ta on?”
„Neliteist,” vastas Terri uniselt, „ja pool.”
Kay nägi märkmetest, et Krystal on kuueteistkümnene. Sugenes pikk vaikus.
Kaks täksitud kruusi seisid Terri tugitooli juures maas. Ühes neist oli verega sarnanev saastane vedelik. Terri käed olid lamedal rinnal vaheliti.
„Ma panin ta riide,” ütles Terri sõnu teadvuse sügavustest välja tarides.
„Anna andeks, Terri, aga ma pean seda küsima,” alustas Kay. „Kas sa oled täna hommikul uimasteid tarvitanud?”
Terri tõmbas linnu küünise taolise käega üle suu.
„Eih.”
„Ta-an sitale,” teatas Robbie ja sibas ukse poole.
„Kas tal on abi vaja?” küsis Kay, kui Robbie silmist kadus ja nad kuulsid teda trepist üles vudimas.
„Eih, ta saab akkama,” pudistas Terri. Ta toetas nookuva pea rusikale, küünarnukk käetoel. Robbie hõikas mademelt.
„Uks! Uks!”
Nad kuulsid, kuidas poiss vastu puittahvlit tagus. Terri ei liigutanud.
„Kas ma lähen ja aitan teda?” pakkus Kay.
„Jah,” vastas Terri.
Kay läks trepist üles ja tegi jäiga lingiga ukse Robbie’le lahti. Ruum lehkas vastikult. Vann oli hall, mitme pruuni räpatriibuga ja klosetipoti sisu polnud alla loputatud. Kay tõmbas vett, enne kui lubas Robbie’l prill-lauale istuda. Poiss vidutas silmi ja ähkis Kay juuresolekust välja tegemata kuuldavalt. Kostis vali plarts ja niigi lehkavasse õhku lisandus uus haisupilv. Poiss kobis potilt maha ja tõmbas pungitava mähkme tagumikku pühkimata üles; Kay käskis tal tagasi tulla ning üritas teda veenda tagumikku pühkima, kuid see tundus poisile täiesti võõras olevat. Lõpuks tegi Kay seda ise. Poisi tagumik oli hell: kare, punane ja ärritunud. Mähe lehkas ammoniaagi järele. Kay püüdis seda ära võtta, kuid poiss kiljatas, virutas talle, rabeles lahti ja plagas kotitava mähkmega tagasi elutuppa. Kay tahtis käsi pesta, aga seepi ei olnud. Hinge kinni hoides sulges ta enda järel vannitoa ukse.
Enne alumisele korrusele naasmist heitis ta pilgu magamistubadesse. Kõigi kolme sisu oli ülekuhjatud mademele valgunud. Kogu pere magas madratsitel. Tundus, et Robbie magab emaga ühes toas. Räpaste rõivaste vahel, mida terve põrand täis oli, vedeles mõni mänguasi: odavad plastlelud, millest poiss oli üle kasvanud. Kay üllatuseks olid tekil lina ja patjadel püürid.
Elutuppa tagasi jõudnud Robbie vingus jälle ja võmmis rusikaga pappkastivirna. Terri vahtis teda poolsuletud laugude alt. Kay pühkis tooli puhtaks, enne kui istet võttis.
„Terri, sa saad Bellchapeli kliinikus metadooniravi, on nii?”
„Mm,” tegi Terri uniselt.
„Ja kuidas sul sellega läheb, Terri?”
Pastakas õhus, ootas Kay, tehes näo, nagu polekski vastus tema silme ees.
„Kas sa ikka käid kliinikus, Terri?”
„Möödund nädal. Reede käisin.”
Robbie vemmeldas kaste rusikatega.
„Kas sa oskad mulle öelda, kui palju metadooni sa saad?”
„Sada viisteist milli,” vastas Terri.
Kayd ei üllatanud, et Terril oli see meeles, kuid tütre vanus mitte.
„Mattie on siia kirja pannud, et su ema aitab Robbie’t ja Krystalit kasvatada; kas see on endiselt nii?”
Robbie rammis oma tugeva vintske väikese kehaga kastiriita, ja see õõtsatas.
„Vaata ette, Robbie,” ütles Kay ja Terri lisas: „Jäta rahu” ärksa tooniga, mida Kay polnud tema loius hääles veel kuulnud.
Robbie asus uuesti rusikatega kaste peksma, ilmselt lusti pärast, mida õõnes kõmin temas tekitas.
„Terri, kas su ema aitab sul ikka veel Robbie järele vaadata?”
„Mitte ema, vanaema.”
„Robbie vanaema?”
„Minu vanaema, eks ole. Ta’i … tal on tervis kehva.”
Kay heitis taas pilgu Robbie’le, pastakas õhus. Poiss polnud alakaaluline; Kay oli seda näinud ja tajunud, siis kui poolpalja poisi tagumikku pühkis. Poisi T-särk oli räpane, aga kui Kay tema kohale kummardus, lõhnasid juuksed üllatavalt šampooni järele. Lapse piimvalgetel käsivartel ning jalgadel polnud sinikaid, küll aga tegi muret vettinud kotitav mähe; poiss oli kolme ja poole aastane.
„Ta-an süi-ja,” hüüdis poiss kastile viimast tagajärjetut hoopi andes. „Süija ta-an.”
„Võta küpsist,” pudistas Terri, kuid ei liigutanud end. Robbie hüüded paisusid lärmakateks nuukseteks ja kisaks. Terri ei teinud katsetki tugitoolist tõusta. Lärmi tõttu oli võimatu rääkida.
„Kas ma toon talle küpsist?” hüüdis Kay.
„Jah.”
Robbie jooksis Kayst mööda kööki. See oli peaaegu niisama räpane kui vannituba. Ainsateks kodumasinateks olid külmkapp, pliit ja pesumasin; tööpindu katsid pesemata taldrikud, veel üks üleajav tuhatoos, kilekotid, hallitanud sai. Linoleum oli ligane ja kleepus Kay kingataldade külge. Praht oli üle prügikasti ääre valgunud ja kõige tipus kõõlus ohtlikult pitsakarp.
„Seal,” ütles Robbie Kay poole vaatamata sõrmega seinakappi toksides. „Seal.”
Kapis oli rohkem toitu, kui Kay oleks oodanud: konservikarbid, küpsisepakk, purk lahustuvat kohvi. Ta võttis pakist kaks küpsist ja ulatas poisile; too haaras need ja jooksis jälle minema, tagasi ema juurde.
„Nii, Robbie, kas sulle meeldib sõimes käia?” küsis Kay poisilt, kes põrandal istudes küpsiseid mugis.
Poiss ei vastanud.
„Jah, meeldib küll,” vastas Terri veidi ärksamalt. „On ju, Robbie? Meeldib küll.”
„Millal ta viimati seal käis, Terri?”
„Viimati. Eila.”
„Eile oli esmaspäev,