Kuid Vilis, terav nina ekraani sihtimas, ei teinud teise salvavast toonist väljagi. Ta oli ka ise saanud aru, et oli pingete põhjuseks, ning püüdis Leonidile mitte lisapõhjust anda. Kallos oli märganud, et ta vältis Aliisega otsevestlusi ja kahekesijäämisi. Ent laev oli väike ja Aliise ise tundus mitte taipavat, mida ta teeb.
„Äkki mingi kauge kultuuri uurimissond, mis saadeti Maad uurima, tegi Toonil avarii?”
Aliise naeratas lahkelt.
„Mine tea, võib-olla tõesti.”
Leonid pomises pahaselt oma nina alla.
„Olge nüüd vakka,“ nähvas ta. „Laske meil tööd teha.“
Aliise heitis kaaslasele imestava pilgu, kuid ei vaielnud vastu ja kokpitti saabus vaikus. See oli ohtlik hetk, kui nad Toonile lähenesid. Inimkond oli sateliitide ja kosmoselendude ajastul külvanud Maa orbiidi täis kõikvõimalikku kosmoseprügi ja teinud seda nii tihedalt, et kosmoselennud muutusid juba peaaegu võimatuks. Viimaks loodi selle vastu kaitsesüsteem, orbitaalkompleks Ippolit, mis juhtis arvukaid plasmakahureid kandvaid sateliidisüsteeme ja oli ette nähtud ringi lendavat sodi hävitama. Tooni saabumine oli selle rivist välja löönud. Seda küll ajutiselt, sest juba käisid Ippoliti taastamistööd mitme spetsialistide grupi poolt. Ka Kallose enda meeskonnast oli sinna komandeeritud mitu inimest. Kuid praegu veel Ippolit ei töötanud ja nad pidid sodiga ise hakkama saama.
Aliise ja Leonid vahetasid omavahel üksikuid lauseid, juhtides „Deržavat“ järjest planeedile lähemale, allapoole, asteroidiga samale kõrgusele. Viimaks olid nad seal, kus soovisid, ühes tükis, sodi poolt augustamata ja kõik hingasid kergendatult. „Deržava” kihutas nüüd Maa orbiidil Tooni kiiluvees. Tohutu asteroid oli heaks kilbiks, hävitades jäälõhkujana igasuguse prügi, mis muidu oleks võinud laevale saatuslikuks saada. Kokpitti täitsid rõõmuhõisked. Ainult Vilis oli vakka, uurides läbi telekaamerate hoolega nende ette kerkinud kosmoseränduri pinda. „Väga huvitav,” pomises Vilis. Aliise keeras end jalamaid koketselt tema poole.
„Mis sa sealt leidsid?”
Vilis kohmetus.
„Tegelikult ei midagi erilist. Asteroid nagu asteroid ikka, lihtsalt niisama on huvitav.”
Kõik hakkasid naerma, ka Leonid.
„Seal!“ hüüatas Vilis. „Seal see on, näete!“
„Kus, kuskohas?“
Kõik kummardusid ekraanidele lähemale. Vilisel polnud vaja neile täpsemaid juhiseid anda, nad olid Kuust mööda lennanud asteroidist tehtud pilte juba sada korda vaadanud. Veidrad pinnakontuurid olid kõigile juba pähe sööbinud ja seetõttu leidsid nad otsitava jalamaid üles. Jah, mõtles Kallos, seal see tõepoolest oligi, polnud mingit paradoksi, Fermi-härra süda võis rahul olla.
„Uskumatu,“ pomises Leonid. „Ja polegi lihtsalt kivitükk.“
„Kus ta siis kivitükk on,“ kajas Mikk kohe järgi,„ja kui ongi kivi, siis igatahes mingi maja või värk, mitte looduse käkerdis.“
„Vaevalt ta nüüd maja on, aga midagi tehislikku on seal kindlasti. Paistab nagu mingi sissepääs.“
„Kahju, et ta nii halva nurga all on.“
Seda oli too objekt tõesti. Asteroid nende ees pöörles, kuid sissepääsu moodi koht kivilasu vahel asus selle ülemisel poolel, ega ilmunud kordagi nähtavale oma täies hiilguses. Vaid niipalju said nad aru, et see oli ümar. Vaata saatanaid, mõtles Kallos, seal nad on, kõige selle jama põhjustajad. Need, kelle pärast olen mina siin, aga lapsed ja naine kuskil seal maakoore all.
„Äkki liiguks veidi asteroidi varjust välja?“ pakkus Vilis.
Leonid rehmas pahaselt käega, Mikk aga hakkas naerma.
„Ära tahad meid tappa või? Kuniks Ippolit pole korda tehtud, istume siin asteroidi varjus nagu nunnud.“
„Sõitsime nii pika maa maha, et niisama passima jääda?“ kiljatas Vilis. Muidu nii rahulik lätlane kügeles nagu oleks talle tulnukas püksi pugenud.
„Rahune maha, küllap näeme seda lähemalt ja saad käegagi katsuda.“
„Käega?“
„Jah. Me pindume asteroidil ja läheme jala selle „sissepääsu“ juurde, hoiame kaljude varju ja pragude põhja, nii on tükk maad ohutum.
Vilis limpsas huuli, ta rahunes veidi.
„Kas mina ka?“
Täitsa lolliks läinud, mõtles Kallos, sind me ju siia tooma tulimegi, ega me siia lõbusõidule tulnud. Ent ju ajas erutus teadusemehel kananaha ihule ja segas mõtlemist. Noh,Kallos tunnistas endale, tegelikult oli ka ta ise pahviks löödud. Kuid seda ei saanud välja näidata, tema oli siin ju ülemus.
„Jah, sina tuled ka.“
„Aga mina?“ küsis Aliise. Leonidi pilk vilksatas naisele ja Vilisele ning navigaatori silmad tõmbusid pilukile.
„Ei,“ vastas Kallos.„Teie Mitrofani ja Leonidiga jääte laeva.“
Polnud vaja armunute tüli veel suuremaks ajada, naine oli piloot ning oleks asteroidil ainult jalus. Aliise ajas alahuule ette, kuid ei öelnud midagi. Selle, et Kallosega polnud mõtet vaielda, oli ta juba selgeks saanud.
„Tänaseks kõik,” lausus Kallos. „Päev on olnud pikk ja väsitav. Siia jäävad vaid Aliise ja Leonid, nemad planeerivad meile sobiva väljumisaja, lennutrajektoori ja teekonna asteroidi pinnal objektini. Teistel on vaba aeg. Puhake, paari tunni pärast läheb tõsiseks tööks, teeme väikse kosmosekõnni ja uurime selle imeliku sissepääsu üksipulgi läbi.”
Kallos tõukas end esimesena istmest üles ja suundus magamispaiga poole. Seadmed seintel plinkisid ja piiksusid, kui ta mööda moodulit neist järjest möödus. Aparaatide vahele oli kõikjale tõmmatud võrkudega kõiksugu varustust. Laev oli suur, sest oli mõeldud palju enama kui seitsme jaoks, ent seadmeid Tooni läbituulamiseks olid nad võtnud kaasa omajagu, nii et ruumi igaühe privaatseks paigaks üle ei jäänud. Kallos oli siiski niipalju eest hoolitsenud, et igaühel olid olid konkud vähemalt kahepeale. Ta ei kannatanud puntras elamist. Teised jäid veel mõneks hetkeks juhtruumi, kuid Kallos lennutas end otsejoones kookoni poole. Ta oli väsinud, maganud siiasõidul vaid mõne tunni kaupa. Kuid mida ei tulnud, see oli uni.
Laevas ei olnud vaikne. Miski undas, kuskil kumises, kuskil tiksus. Kallos vahtis enda ette ja ta mõtted rändasid ringi. Ta ei saanud peaaegu kunagi kosmoselaevas korralikult magada. Kaaluta olek häiris teda, nagu häirisid teda ka kõik need hääled laevas, mida ei olnud võimalik summutada. Teda häiris Maa orbiidil tiireldes päikesetõus ja – loojang iga pooleteise tunni tagant. Teda häirisid mälestused möödunud Maailmalõpusõjast Maal ja see, et ta perekond oli endiselt seal all, kuskil varjendis ja ta ei teadnud kas nad olid elus või surnud. Teda häiris kõik, kogu praegune elu. Teda häiris kõige enam see, et ta ei saanud magada.
Kallos ronis vihaselt oma kookonist välja, sõudis isikliku kapi juurde ja otsis sealt välja unerohu. Rumalus oli loota, et ta ilma selleta magama ei jääb. Tabletid sees, puges ta tagasi pessa. Laev tiksus ja undas endiselt. Maia, mõtles mees. Oled sa ikka veel seal all kuskil elus? Varjendis, maa all. Ja kui sa oled, siis kas seal on ka mugav? On seal üldse elatav? Ta oli nii lähedal, Maa oli otse siinsamas, nad lendasid iga pooleteise tunni tagant üle Eesti, aga ta ei saanud alla minna. Polnud, kuhu maanduda. Polnud, kuskohast hiljem üles lennata. Läbi pilvkatte ei olnud üldse teada, kas Eestitki enam oli. Neetud Tooni!
„Mis asi see sinu meelest on?” küsis Vilis Kalloselt. See libistas skafandrikindas käega üle krobelise pinna.
„Justkui sissekäik jah.”
Kallos andis tõukemootoritega hoogu ja liikus pikalt ette valgustades aeglaselt sissepoole. Äkitselt peatas ta oma lennu. Seda, mida ta nägi, võis analoogiaid otsides pidada…
„Ma