II
Juhtumisi varjas Pargetteri mägi alevirahva pilgu eest vaate veel ühele paigale, mida aga Pagford oli alati eriliselt omaks pidanud. See oli Sweetlove House, oivaline kuninganna Anne’i aegne meekarva mõisahoone, mida ümbritses mitmeaakrine pargi- ja põllumaa. See asus Pagfordi valla piires, poolel teel alevi ja Yarvili vahel.
Peaaegu kakssada aastat oli mõis sujuvalt ühelt aristokraatidest Sweetlove’ide põlvkonnalt teisele üle läinud, kuni suguvõsa viimaks 20. sajandi algul välja suri. Praeguseks olid Sweetlove’ide pikaajalistest sidemetest Pagfordiga alles vaid suurim haud Püha Miikaeli ja Kõigi Pühakute kiriku kalmuaias ning mõni vapiilustis ja initsiaal kohalikel ürikutel ning hoonetel – otsekui väljasurnud olendite jalajäljed ja roojakivistised.
Pärast viimase Sweetlove’i surma oli mõisahoone häirivalt ruttu omanikku vahetanud. Pagfordi kummitas pidev hirm, et mõni kinnisvaraarendaja armastatud huviväärsuse ära ostab ja ära rikub. Siis, 1950. aastatel, oli valduse ostnud mees nimega Aubrey Fawley. Peagi oli teada, et Fawley’l on küllaga isiklikku vara, mida ta Citys mõistatuslikul kombel kasvatas. Tal oli neli last ja soov päriselt paigale jääda. Pagfordi vaimustus tõusis peadpööritavatesse kõrgusesse tänu kiirelt levinud infole, et Fawley pärineb Sweetlove’ide kõrvalharust. Ta oli ilmselgelt juba pooleldi kohalik, mees, kes on loomuldasa ustav Pagfordile, mitte Yarvilile. Vana Pagford uskus, et Aubrey Fawley saabumine tähendab imelise ajajärgu naasmist. Temast saab alevi haldjast ristiisa – nagu olid enne teda olnud tema eellased –, kes külvab Pagfordi munakivitänavatele armu ja auhiilgust.
Howard Mollisonil oli ikka veel meeles, kuidas tema ema tormas nende Hope Streeti tillukesse kööki uudisega, et Aubrey kutsuti kohalikku lillenäitust hindama. Ema lilload olid kolm aastat järjest aedviljaauhinna saanud ja ta tahtis kõigest hingest võtta hõbetatud roosivaasi vastu mehe käest, kes tema silmis oligi juba endiste aegade romantika kehastus.
III
Kuid siis, pajatas kohalik legend, saabus ootamatu pimedus, mis kaasneb kurja haldja ilmumisega.
Juba siis, kui Pagford rõõmustas, et Sweetlove House nii headesse kätesse sattus, ehitas Yarvil oma lõunapiiril usinasti tervet trobikonda munitsipaalelamuid. Uued tänavad, kuulis Pagford meelehärmiga, hõivasid osa maast, mis jäi linna ja alevi vahele.
Kõik teadsid, et pärast sõda oli nõudlus odavate korterite järele kasvanud, kuid alev, mille valvsust Aubrey Fawley saabumine oli hetkeks hajutanud, hakkas sumisema umbusaldusest Yarvili kavatsuste vastu. Tundus, nagu kahandaks jõe ja mäe kui looduslike takistuste ja Pagfordi iseolemise kindlustajate tähtsust kiirus, millega punasest tellisest hooned kerkisid. Yarvil täitis enda käsutuses olnud maa viimse kui tolli ning peatus Pagfordi valla põhjapiiril.
Alev ohkas kergendatult, kuid peagi selgus, et see oli enneagne. Sealsamas otsustati, et Cantermilli linnakust ei piisa elanikkonna vajaduste rahuldamiseks, ning linn hakkas otsima uusi maavaldusi, mida hõivata.
Just siis langetas Aubrey Fawley (pagfordlaste silmis ikka veel pigem müüt kui inimene) otsuse, mis vallandas kuuskümmend aastat vindunud vimma.
Kuna tal polnud uute hoonete naabruses asuvate võsastunud põldudega midagi peale hakata, müüs ta maa hea hinnaga Yarvili volikogule ja restaureeris saadud raha eest Sweetlove House’i eeskoja kõmmeldunud tahveldise.
Pagfordi raev oli piiritu. Sweetlove’i põllud olid oluliseks puhvriks sissetungiva linna vastu; nüüd ohustasid valla iidset piiri puruvaeste yarvillaste hordid. Lärmakad koosolekud alevivalitsuses, vihased kirjad kohalikule ajalehele ja Yarvili volikogule, isiklikud etteheited vastutajatele – miski ei suutnud asjade käiku muuta.
Munitsipaalelamud hakkasid taas kerkima, kuid ühe erinevusega. Esimesele linnakule järgnenud üürikese pausi aegu oli volikogu aru saanud, et maju võib ehitada odavamalt. Värsked hooned polnud punastest tellistest, vaid raudbetoonist. Seda teist linnakut tunti kohalike seas Fieldsi nime all maa järgi, millele see oli rajatud, ning Cantermilli linnakust eristasid seda kehvemad materjalid ja projektid.
Just ühes Fieldsi raudbetoonmajas, mis 1960. aastate lõpul juba pragunes ja lagunes, oligi Barry Fairbrother sündinud.
IV
Hoolimata Yarvili volikogu kiretutest kinnitustest, et uue linnaku hooldamine on selle enda kohustus, esitati Pagfordile – nagu vihane alevirahvas oli algusest peale arvanud – uusi arveid. Ehkki Fieldsile pakutavate teenuste enamik ja majade korrashoid langes Yarvili volikogu õlgadele, delegeeris linn mõned kohustused kõrgilt vallale: avalike radade, valgustuse, istepinkide, bussiootepaviljonide ja ühismaa hooldamine.
Grafiti õilmitses sildadel, mis kulgesid üle Pagfordi–Yarvili maantee; Fieldsi bussiootepaviljone lõhuti; Fieldsi teismelised loopisid mänguväljaku õllepudeleid täis ja pildusid tänavalaternaid kividega. Kohalik rada, mis turistidele ja uitajatele väga meeldis, muutus Fieldsi noorukite seas populaarseks kogunemispaigaks, kus tehti „hullematki”, nagu Howard Mollisoni ema salapäraselt vihjas. Pagfordi omavalitsus pidi koristama, parandama ja asendama ning rahast, mida Yarvil eraldas, ei piisanud selleks kuluva aja hüvitamiseks ja väljaminekute katteks juba alguses.
Mitte ükski osa Pagfordi soovimatust koormast ei tekitanud suuremat raevu ja meelekibedust kui tõsiasi, et Fieldsi lapsed sattusid nüüd Püha Tooma anglikaani kiriku algkooli teeninduspiirkonda. Noortel fieldlastel oli õigus kanda ihatud sinivalget koolivormi, mängida aias leedi Charlotte Sweetlove’i pandud nurgakivi kõrval ning täita tillukesed klassitoad oma kõrvulukustavalt kileda Yarvili kisaga.
Peagi oli kõigile pagfordlastele teada, et Fieldsi majad olid muutunud iga abirahadest elava ja kooliealiste lastega Yarvili perekonna ihaldatud eesmärgiks; et ühtelugu hiiliti üle Cantermilli linnaku piiri, nii nagu mehhiklased Texasesse valgusid. Pagfordlaste ilusa Püha Tooma kooli – mis tõmbas ligi Yarvilis tööl käivaid teenistujaid, keda võlusid väikesed klassid, rullkattega lauad, iidne kivihoone ja lopsakas haljas mänguväljak – pidid vallutama ja uputama kerjuste, sõltlaste ja selliste emade võsukesed, kelle igal lapsel on ise isa.
See õudusunenäosarnane stsenaarium ei läinud iial täies ulatuses käiku, sest kuigi Püha Tooma koolil oli kahtlemata eeliseid, oli sel ka puudusi: vajadus osta koolivorm või täita kõik nõutavad paberid, et selleks toetust saada; vajadus hankida bussikaardid ning varakult tõusta, et lapsed kindlasti õigeks ajaks kooli jõuaksid. Mõni Fieldsi pere leidis, et need on koormavad takistused, ning nende lapsed võttis oma hõlma alla hoopis Cantermilli linnaku teenindamiseks rajatud suur algkool, kus koolivormi ei nõutud. Enamik Fieldsist pärit õpilasi, kes Püha Tooma koolis käisid, sulandusid hästi Pagfordi eakaaslaste sekka; mõned osutusid õigupoolest täiesti korralikeks lasteks. Nõnda oli populaarne ja tark Barry Fairbrother klassi naljamehena kooli läbi käinud, märgates vaid haruharva, et mõne Pagfordi lapsevanema naeratus tardus, kui ta oma elukohta mainis.
Sellest hoolimata oli Püha Tooma kool mõnikord sunnitud vastu võtma vaieldamatute käitumisraskustega Fieldsi lapsi. Krystal Weedon elas oma vanavanaemaga Hope Streetil, kui tal kooliminekuaeg kätte jõudis, nii et tema tulekut ei saanud kuidagi takistada, ehkki siis, kui ta kaheksa-aastaselt taas ema juurde Fieldsi kolis, loodeti kõigest hingest, et ta lahkub Püha Tooma koolist igaveseks.
Krystali pikaldane liikumine klassist klassi oli otsekui kitsel, kelle boamadu on alla neelanud, kuna see oli mõlemale poolele vägagi tajutav ja ebamugav. Mitte et Krystal oleks kogu aeg tundides käinud: suurema osa tüdruku Püha Tooma kooli ajast õpetas teda eraõpetaja.
Kurja saatuse tahtel oli Krystal käinud ühes klassis Howardi ja Shirley vanima pojatütre Lexie’ga. Kord oli Krystal Lexie Mollisonile nii kõva hoobi näkku