Noore naise reibas hääl kõlas Mary kõrvus niisama valjult ja kimedalt nagu võidufanfaari üürgamine; huile hävitas sõnade mõtte.
„Kuidas?”
„Alison Jenkins Yarvil and District Gazette’ist. Ma sooviksin Barry Fairbrotheriga rääkida. Tema Fieldsi-teemalisest artiklist.”
„Ah nii,” ütles Mary.
„Jah, ta pole lisanud selle tüdruku andmeid, kellest räägib. Me peaksime tüdrukut intervjueerima. Krystal Weedonit?”
Iga sõna oli Maryle kui kõrvakiil. Ta istus vagusi Barry vanas pöördtoolis, vaikis jonnakalt ja laskis hoopidel sadada.
„Kas te kuulete mind?”
„Jah,” vastas Mary murduva häälega. „Ma kuulen teid.”
„Ma tean, et härra Fairbrother tahtis väga ise juures olla, kui me Krystalit intervjueerime, aga aeg läheb …”
„Ta ei saa juures viibida,” ütles Mary ning tema hääl muutus kiledaks. „Ta ei saa enam kunagi sellest kuradi Fieldsist ega üldse millestki rääkida!”
„Kuidas?” küsis neiu liini teises otsas.
„Mu abikaasa on surnud, selge. Ta on surnud, nii et Fields peab ilma temata hakkama saama, vaat nii.”
Mary käed värisesid nii kohutavalt, et mobiil libises tema sõrmede haardest välja ning ta teadis, et enne kui tal õnnestus kõne katkestada, kuulis ajakirjanik mõne hetke vältel tema katkendlikke nuukseid. Siis meenus talle, et suurem osa Barry maapealse elu viimasest päevast ja nende pulma-aastapäevast pühendati just Fieldsi ja Krystal Weedoniga seotud kinnismõttele; viha lahvatas ja Mary viskas telefoni nii tugevasti vastu seina, et see tabas nende nelja lapse raamitud pilti, mis põrandale kukkus. Mary hakkas otsemaid karjuma ja nutma ning õde ja õemees jooksid trepist üles ja tormasid tuppa.
Alguses ei kuulnud nad Marylt muud kui: „See Fields, see kuradi, kuradi Fields …”
„Mina ja Barry kasvasime seal üles,” pomises õemees, kuid ei hakanud pikemalt selgitama, kartes Mary hüsteeriat lõkkele puhuda.
II
Vaid kuu aega tagasi Londonist ära kolinud sotsiaaltöötaja Kay Bawden ja tema tütar Gaia olid Pagfordi kõige uuemad asukad. Kay polnud Fieldsi konfliktse ajalooga tuttav; see oli lihtsalt linnaosa, kus elasid paljud tema kliendid. Barry Fairbrotherist teadis ta vaid niipalju, et mehe surm oli tagant kiirustanud õnnetut stseeni tema köögis, kui armuke Gavin Kay ja tema munapudru eest põgenes, purustades sellega kõik lootused, mida armatsemine oli Kays tekitanud.
Kay veetis teisipäeva lõunaaja Pagfordi ja Yarvili vahelises maanteetaskus, sõi autos võileiba ja luges paksu märkmepatakat. Üks kolleeg oli stressi tõttu haiguslehel ja seetõttu koormati Kay kolmandikuga tema juhtumitest. Veidi enne kella ühte asus ta Fieldsi poole teele.
Ta oli linnakus juba mitu korda käinud, kuid tarandikulaadsed tänavad polnud talle veel tuttavaks saanud. Viimaks leidis ta Foley Roadi ja tundis eemalt ära maja, mis pidi tema arust kuuluma Weedonitele. Toimikus oli selgelt kirjas, millega ta seal kokku puutuda võib, ja esimene pilk majale kinnitas ootusi.
Prügihunnik oli esiseina äärde kuhjatud: prahist pungil kilekotid läbisegi vanade rõivaste ja räpaste pakkimata mähkmetega. Osa prahist oli rohtukasvanud murule kukkunud või puistatud, kuid suurem osa sellest püsis hunnikus ühe alumise korruse akna all. Vana kiilas rehv kügeles keset muruplatsi; seda oli hiljuti nihutatud, sest sammu kaugusel oli närtsinud rohus lame kollakaspruun ring. Uksekella helistanud, märkas Kay oma jala kõrval rohus läikimas pruugitud kondoomi otsekui mõne hiiglasuure tõugu õhkõhukest kookonit.
Kay tajus toda kerget hirmu, millest ta polnudki päriselt üle saanud, ehkki see polnud võrreldav pabinaga, mida ta oli võõraste uste taga tundnud varasematel aastatel. Siis oli ta mõnikord kabuhirmu tundnud, hoolimata kogu väljaõppest, hoolimata tõsiasjast, et tavaliselt oli mõni kolleeg koos temaga. Kurjad koerad, noaga vehkivad mehed, veidrate vigastustega lapsed – aastate jooksul, mil tal oli tulnud võõrastesse majadesse siseneda, oli Kay näinud kõike seda ja hullematki.
Uksekellale ei vastanud keegi, kuid Kay kuulis vasakult, alumise korruse praokil akna tagant väikese lapse virinat. Ta kloppis uksele ning tilluke kooruva kreemika värvi helves tuli lahti ja maandus tema kinganinale. See meenutas talle tema enda uue kodu seisukorda. Gavinist olnuks kena remontimisel abi pakkuda, aga mees polnud sõnagi lausunud. Mõnikord loendas Kay neid asju, mis mees oli ütlemata või tegemata jätnud, otsekui ihnur, kes võlatähti uurib, tundnud meelekibedust ja viha ning otsustanud võla sisse nõuda.
Ta koputas uuesti, varem, kui ta oleks teinud siis, kui poleks tahtnud omaenda mõtetest vabaneda, ja seekord kostis kaugelt hääl: „Kurat, tulen juba.”
Uks löödi lahti ja lävel seisis naine, kes näis ühtaegu lapselik ja iidvana, seljas räpane helesinine T-särk, jalas meeste pidžaamapüksid. Ta oli Kayga ühepikkune, kuid kokku kuivanud; näo ja rinnaku luud tõusid õhukese valge naha all teravalt esile. Takused erkpunased kodus värvitud juuksed nägid kolbal välja kui parukas, silmaterad olid tillukesed ja rindu peaaegu polnudki.
„Tere, kas teie olete Terri? Mina olen Kay Bawden sotsiaalametist. Ma asendan Mattie Knoxi.”
Naise hapraid hallikasvalgeid käsivarsi katsid hõbedakarva armid ja ühe käsivarre siseküljel oli vihaselt punetav lahtine verme. Suur lapp armkude tema paremal õlavarrel ja kaela alaosas andis nahale kergelt plastmasja väljanägemise. Kay oli tundnud Londonis ühte sõltlast, kes pani kogemata oma maja põlema ja taipas liiga hilja, mis toimub.
„Jah, just,” vastas Terri pärast liiga pikka pausi. Rääkides paistis ta palju vanem; mitu hammast oli puudu. Ta keeras Kayle selja ning astus pimedas eeskojas mõne ebakindla sammu. Kay järgnes. Maja lehkas jääbinud toidu, higi ja koristamata räpa järele. Terri astus Kay ees vasakult esimesest uksest väikesesse elutuppa.
Polnud raamatuid, pilte, fotosid ega televiisorit; mitte midagi peale paari vana räpase tugitooli ja katkiste riiulite. Põrand oli sodi täis. Seina najale riita laotud uhiuued pappkastid näisid kui võõrkehad.
Keset põrandat seisis väike paljaste säärtega poiss, seljas T-särk, jalas pungitavad mähkmepüksid. Kay oli toimikust lugenud, et poiss on kolme ja poole aastane. Lapse vingumine näis alateadlik ja alusetu, justkui mingi masina müra andmaks märku, et ta on olemas. Tal oli tilluke helbepakk rusikasse surutud.
„See on vist Robbie?” küsis Kay.
Poiss vaatas oma nime kuuldes talle otsa, kuid vigises endiselt.
Terri tõstis ühel räpasel narmendaval tugitoolil kügeleva vana kriibitud küpsisekarbi kõrvale, tõmbus toolil kerra ning jäi Kayd kotitavate laugude alt vahtima. Kay istus teise tugitooli, mille käetoel kõõlus üleajav tuhatoos. Konid olid Kay toolile kukkunud ja ta tundis neid reite all.
„Tere, Robbie,” ütles Kay Terri toimikut lahti lüües.
Väike poiss vingus endiselt ja raputas helbepakki; selles krabises miski.
„Mis sul seal on?” küsis Kay.
Poiss ei vastanud, vaid raputas pakki ägedamalt. Väike plastmasskuju lendas sellest kaarega välja ja kukkus pappkastide taha. Robbie pistis töinama. Kay silmitses Territ, kes vahtis poega ilmetu näoga. Viimaks pomises Terri: „Mes lahti, Robbie?”
„Vaatame, kas saame selle kätte,” ütles Kay, keda rõõmustas võimalus tõusta ja püksisääred puhtaks rapsida. „Vaatame järele.”
Ta surus pea vaat et vastu seina, et kastide taha kiigata. Kujuke oli kastiriida vahele kinni jäänud. Kay pistis käe avausse. Kastid olid rasked ja nende liigutamine vaevarikas. Kay sai lelu kätte ja nägi siis, kui see tal pihus oli, et tegemist on paksu masaja erklilla Buddha-taolise mehikesega.
„Ole lahke,” ütles ta.
Robbie jättis tönnimise, võttis kuju ja pani tagasi helbepakki, mida ta uuesti raputama hakkas.
Kay