Mees oli kurnatusest kahvatu, varjud punetavate silmade all, ja portfellile asetatud käed tõmblesid kergelt. Suurte nukkide ja pikkade saledate sõrmedega peened käed olid poja omadega üsna sarnased. Tessa oli sellele hiljuti mehe ja poja tähelepanu juhtinud; kumbki polnud ilmutanud vähimatki rõõmu mõtte juures, et nende vahel on kas või ähmane kehaline sarnasus.
„Ma ei usu, et ta …” alustas Tessa, kuid Colin hakkas jälle rääkima.
„… Nii et ta jääb pärast tunde nagu kõik teised ja ma karistan teda igatahes kodus ka. Vaatame, kuidas see talle meeldib, eks ole. Vaatame, kas ajab naerma. Kõigepealt saab ta nädal aega koduaresti, eks me näe, kui naljakas see on.”
Tessa neelas vastuse alla ja silmitses musta riietatud õpilaste väge, kes sammusid, pea maas, värisedes, õhukesi mantleid koomale tõmmates, juuksed suhu lendamas. Paksupõsine ja veidi jahmunud näoga esimese klassi õpilane vaatas ringi auto järele, mis polnud saabunud. Summ lahknes ja seal oligi Paksu, kes tuli pikal sammul koos Arf Price’iga nagu alati, ja tuul puhus juuksed tema kõhnalt näolt eemale. Mõnikord, teatud nurga all, teatud valguses, oli hõlpus aimata, milline Paksu vanast peast välja näeb. Hetkeks, väsimuse sügavusest vaadatuna, näis poiss võhivõõrana ja Tessa mõtles, kui kummaline on, et ta keeras nende auto poole ja et tema peab jälle selle kohutava hüperreaalse tuule kätte minema, et poiss sisse lasta. Kui aga Paksu nendeni jõudis ja emale grimassitaolise naeratuse kinkis, sai temast kohe jälle see poiss, keda ema kõigest hoolimata armastas, ja ta tuli autost välja ning seisis stoiliselt lõikavas tuules, sellal kui poiss kobis autosse isa juurde, kes keeldus end liigutamast.
Nad sõitsid kolme bussi ees parklast välja ja edasi läbi Yarvili, Fieldsi inetutest lagunenud majadest mööda, sõidutee suunas, mis nad tagasi Pagfordi viis. Tessa silmitses Paksut tahavaatepeeglist. Poiss kössitas tagaistmel ja vahtis aknast välja, nagu oleksid vanemad kaks inimest, kes on ta hääletajana peale võtnud ning kellega teda seovad vaid juhus ja ligidus.
Colin ootas, kuni nad möödasõiduteele jõudsid, ja küsis: „Kus sa täna pärastlõunase arvutitunni ajal olid?”
Tessa vaatas tahes-tahtmata taas peeglisse. Ta nägi, kuidas poeg haigutas. Mõnikord, ehkki ta selles küsimuses kogu aeg Colinile vastu vaidles, mõtles Tessa, kas Paksu peab tõesti isa vastu räpast isiklikku sõda, terve kool publikuks. Ta teadis oma pojast asju, mida ta poleks teadnud, kui poleks sotsiaalpedagoogina töötanud; õpilased rääkisid talle mõnikord süütult, mõnikord salakavalalt igasuguseid asju.
Õpetaja, kas te lubate Paksul suitsetada? Kas te lasete tal seda kodus ka teha?
Tessa pani selle väikese keelatud saagi endasse luku taha ega juhtinud sellele ei mehe ega poja tähelepanu, ehkki see teda kurnas, rõhus.
„Jalutamas käisin,” vastas Paksu rahulikult. „Mõtlesin, et sirutaks õige oma vanu koibi.”
Colin keeras istmel ringi, vaatas Paksule otsa, nii et turvavöö välja venis, ja hakkas poisi peale karjuma, ehkki palitu ja portfell tema liigutusi piirasid ja takistasid. Kui Colin enesevalitsuse kaotas, tõusis tema hääl üha kõrgemale ja kõrgemale, nii et ta kriiskas peaaegu falsetis. Kogu selle aja istus Paksu vaikides, jultunud muie huuli kõverdamas, kuni isa hakkas talle solvanguid karjuma, solvanguid, mille teravust nüristas Colini kaasasündinud vastumeelsus vandumise suhtes, kohmetus, mida ta seejuures tundis.
„Sa ninakas ja enesekeskne väike … väike sitavares,” kriiskas mees, ja Tessa, kelle silmad olid vett täis, nii et ta teed õieti ei näinudki, oli kindel, et Paksu teeb Colini mannetut falsetis vandumist homme hommikul Andrew Price’i lõbustamiseks järele.
Paksu teeb vahvalt Suhvli kõnnakut järele, õpetaja, olete näinud?
„Kuidas sa julged minuga niimoodi rääkida? Kuidas sa julged tundidest poppi teha?”
Colin karjus ja märatses ning Tessa pidi silmi pilgutama, et pisarad nägemist ei segaks, kui ta Pagfordi poole keeras ja üle väljaku Mollisoni ja Lowe’ poest, sõjas langenute mälestusmärgist ja Mustast Mungast mööda sõitis; Püha Miikaeli ja Kõigi Pühakute kiriku juures keeras ta Church Row’le ning viimaks oma maja sissesõiduteele; selleks ajaks oli Colin nii palju karjunud, et tema hääl oli kile ja kähe, ning Tessa põsed olid märjad ja soolased. Kui nad kõik autost välja tulid, tegi Paksu, kelle ilme polnud isa pika tiraadi käigus muutunud, oma võtmega ukse lahti ning läks tagasi vaatamata aeglasel sammul trepist üles.
Colin viskas pimedas eeskojas portfelli maha ja ründas Tessat. Ainus valgus igritses välisukse kohalt vitraažaknast, mis heitis kummalisi, pooleldi veripunaseid, pooleldi tontliksiniseid laike mehe ärritunud, kiilanevale ja kuppeljale pealaele.
„Näed nüüd?” karjus ta pikkade kätega vehkides. „Näed nüüd, millega mul tuleb tegemist teha?”
„Jah,” vastas Tessa, võttis eeskoja laualt karbist peotäie pabertaskurätte ja pühkis nägu, nuuskas nina. „Näen küll.”
„Tal pole õrna aimugi, mida me läbi elame!” ütles Colin ja hakkas nuuksuma – suured valjud kuivad nuuksed otsekui difteeriahaigel lapsel. Tessa ruttas lähemale ja pani käed ümber Colini mehe vöökohast veidi kõrgemal, sest lühike ja tüse, nagu ta oli, ei küündinud ta kõrgemale. Mees kummardus ja klammerdus naise külge; Tessa tundis, kuidas teine väriseb, ja tajus tema rinnakorvi voogamist palitu all.
Mõne minuti pärast tõmbas naine end õrnalt lahti, talutas mehe kööki ja tegi kannutäie teed.
„Ma viin Maryle pajarooga,” ütles Tessa, kui oli veidi aega istunud ja mehe kätt silitanud. „Tal on seal pool suguseltsi. Kui tagasi tulen, lähme varakult magama.”
Mees noogutas ja tõmbas ninaga ning naine suudles teda oimule, enne kui külmkapi manu läks. Kui ta raske jääkülma anumaga naasis, istus mees laua ääres, kruus suurte pihkude vahel, silmad kinni.
Tessa pani kilekotti mässitud anuma välisukse kõrvale plaatpõrandale. Ta tõmbas ülle topilise rohelise kampsuni, mida ta sageli jaki asemel kandis, kuid ei pannud kingi jalga. Selle asemel läks ta kikivarvul ülemisele mademele, loobus seejärel hiilimisest ja sammus veel ühest trepijärgust üles ümberehitatud pööningukorrusele.
Tema lähenemist uksele tervitas otsekui roti kiire sagimine. Ta koputas, andes Paksule aega peita seda, mida ta internetist oli vaadanud, või ehk sigarette, sest poeg ei teadnud, et ema tema suitsetamisest teadis.
„Jah?”
Tessa lükkas ukse lahti. Poeg küürutas teatraalselt koolikoti kohal.
„Kas sa pidid just täna poppi viskama?”
Pikk ja sooniline Paksu ajas end sirgu; ta oli emast pikem.
„Ma olin kohal. Jäin hiljaks. Bennett ei pannud tähele. Ta on mõttetu mees.”
„Stuart, palun. Palun.”
Tessa oleks vahel tahtnud ka töö juures laste peale karjuda. Ta oleks tahtnud karjuda: Sa pead teiste inimestega arvestama. Arvad, et tegelikkusega saab kaubelda, et me usume sind sõnapealt. Sa pead tunnistama, et meie oleme niisama tõelised nagu sina; sa pead leppima sellega, et sa pole Jumal.
„Su isa on endast väljas, Stu. Barry pärast. Kas sa ei suuda sellest aru saada?”
„Jah,” vastas Paksu.
„Ma tahan öelda, et nii tunneksid end sina, kui Arf sureks.”
Poiss ei vastanud, ka ei muutunud tema ilme kuigivõrd, ometi tajus ema poja põlgust, tema pilget.
„Ma tean, et sinu meelest olete sina ja Arf hoopis teistsugused kui su isa ja Barry …”
„Ei,” ütles Paksu, kuid vaid vestluse lõpetamise lootuses, nagu ema teadis.
„Ma lähen viin Maryle süüa. Ma palun sind, Stuart, ära mu äraolekul midagi sellist tee, mis võiks isa veelgi rohkem endast välja viia. Palun, Stu.”
„Hästi,”