Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood. Maniakkide Tänav

kaks, kolm, neli, viis jne impulssi. Edasi tuuakse sisse märgid: suurem, väiksem, võrdne – erinevate näidete kaudu. Jolki-palki, kas nad tõesti ootavad, et me hakkame arve ja liitmist-lahutamist õpetama? Nad oleksid pidanud matemaatikaõpetaja koos tahvliga kaasa saatma.“ Kallos tõstis pea ja kuulas. Loogiline see ju oli, aga kuidas sa hakkad putukatele seda nüüd seal esitlema? Nad ei hakka ju ekraani kaasa võtma?

      „Kui matemaatika vahele jätta, mis seal veel on?“

      „Siis tulevad edasi hea-halb sissetoomine, veel matemaatilisi valemeid, ruum, liikumine ja mass. Mateeria… kujutad sa ette, mateeria! Ptüi, matj teie teeriaid võtku!“

      Kallos vangutas pead ja pöördus siis oma kompuutri kallale tagasi, et jätkata operatsiooni ettevalmistamise plaaniga.

      „Ma arvan, et see suhtlemise värk jääb sinu õlule,Vilis, Mitrofan võib sulle abiks olla. Rahvastevahelise sõpruse keel on talle emakeeleks.“

      „Kas see oli mingi sarkasm?“ küsis Mitro hapult.

      „Ei mingit sarkasmi, paar matti plusside ja miinuste vahele loob kohe sõbralikuma atmosfääri,“ kinnitas Mikk.

SURM

      Pesarkonna siseatmosfääri ringvoolu kindlustasid sajad käigud, mis läbisid elatavat osa ülevalt alla ja servast servani. Kunagi, tsivilisatsiooni algaegadel, oli seda süsteemi töös hoitud saalidesse kuhjatud niiske, surnud toidumassiga, mis pani lagunedes õhu liikuma. Ühiskonna arenedes oli aga hakatud eelistama tervislikumat elustoitu ning käikude suudmetesse olid loodud pumptöölised, kes kujutasid endist suuri kopslõõtsasid, kes lakkamatult endisse õhku sisse imesid ning seejärel torustikku puhusid.

      Omnik seisis ühes pumbakambris ülesrivistunud järgijasalga ees ning jälgis, kuidas tohutu kopsomnik toruotsa oma laiade mokkade vahelt lahti lasi ja katkema pidanud töö tõttu pettunult lõhnates nurka patserdas. Seejärel tõstis ta signaalina oma tundlad püsti ja järgijad sukeldusid kahes rivis läbi kopsu suust veel sooja ja limase läbipääsu ühte peamistest õhutustunnelitest. Omnik ootas, kuni viis esimest rühma olid sisenenud ja tunnelisüsteemi eri käikudesse jagunenud, ja sisenes seejärel ka ise. Nad polnud läbinud veel poolt maadki, kui eestpoolt hakkas temani kanduma surma ja Võõraste lõhna. Omniku karvad vajusid siledaks, tundmatus ja ebaselgus ajasid teda segadusse ja aeglustasid tunduvalt. Õnneks olid järgijad robustselt Massist valmistatud ja lõhna koha pealt üsna tuimad, nii et neid ei heidutanud eelnevalt saadud korraldusest miski kõrvale. Kui ta masinasaali jõudis, valitses seal kohutav lõhnade ja jäsemete segapuder. Kaks järgijate rühma olid surnud mingil arusaamatul moel, nende tükid ja sisemus vedelesid saalis ringi, kuid oli põhjust ka rõõmulõhnadeks.

      „Me püüdsime ühe neist elusalt kinni. Lõikasime just enne teie saabumist jäsemed küljest, et ta ei saaks põgeneda. Misjärel praak suri.“

      Järgijast levivad lõhnad väljendasid hämmeldust. Omnik oli pahane.

      „See on absurdne, ükski elusolend ei sure lihtsalt jalgade eemaldamise tagajärjel.“

      Ta lasi järgijatel salvestada kõik lõhnad, mis saalist kinni püüda andis. Saatis rühmad ka teisi neljajäsemelisi püüdma ja lasi lahti signaalimolekulid, andes kõigile pesarkonna selle sektori töölistele sama ülesande. Paaril lähemal töölisel lasi ta kaasa võtta tundmatu olendi ja tema jäsemed ning ruttas nende kordaminekumärkidega mööda tunneliseinu rõõmsat aroomi levitades tagasi pesarkonna keskuse suunas. See magus keha, need lääged lõhnad, miski ei olnud maailmas parem kui ettekanne Korraldajannale. Talle ruttasid vastu vabade järgijate read, kes suundusid Võõraid püüdma.

ÜMBERPIIRATUD

      Intelligentsest vestlusest tulnukatega ei tulnud midagi välja. Vilis oli võõraid eluvorme silmates jõudnud vaevalt teha Kuu tarkpeade välja mõeldud kommunikatsioonikatset, kui ta tükkideks lõigati. Mitrofan jõudis tulnukad leegiheitjaks keeratud lõikuri tulega üle valada, kuid tundus, et see neile ei mõjunud. Paljujäsemelised, tundlarikkad, tungisid nad jäärapäistena edasi, panemata miskiks leegitsevat koobast ja sedagi, et nad ise põlesid kui koonlad. Suuri vaevu jõudis Mitrofan mechade varju pageda. Kallos ja Mikk olid sunnitud mechade manipulaatoritega vastased tagasi peksma, enne kui said tule avada. Suurekaliibrilised kuulipildujad, mis tegid nii head tööd Maal Maailmalõpusõdades, ei jätnud mehi hätta ka siin. Verd võõrastes ei olnud, kuid ligast räppa lendas kogu ruumis ja selle taga oleva koridori täies pikkuses. Koridor oli elukaid tuubil täis ja nende kehad ei suutnud eriti pidurdada kuule, mis olid mõeldud läbistama 12 mm paksust terasplaati. Seetõttu puurisid kuulid ründajaid tükkideks lõigates end kuni pika koridori tagumise seinani, ning valangud jätsid endast maha hunnikud ligast putru. Mõne hetkega olid vastased hävitatud ja koridor tühi. Möödus veel hetk ja juba täitis selle uus laine.