Toonika peatänav oli kole nagu kõik teised nurgatagused siinses väikelinnas ja peale mõne vedeleva narkari või üksiku jalutaja ei paistnud mingit elu. Kütusekriisi tingimustes olid liikuvad sisepõlemismootoritega masinad üsna harv nähtus mitte ainult Prantsusmaal, vaid kogu Euroopas. Samas polnud alternatiivsed liikumisvahendid piisavalt odavaks jõudnud minna, et lihtrahvas neid massiliselt omandada oleks suutnud. Taoline kraam muutus Tooni põhjustatud majandussurutises päris defitsiitseks, kuigi Freda kunagises kodupaigas – Marseilles’s – , mis oli Prantsusmaa suuruselt teine linn, ei paistnud see nii tugevalt silma. Kui poleks olnud sellist kohutavat ilma, näinuks tõenäoliselt tänavaid pidi kulgemas öiseid rattureid demonstreerimaks siinse kandi populaarset liikumisviisi.
Kuid Fredale selline inimtühjus sobis. Ainult korraks oli ta tähelepanu köitnud üks vihmamantlis mees, kes läbi saju vastasmajas olevasse baari kiirustas. Vaevalt, et too isik oli teda kõndides märganud. Ta lasi pilgul terava nurga alt tänavaotsani küünitada. Paokil aknast pahises tuppa jahedat vihmaniisket varasügist õhku.
Naine kuulas parajasti häkitud sideseadmega politsei vestlusi pealt, et kolonel Diondre’i saatekolonni liikumiste kohta uusimat infot saada, kui häiresireen aegamisi kerides vihmarabina sekka trügis. Vaevalt kümmekond sekundit hiljem muutus tänavaots korraga heledaks ja vali pauk, mida saatis lainena purunevate akende klirin, sundis Fredat kätega pead katma. Tunda oli tugevat vibratsiooni, mis pani maja talasid väristades laest krohvi sadama. Endine pime tänav oli korraga valgusest tiine.
“Pagan, pagan, pagan…” needis Freda vaikselt.
Naise ööprillid kompenseerisid eredust automaatselt, kui lasid tal silmi kissitamata purustuste kahjusid hinnata. Kvartalijagu eemal oli keset tänavat moodustunud lähenev piklik vagu, mille ümbrus oli kaetud kunagise kosmosejaama mooduli sulajäänustega. Ühe maja fassaad, mis lõpetas moodulikänkra seiklusrikka teekonna, ei pidanud saadud löögile vastu ja varises elanikke enda alla mattes sisse. Akende klaasid olid purunenud mitme kvartali pikkuses, põlevat rämpsu langes juhuslike sähvatustena jätkuvalt nii siin kui seal.
Kuulmise taastudes märkas Freda, et sideseade oli aktiivseks muutunud.
“…orbiidilt sajab,”rääkis keegi ragina vahele,“…vanarauda…” Ühendus katkes hetkeks klõpsuga ja naise kõrvu kostis väljast inimeste kisa, kes üritasid põlevatest majadest põgeneda. Ilmselt oli temalgi viimane aeg jalga lasta, sest varitsuse nurjumist kinnitasid sideseadmest tulevad uued juhtnöörid: “…Punane Koer teisele marsruudile suunata… Kordan, teekond liiga ohtlik, Punane Koer…”
Ta kargas laualt püsti ja hakkas kärmelt snaiperpüssi kokku lappima. Freda ei koormanud end erimissioonidel suurema varustusega, et vajadusel mobiilselt tegutseda. Konkreetse ülesande jaoks sobiv relv. Seni olid ta missioonid edukad olnud – isegi sellisel määral, et Survivants’ite hulgas olla vastupanuvõitlejate tabamatut inimjahtijat salapäraselt Varjukulliks kutsuma hakatud. Kahjuks oli kosmiline vahelesekkumine Freda karjääri suurima saagi talt nüüd käest napsanud. Pikk planeerimistöö koos riskantse infohankimisega vaenlase ridadest oli olnud asjatu.
Mõrult kohvrit sulgedes märkas naine, et vastasmaja baari purunenud aknast turnisid välja kaks tegelast. Vihmakeebis mees toetas ilmselt vigastatud tüsedat kaaslast, kelle veritsev pea paaniliselt ümbrust kiikas. Millegipärast tundis Freda neist esimese pääsemise üle head meelt, sest mehe nägu näis tuttavlik. Kus ta teda küll varem kohanud oli? Freda valmistus sideseadet välja lülitama, et majast lahkuda, kui tema tähelepanu köitis Survivants’i ohvitseri jutukatke.
“Kolmas üksus, vahistage aktivist Jurg Lemieux… Kosmoseagentuuri “musta nimekirja” kantud koos poja Girardiga… Kontaktisiku saadetud andmetel teadaolev asukoht baaris Toonelaluiged. Vastuhaku korral luba…”
Girardi isa? Fredale piisas hetkest, et tõsta pilk baari kustunud nimesildile ja langetada otsus.
Lestat oli lööklaine tõttu kuklaga baaririiulite vastu kukkumisest endiselt uimane. Segadust süvendas veelgi tehissilma pimedus, mis saadud obaduse järel töötamast tõrkus. Kõhuli baariletil lebades püüdis ta aeglaselt pead pöörata ning märkas enda ümber tekkinud kaost, kui aknast sisse tungivad leegid ahnelt purunenud baarisisustust limpsasid.
Läbi keerleva maailma nägi Lestat enda poole taarumas tuttavat kuju. Jurg! Pea kumin varjas esialgu sõbra hüüded, aga pikkamisi hakkas mehe olek selginema.
“Lestat! Oled kombes?”
Ta suutis vastuseks ainult midagi nõusolekulaadset rögiseda. Jurg haaras sõbra käe ja venitas teise letilt püsti, et neid mõlemat sellest hullumajast päästa. Mehed hakkasid suitsuvines köhima, aga suutsid baaris vedelevate räbukujade vahel laveerides end lõpuks värske õhu kätte vedada.
Tänaval tekkinud kaoses oli raske toimunust selget pilti saada. Paanikas linnaelanikud tormasid korrapäratult välja üha uutest süttivatest hoonetest, millele aitasid kaasa tugev tuul ja vihmasaju lõpp. Mitmed valgustid ja reklaamtahvlid olid tänavale kooldunud või purunenud. Ja mis kõige õõvastavam, kaugemal langesid taevast alla uued tulesabad – nagu oleks otse põrgusse sattunud.
“Kas käia suudad?” proovis Jurg üle lärmi end sõbrale kuuldavaks teha.
“Saan hakkama,” noogutas Lestat kinnituseks ja kopsis oma pähe siirdatud silikoonist kambrit, milles tehissilm paiknes.
“Hea,” lausus Jurg samal ajal käeseljaga üle tahmase näo tõmmates.“Liigume sinnapoole, siin lähedal peaks automaatrong olema. Äkki õnnestub minema pääseda.”
Lestat sai siiriku tööle ja pildi ette. Süsteemi logi jooksis kiirelt silma eest läbi, kuid tundus, et erilisi kahjustusi polnud põrutus tekitanud. Ta proovis, kas sidemoodul töötab… toimis. Analüüsiprogrammid hakkasid hoogsalt saabuvaid raadiosignaale kuulama ja vajadusel kodeeringut lahti muukima. Kuidagi pidi ju end unistel kliendivabadel öödel lõbustama. Politsei side pealtkuulamine ei valmistanud erilist pingutust, kuid sel õhtul baaris oli Lestat’ peas midagi uut kostnud. Teated isikult, kellega ta polnud ammu suhelnud ning kelle olemasolu mees unustada soovis.
Jurg sundis neid mõlemaid edasi astuma. Kuigi põhiliseks takistuseks olid pigem põlengud ja rusud, ühtis nende liikumissuund õnneks rahva üldise vooga. Suure kerega oli Lestat’l raske sõbraga sammu pidada, eks vähene liikumine ja huvi ebaprantslaslikult kaloriterohke toidu vastu nõudis oma. Veidrale paarile polnud kellelgi mahti ega tahtmist tähelepanu pöörata. Erandiks oli moment, kui põiktänaval asuvate prügikonteinerite tagant tormas välja üks käed püsti hullumeelne, kes Tooni nime karjudes vastu pargitud bussi end oimetuks jooksis.
“Kuradi Toonikupead! Ei suuda ka hetkegi ilma seda sitta tarbimata olla,” sülgas Jurg põlglikult.
Pärast esimest asteroid Tooni hoiatust oli keegi kavalpea uue pulbri valmis sünteesinud, mida hakati tänavatel hellitlevalt Toonikuks kutsuma. Sõltlaste hulk kasvas neil määndunud aegadel kohutavalt kiiresti, sest koostisosad olid kergesti kättesaadavad, kuigi aine puhtusest polnud põlve otsas tegemise puhul mõtet rääkida.
Lestat märkas narkomaani pea küljes iganenud virtuaalreaalsust simuleerivat seadet. Koljut läbivad lühised vooluringides panid inimvare keha vappuma, kelle aju oli ilmselt selleks ajaks juba töövõimetu püdel mass. Jurg tõstis jala ja tugev saapahoop lõpetas lamaja agoonia.
Lestat ei suutnud sõbra käitumist uskuda. Ta tuigerdas temaga kaasa nagu mullis – kõik tundus olevat niivõrd ebareaalne. Taevast sadav tehnikaprügi, plahvatused, maas vedelevad laibad…Ta oleks lootnud, et peagi painaja lõpeb ning ärgates ootab teda kena päikesesoe kööginurgake koos kuuma kohvi, imeliselt lõhnavate sarvesaiade ja värske lehega. Lestat ei mäletanudki enam, millal ta viimati sellist hubasust nautida sai. Emma lahkumisest oli nii palju aastaid möödas; sellest päevast, kui ta õhtul koju tulles leidis eest võtmekimbu ning märkmepaberi sooviga “ilusat elu sulle”.
“Vaata ette, kuhu sa astud!” käratas