Ootamatu võimalus. J. K. Rowling

Wallah!”

      „Mine persse, Cooper, sa munninahast idikas,” ütles Paksu sosinal. Cooper oli üle pingi seljatoe röötsakil ja vahtis Sukhvinderit, kes oli küürus, nägu peaaegu vastu lauda, samal ajal kui preili Harvey tema kõrval kükitas ja koomiliselt kätega vehkis, sest ta ei tohtinud õpilast puudutada ega suutnud tema masenduse põhjust välja uurida. Veel mõni õpilane oli seda tavatut korralagedust tähele pannud ja vahtis, kuid klassi esimestes pinkides mürgeldas mitu poissi ikka veel, märkamata midagi peale omaenda lusti. Üks neist haaras preili Harvey hüljatud laualt puupidemega tahvlikummi. Ta laskis selle lendu.

      Kumm kerkis kõrge kaarega klassi kohale ja tabas tagaseinal rippuvat kella, mis kukkus põrandale kildudeks: plastmassi ja metallmehhanismi tükid lendasid igale poole laiali ja mitu tüdrukut, preili Harvey kaasa arvatud, kiljatasid kohkunult.

      Klassiuks lendas lahti ja pauguga vastu seina. Klass jäi vaikseks. Seal seisis näost lõkendav ja tulivihane Suhvel.

      „Mis siin klassis toimub? Mis kisa see on?”

      Preili Harvey hüppas Sukhvinderi pingi kõrval püsti otsekui vedrunukk, ilme süüdlaslik ja hirmunud.

      „Preili Harvey! Teie klass lööb kohutavat lärmi. Mis lahti on?”

      Tundus, nagu oleks preili Harvey keele alla neelanud. Kevin Cooper röötsutas oma tooli seljatoel, nägu nalja täis, ning tema pilk vilas preili Harvey’lt Suhvlile ja Paksule ja jälle tagasi.

      Paksu tegi suu lahti.

      „Noh, kui täiesti aus olla, isa, siis tegime parajasti selle vaese naisterahva elu põrguks.”

      Vallandus naer. Preili Harvey kaelale ilmus pruunikaspunane lööve. Paksu kõõlus muretult tooliga, ilme täiesti rahulik, ning vahtis Suhvlit väljakutsuvalt ja ükskõikselt.

      „Aitab,” ütles Suhvel. „Kui ma veel siit klassist sellist lärmi kuulen, jätan teid kõiki pärast tunde. Saite aru? Kõiki.”

      Ta pani õpilaste naeru saatel ukse kinni.

      „Te kuulsite, mida asedirektor ütles!” hüüdis preili Harvey klassi ette rutates. „Jääge vait! Vaikust! Sina, Andrew, ja sina, Stuart – teie koristate killud ära! Korjake kõik need kellatükid üles!”

      Nad tõstsid selle peale tavapärast kisa, mida toetas kiledahäälselt ka paar tüdrukut. Hävingu tegelikud põhjustajad, keda preili Harvey kartis, nagu kõik teadsid, istusid oma pingis ja irvitasid. Kuna koolipäeva lõpuni oli jäänud vaid viis minutit, venitasid Andrew ja Paksu koristamisega, kuni võivad selle pooleli jätta ja lahkuda. Sellal kui Paksu Suhvli kõnnakut järele tehes ja siia-sinna keksides, käsivarred jäigad, uusi naeruhooge esile kutsus, pühkis Sukhvinder villasesse kampsunisse mässitud käega vargsi silmi ja vajus taas pimedusse.

      Kui kell helises, ei teinud preili Harvey katsetki ukse poole tormajaid tagasi hoida või korrale kutsuda. Andrew ja Paksu lõid kellatükid jalaga klassi tagaseina ääres seisvate kappide alla ning viskasid koolikoti õlale.

      „Wallah! Wallah!” hõikas Kevin Cooper kiirustades, et koridoris Andrew’le ja Paksule järele jõuda. „Kas sa kutsud Suhvlit kodus „isaks”? Tõsiselt? Kutsud või?”

      Ta arvas, et tal on Paksu vastu trump pihus; ta arvas, et Paksu on tal käpas.