“Katsuge te ainult Girardi puutuda!” Mehed vaatasid Lestat’ poole, kelle vihapurse neile nalja tegi. “Kolonel Diondre lubas, et jätab ülejäänud rahule, kui aitan teil Varjukulli tabada.”
“Ehee,”naeris üks valvuritest,“tema jätab tõesti rahule. Meist pole keegi rääkinud.”
Jurg lausa vahutas vihast, kuid ei suutnud peale sisina midagi kuuldavale tuua. René pööras näo taas Jurgi poole ning irvitas.
“Girard on muidu vahva kutt, aga ei tahtnud eriti seltsida, kui öises vahetuses koos tehases nokitsesime. Tundus, nagu oleks tal mingi mure olnud. Vaadake, kuidas papa on vahule aetud. Mida sa teha kavatsed, vanamees? Annad nüplit nagu oma lehmadele?”
Valvurite naer täitis kogu ruumi. René rehmas käega ja pöördus kahe valvuri poole, et edasist plaani arutada.
Lestat, kes end voodiserval vaikselt edasi-tagasi õõtsutas, tegi taas midagi üllatavat. Baarmen kargas äkitselt püsti ja haaras lähimal valvuril kõri ümbert kinni. Koguka Lestat’ ootamatu rünnak viis eriüksuslase tasakaalust välja ning mõlemad vajusid Varjukullile otsa. Kaks ülejäänud valvurit tahtsid Lestat’st kinni haarata, et ta püsti vinnata, kuid kahetsesid sedamaid oma tormakust. Baarmen oli kukkudes Varjukulli ühe jala sidumisköiest välja jõudnud sikutada, mida viimane kasutas osavalt René kaelapidi maha rabamiseks. Naine pani kogu jõu liikumisse, et tooli jalgadega kolmandale kummarduvale valvurile hoop anda. Viimane lendas karjatuse saatel selili põrandale, kui oli valusa löögi rindkeresse saanud.
Lestat tagus terve käega meeleheitlikult all lamavat valvurit pähe, aga ajas end Varjukulli hüüde peale põlvili ja haaras Renél käest, sest too tahtis revolvri naise poole suunata. Kostis kaks pauku. Lestat suutis küll René käest revolvri ära kangutada, kuid liiga hilja.
“Girard!” karjus Jurg toimuvat nähes ja proovis enda tooliga poja suunas hüpelda. Õnnetul kombel oli päästiku vajutamise hetkel relv just poisi poole suunatud. Lestat tulistas René relvaga huupi maas lamava valvuri poole ning püüdis ka kolmandat tabada. Jurg lükkas end jõuga vastase pihta külili, et segada sihtimist. Mõlemad tulistajad tabasid.
Vabanenud jalgadega Varjukull keris end toolil külili ja pigistas René kõri oma reite vahel. Mees proovis küll meeleheitlikult kaela vabastada, aga rapsimine jäi iga hetkega nõrgemaks ning lõpuks vaibus hoopiski.
Toas jäi ühtäkki vaikseks, ainult Lestat sosistas viimseid hingetõmbeid tehes:“Anna andeks,Jurg…Tegin seda Emma pärast… Nad… lubasid ta muidu…”
Jurg põlvitas kummargil poja surnukeha juures ja suudles ta laupa.“Miks sa seda minu eest varjasid? Anna mulle andeks, kallis poeg. See on minu süü…”
Varjukull oli enda katkise jaki René oma vastu vahetanud, laipadelt relvad kokku kogunud ning kohendas varustusvööd. Seejärel venitas oma lihaseid, justkui valmistudes uueks kakluseks.
“Sa ei saa kõiges ennast süüdistada. Girard teadis, millega riskib.”
Mees ei paistnud teist kuulavat.
“Serveritega tuleb midagi ette võtta, sest nende abiväed on kohe siin. Kas tuled minuga?”
Jurgi pilk oli alguses vihast ja kurbusest tuhmistunud; sõrmed naksusid raevukalt, kui ta omaette mõrtsukaid needis. Aga mehe meel täitus peagi voolava jäise pimedusega, mis vaatamata möödunud sündmustele hoidis teda siiski veel mõistuse juures. Kibedus pühkis soontest viimsegi moraalse prügi, mis meest seni ahistanud oli. Kõik tundus olevat kristalselt selge – ja jahe.
“Jah,”vastas mees end viimaks püsti ajades ja valmistus naisele järgnema. “Kasutame keldrikäiku, mille kaudu jõuame märkamatult metsapiirile. Arvutitega ei oska ma midagi peale hakata, mõtle midagi välja. Siiski oota… Üks asi veel.”
Jurgi saabas tõusis René pea kohale õhku…
Räägitakse, et just sel hetkel sündis Jääsaabas, kelle külmus ületas isegi Varjukulli tegusid. Väärt pea on lömastatud pea.
Elu ei hüüa tulles
Maa – pilvedesse mattunud vatikera tema ees. Pilved voogasid, vahetasid värvi, mõnikord rebenesid ja näitasid enda all lõõmavaid suurtulekahjusid. Emake Maa oli hädas ja tema lapsed, inimkond, oli oma sünnitaja hüljanud. Kallos imes tuubist toitu ja vaatles süngel ilmel maailmalõpu järgset planeeti. Kõige ebameeldivam selle juures oli, et vähemalt poole jamast, maailmalõpust, olid inimesed ise korraldanud. Hiigelasteroidiga kokkupõrkamise paanikas peeti maha suured sõjad, rüüstati, hävitati ja valati verd. Kui poolgi sellest pingutusest oleks suunatud töösse ja vaeva, siis pääsenuks kindlasti veel terve hulk inimesi terve nahaga. Kuid suure taplemise vahele tööd siiski tehti ja mingi hulk jõudis ennast maa alla hiigelvarjendeisse kaevata. Kallos mõtleski neist, kes maa all olid.
Laeva sisemusest kostis kobinat ja kambüüsi liugles Mikk. Noormees oli jalutu, kuid kaalutuses ei olnud sellest lugu. Jalgade asemel oli ta alakeha külge monteeritud seadeldis, millega oli end lihtne kuskile külge kinnitada või suruõhu abil manööverdada. Nüüdki suhistas ta end toidukapi juurde ja napsas paar tuubi välja.
„Kosmilistes mastaapides tüng, mis?”
Kallos noogutas mõtlikult, pilku Maalt pööramata.
„Ja teine samasugune tüng on see peldikusüsteem siin.“
Kallos noogutas jälle. Fekaalilõhn oli vallutanud kogu laeva.
„See oli suur viga, et te otsustasime nende neetud fekaalikottide kasuks. Ma ju hoiatasin teid! Pagana insenerile, kes need välja mõtles, tuleks üks sihuke pähe tõmmata. Näe! Kurat! Näe!“
Kallos pööras pilgu väsinult Miku näidatud eseme poole. See oli pruuni banaani moodi asi, mis purjetas iseteadvalt läbi ruumi. Ta pööras pilgu uuesti ära.
„Jumal küll, Mikk, miks sa tahad, et ma seda vaataks?“
„Sihuke süsteem on invaliidi mõnitamine! Nende kottide kumerus ei sobi mu kannikate kujuga! Oleks ma teadnud, et teil pole midagi paremat, siis ma oleks ise mingi poti leiutanud!“
„Püüa oma jääk parem kinni.“
„See ei ole minu oma, minu omad on kleepuvamad, need juba pakku ei pääse! See on kindlasti selle läbustajast Mitrofani oma. Mitro!“ karjus Mikk tahapoole. „Mitro! Tule korja oma sodi ära!“
Kallos vaatas vastikusega tuubitoitu oma käes, isu oli läinud. Ta virutas tuubi prügiluugist sisse ja trügis end saabuvast venelasest mööda.
„Mis on?“ küsis Mitrofan.
Kallos võttis kätega edasi tõugates suuna oma ruumi poole. Peas aga keerles ikka seesama küsimus: kas omaksed elasid kokkupõrke üle? Selle kohta praegu andmed puudusid, veel ei olnud võimalik Maale tagasi minna. Tooni ilmumine selle orbiidile põhjustas juba ise kataklüsme: maavärinad, vulkaanipursked, hiidlained, üleujutused, tormid, kliimamuutused. Lisaks kõik see sodi, mis koos Tooniga kohale jõudis ja hävitava tulekaosena Maale sadas.
Ta jõudis isiklikku magalasse, puges kookonisse ja sulges silmad. Kõhus keeras, vastik hais hõljus ka siin ringi. Eemalt kostis Mitrofani lõbustatud naerulaginat.
„See pole minu oma!“
„Kelle siis veel?“
„Anna parem paberit.“
Kallos pani kõrvaklapid pähe ja hakkas muusikat kuulama. Läheb veel aega, enne kui Kuul oma elu sisse seadnud inimkond suudab luua kosmoselaevad, mis saavad maanduda hävinud Maale ja vajadusel taas minema lennata. Lootust andis see, et Tooni ei olnudki otseselt Maad tabanud. See, nii rõõmustav uudis, kui ta ka oli, oli ühtlasi ka šokk. Kuidas oli võimalik, et Tooni „pani mööda”, kui ometi kõik arvutused näitasid, et oleks pidanud olema „pihtas, põhjas?”Kallosele sümboliseeris see inimloomuse arutust. Miljonid pagesid kosmosesse, miljonid pugesid maa alla, sajad miljonid