Nad kadusid sealt ranitsamootorite tulepahvakate saatel nagu põrgust. Avausest välja lennates ei puudunud palju, et nad oleksid asteroidilt minema põrutanud, ent turvaköis, millega nad end enne sisenemist Tooni külge ankurdasid, peatas hoo. Nad maandusid düüsi kõrvale, kus neid ootas Mikk, kes veetis aega asteroidilt pinnaseproove võttes.
„Noh, leidsid oma tulnukad, oled rahul?”
Tagasi ohutus kohas, ei tundnud Kallos Vilise häält enam äragi. Igasugune hirm oli sealt kadunud ja teadlane oleks peaaegu röökinud suurest õnnest.
„Muidugi olen rahul! Mul OLI õigus! Nad on siin! Mis te selle peale kostate?“
Kallos kõverdas vapustatult suunurki. Tal ei olnud midagi kosta. Päikesesüsteemi väline elu oli tõepoolest olemas. Hämmastav. Seni võis veel arvata, et loodus on nendega vingerpussi mänginud, vorminud tehislikuna tunduvaid koopaid ja seinu, kuid ei, enam polnud kahtlust.
„Mis ma oskan öelda, see sinu pagana Ferm võib oma paradoksi pista sinnasamusessegi.”
Vilis naeris. Lätlane lausa pulbitses energiast. Erutushigist olid ta mustad juuksesalgud näole kleepunud, põsed kiivriklaasi taga õhetasid, liigutused olid äkilised.
„Eks ole! Ega see, et me seni võõrastest kippu ega kõppu pole kuulnud, ei tähendanud tingimata, et neid polnud. Üheks seletuseks, miks kõrgemad tsivilisatsioonid peidus ja vakka püsivad, peeti seda, et keegi ei taha enda asukohta välja anda. Kes iitsatab, selle hävitavad teised tsivilisatsioonid ära.”
Mikk, kes oli oma proovikoti kive täis saanud, sussutas nende juurde. Kuuldes Vilise erutatud seletamist, hakkas ta naerma, nii et raadioeeter ragises.
„Hahahaa, leiti ikka loll teooria.”
Kuid Kallos isegi ei muianud. Sõda? Kosmiline sõda? Kas seda see oligi? Miku naer tundus talle kohatu. Ta sõrmitses köit, millega oli asteroidi külge kinnitatud, ja lausus:
„Miks sa arvad, et see on loll teooria? Kas inimkonnale tõi sinu meelest Tooni saabumine õnne ja õitsengu?”
Kuid Mikk ei andnud järele. Ta lasi pilgul käia üle pea kohal rippuva Maa, üle Tooni kaljuse pinna, patsutas düüsi krobelist välispinda ja küsis: „Kas sa arvad, et nad tulid kogu selle pika tee, sealt ei tea kuskohast, lihtsalt selleks, et meid tappa?”
Kallos ei öelnud midagi,Vilis oli see, kes vastas, entusiasm tema hääles oli vaibunud. Ta oli oma avastuse teinud, kuid mõte sellest, mida see õigupoolest tähendas, pani mehe innukusele pidurid.
„Ma ei tea, kuid tulemus tegi igatahes sama välja.”
Mikk tõsines.
„Aga kuidas nad oleks pidanud meie olemasolust teadma? Kas me siis iitsatasime neile kuidagi?”
„Noh, oma olemasolu me eriti ei varjanud. Ma ei tea, kas nad nuuskisid raadiolaineid või said sabast kinni mõnel meie poolt maailmaruumi saadetud sondil, näiteks nagu Voyageril, kuid miski nad siia juhatas, vaevalt nad umbropsu kihutasid. Kosmos on selliseks juhuslikkuseks liialt suur.”
Nad hõljusid kolmekesi köie otsas ja seedisid äsjast avastust.
„Mis me siis nüüd teeme?”
„Mis meil teha on? Otsime peaukse üles ja läheme piilume, kes meile külla tuli.”
„Lihtsalt niisama lähemegi?” küsis Mikk.
„Ei,“ ütles Kallos. „Mitte niisama. Mechad võtame muidugi kaasa.”
„Kaalutuses?”
„Võtku mind tont, kui ma selle neetud kivi sisse palja tagumikuga ronin!”
„Äkki siis ei roniks üldse?”
„Hull!“ ehmatas nüüd omakorda Vilis. „Mis mõttes ei lähe üldse?“
Kallos nõustus lätlasega.
„Lähme, muidugi lähme. Ma vaatan seda düüsi, kujutlen, milline mootor selle otsas on, ja mõtlen – kui me sihukese oma kätesse saaksime. Viiksime Kuule, uuriksime läbi. Sellega oleks ilmselt hoopis mugavam päikesesüsteemis ringi kärutada kui meie tõukeratastega. Ilmselt annaks nendega ka Maale minna.“
Maale!
„Ja lisaks,“ lausus Vilis, „mõtle vaid, mis seal veel kõik sees võib olla.”
Mikk turtsatas.
„Ja KES seal kõik sees võivad olla.”
„Põnev, eks ole?“
Kallos köhatas.
„Mis mind tulijate suhtes veidi rahustab, on see, et nad jõudsid siia orbiidile ega ole sellest ajast saadik midagi teinud. Nagu sa nägid, on neil külje peal pirakas kraater ja kaasa lendas väga-väga palju sodi. Ma pakun, et nad said tee peal millegagi matsu pihta ja mine tea, kas seal enam kedagi hinges ongi. Automaatika vedas nad ehk kohale, aga piloodid on juba ammu looja karjas.”
Mikk raputas pead.
„Ja kui ei ole looja karjas? Kui nad on hea tervise juures ja lihtsalt aklimatiseeruvad?”
„Siis,“ sisistas Kallos järsku vihaga, „SAADAME nad looja karja.”
Vilis tõstis käed, viis end sellega tasakaalust välja ja pöördus ringi nii, et ta jalad jäid teiste peade juurde. Ta andis vihaselt veel hoogu ja pöördus tagasi õigeks.
„Sa oled valmis neid tapma? Külalisi kosmosest?”
Leitnandi hääl oli kindel.
„Miks mitte? Ma olen tapnud tuhandeid inimesi, miks siis mitte paari närust tulnukat, kes selle kõik põhjustasid?”
„Sest võib-olla me saame nende käest teada midagi väga olulist.”
„Ma tean neist värdjatest juba piisavalt, nad tulid ja keerasid kõik pekki. Kogu maailma.”
Vilis ei osanud enam midagi öelda, kuid Mikk mühatas. Ta teadis, mida leitnant tegelikult mõtles. Kallose leina oma Maale jäänud perekonna üle ei olnud võimalik varjata ja ega too polnud püüdnudki seda teha. Ta oli valanud endas kääriva jõuetu viha välja igaühe peale Kuul, kes ainult mainis, et lähemal ajal Maale minna ei ole võimalik. Mis sellest, et ta sai ka ise väga hästi aru, et praeguste tehniliste võimaluste juures see lihtsalt oli nii.
„Tead,“ ütles Vilis,„ma olen muidugi noorem mees kui sina, ja vanad ju noori ei kuula, aga siiski, ma arvan, et sa peaksid mu seekordseid sõnu kuulda võtma.”
Kallos kergitas ühte kulmu.
„Milliseid sõnu?”
„Minu meelest peaksid sa psühholoogi poole pöörduma.”
Kallose nägu tuksatas korraks, kuid siis hakkas ta kuivalt naerma ja Mikk sai aru, et Kallos on ilmselt ka ise selle peale mõelnud.
„Pöördun, sinu rahustuseks, kohe pärast seda, kui oleme selle kivi pahupidi pööranud. Me ei hakka ju selleks vahepeal tagasi minema.”
Vilis ohkas.
„Ei hakka, muidugi mitte, aga isegi psühholoogi puudumisel, palun, tapma ei hakka. Kõigepealt teatame Kuule ja vaatame, mis nood sellise pommi peale ütlevad.“
Kallos noogutas.
„Kui need alienid meid torkima ei hakka, siis olgu, elagu, kärnapead.“
Kallose juhitud neljaliikmeline uurimisgrupp liikus pisikeste tüürmootorite tõugete mõjul „Deržavalt“ taas Tooni poole. Nende ümber valitses tühjus. Tühjus, kui välja arvata üks suur planeet ja üks hiidasteroid. Kallos heitis pilgu Maa poole. Asteroidi ja Maa pilvepiiri vahel läigatas aeg-ajalt varastest kosmoselenduritest maha jäänud sodi. Tooni kasvas aina suuremaks ja suuremaks, ühel hetkel tundus ta rippuvat nende kohal ning hetkeks paistis Kallosele, nagu kukuks Tooni kohe neile pähe ning litsuks nad oma meeletu raskusega puruks. Ta raputas pead ning silmitses selle asemel Vilise poolt kiivrite nutiklaasidele