„Kes need seal ootavad? Sa ära tegele tühja fantaseerimisega,“ nähvas Mikk, ta oli närvis, seda võis häälest aru saada.
„Litsuge gaasi!“ käsutas Kallos. „See sunnik lipsab meil eest ära,“ ning kõik neli kiirendasid oma mootoreid, et anda endile Tooni pöörlemisega samavõrdne liikumiskiirus.
Asteroidi pind oli kaljune ja kaljud nägid üsnagi ebasõbralikud ning teravad välja. Kui nad peaksid eksima ja hooga mõne vastu kihutama, siis kisuks see skafandri puruks nagu paberi. Vaid Kallos ja Mikk olid pakitud vastupidavamasse kesta – spetsiaalselt kosmosetingimuste jaoks modifitseeritud „Dospeh-space“ tüüpi mechadesse. Nelik saavutas vajaliku kiiruse ja sinakalt põlevate tüürmootorite toel sisenesid kõik ükshaaval varem väljavalitud šahti. Kallos ja Mikk süütasid lahingumasinatel olevad võimsad helgiheitjad. Käik läikis tulede valguses metalselt ning tundus kaduvat lõpmatusse. Piki tunnelit Tooni keskpunkti poole lennates oleks neil varsti kütus otsas, seda kulus asteroidi pöörlemisest tekkinud tsentrifugaaljõu ületamiseks liiga palju. Seepärast oli otsustatud otsida mõnd harutunnelit. Seal saanuks jalad juba pöörlemisest tekkinud gravitatsioonis maha toetada. Nad olid liikunud edasi ehk sadakond meetrit, kui nägid esimest ristuvat tunnelit. Kahjuks oli selle läbimõõt vaid mõne jala ringis ning estronautidel oleks sinna raske pugeda olnud. Teine ja läbimõõdult juba sobivam tunnel avastati aga peagi. Kogu luuresalk manööverdas end sinna ning lülitas mootorid välja. Hetke olid kõik harjumatust raskusjõust kui pimestatud (äkki lömastatud?). Esimesena katkestas vaikuse Mikk.
„Uhh, kuidas küll gravitatsioon võib sedavõrd südame pahaks ajada. Mitte ei harju üleminekuga ära.“
„Kuuskümmend protsenti Maa omast,“ sõnas Vilis, „aga tunne on küll, nagu oleks keha tina täis valatud, oehh.“
„Hingake sügavalt ja rahulikult ning vältige järske liigutusi,“ õpetas Kallos, kel endal kippus ka raskusest tulenevalt süda läikima. Veidi aega valitses taas vaikus ning eetris kostis vaid rasket hingamist, seejärel hakkasid võõrutusnähud taganema.
„„Deržava“, sisenesime asteroidi, kuidas kuuled?“
Neile vastas vaikus. Ainus, mis Kallos kuulis, oli ta enda istme kriuksumine.
„Noh, arvata oli, et siit sidet ei saa.“
Ta ohkas.
„Kõik suudavad liikuda?“
Vastuseks oli nõusolev, ebamäärane mõmin. Kellelgi ei olnud päris hea olla, kuid kõik mõistsid, et igaveseks siia konutama jääda ka ei saanud.
„Siis edasi, Mitrofan, sina kõige ees.“
Grupp jätkas edasiliikumist. Tunnel, kuhu nad olid sisenud, kujutas endast üsna suure läbimõõduga siledat, otse kaljupinnasse lõigatud ning ilmselgelt tehislikku šahti. Olles ehk minutit kümme kõndinud, tuli uuesti peatuda, seekord, kuna tunnel lõppes ootamatult seinaga.
„Ongi kõik,“ pomises Mikk pettunult. „Miks sihukest asja on vaja ehitada. Lihtsalt tunnel, mis ei vii kuhugi?“
„Vahest need tulnukad ei ole ikkagi eriti arukas rass?“
Ainult Vilis tundus erksamaks muutuvat.
„Vaadake seina värvi! See on kahtlemata teisest materjalist kui kivim, millesse käik on lõigatud!“
Vilis võttis kätte skafandri ranitsa külge kinnitatud ning väikeste ekraanidega ülekülvatud mõõteriista, surus selle vastu seina ning silmitses mõne hetke pingsalt näidikuid.
„Mitte kuigi paks ning samuti mitte eriti tihe. Nii pool meetrit, misjärel algab uus tühi ruum.“
„Uks?“
„Võib-olla, kuid ma ei näe kuskil mingit avamismehhanismi.“
„Mis teeme, laseme augu sisse?“
„Ei-ei!“
Teadlase häälest kostis ehmunud noote.
„Kui see on tõesti tähelaev, siis võib oletada, et seina taga on mingit laadi gaasikeskkond. Võib-olla pole õige seda täpsemalt uurimata hävitada.“
„Kuidas me siis sisse saame? Ilmselt on uksed igal poole ees. Ettepanekuid?“
„Noh, ilmselgelt ei tohiks me hermeetilisust rikkuda. Ilmselt oleks mõistlik ehitada midagi lüüsikambri laadset.“
„Nõus,“ noogutas Kallos, „Mitro, võta Mikk ja käige laevas, tooge tugevat plastikut ning mõned lõikurid. Sulatame sellest kokku lüüsitelgi.“
Kui nad olid üksi jäänud, tardus Kallose mecha seina äärde ja veidi aja pärast, kui oli oma isu täis pildistanud ja seintelt proove kraapinud, istus tema kõrvale Vilis.
„Võimas,“ lausus teadlane. „See, mis me siin teeme, pöörab kogu teaduse segamini, ja mitte ainult teaduse. See annab kogu meie senisele kosmosevallutusele ja väljaspool Maad elamisele uue hingamise, uue lootuse.“
„Küllap vist.“
„Ma lootsin juba lapsena, kui Kuule ja Marsile esimesed asundused rajati, et varsti, kohe-kohe leiame me sealt tulnukate artefakte, jälgi sellest, et meid on jälgitud, aga ehk isegi jälgijaid. Arvasin, et nad aitavad meid Tooni eest, et oleme end neile tõestanud.“
„Ma ei usu, et meil oleks vaja tõestada end kellelegi peale iseenda,“ arvas Kallos.„Imelik on su suust sellist juttu kuulda. Ise oled teadlane, peaksid olema eesrindlik inimene ja otsid mingeid jumalaid, kes meile lunastust ja abi tooks. Ise oleme endale jama kaela toonud, ise peame selle ka lahendama.“
„Me ei kutsunud ju Toonit ise endale kaela.“
„Toonit ehk mitte, aga viis, kuidas me selle ohuga tegelesime, ei kannata mitte mingisugust kriitikat. Inimkonnal oleks aeg täiskasvanuks saada.“
„Ja seda räägib mulle inimene, kelle esimene ettepanek oli lüüa mättasse kõik olevused, kelle me siit leida võime.“ „Hm.“
Sigines vaikus.
„Sul on tõepoolest õigus,“ lausus Kallos, „kui tagasi jõuame, siis lähen vaatan seda psühholoogi asja.“
Kallos mõtles öeldut tõsiselt. Väsimus, unetus, kõik mõjus talle halvasti ja ka praegu oleks ta tahtnud selle ukse siin lihtsalt puruks peksta selle asemel, et hakata lüüsi ehitama. Kuid ruttamine ei olnud kunagi head toonud, tasa ja targu, samm-sammu haaval, nii jäädakse ellu.
Tund aega hiljem jõudsid Mitrofan ja Mikk uuesti tagasi. Miku mecha oli seejuures suurte pakkidega polsterdatult. Mehed asusid kiirelt tööle ning varsti seisis tunnelis uus lüüsikambri taoline moodustis. Vilis testis selle hermeetilisust pisikese, õrnalt radioaktiivse gaasi ballooniga. Andis seejärel pöidlaga märku, et peab küll, ning kogu uurimisrühm läks sisse. Kallos ja Mikk panid tööle mechade külge kinnitatud suured lõikurid. Materjalist, millest nad end läbi sõid, ei olnud lõikuritele mingit vastast. Mõni minut ja ukses oli piisavalt suur avaus, et mecha läbi mahuks. Esimesena astus sisse Mikk oma masinal.
„Igav.“
Seina taga jätkus esialgu samasugune tunnel. Nad liikusid edasi ja peatselt muutus see laiemaks ning hakkasid ilmuma uued kõrvaltunnelid. Need olid suured teed, mis laskusid sügavale Tooni sisemusse, kus avanesid avarad saalid, mida toetasid võimsad sammastikud, seinad tihedalt kummalise kujuga esemeid täis.
„Mis need on?“
Mitrofan seisatas suure kärjetaolise moodustise ees.
„Hmm,“ ütles Vilis ja nokitses ühe lahti. Seal oli oma limases pesas seadnud sisse inimpea suurune tõuk, sinakashallikas, ilmselgelt elus.
Kõik neli kogunesid põnevusega leidu vahtima.
„On see nüüd tulnukas või nende söök?“ küsis Mitrofan.
Vilis kehitas õlgu.
„Kui