“Loodan, et kuuled mind,”alustas tundmatu mehe peas juttu, “sest aega on vähe. Ei, ära vahi ringi! Hoiata oma sõpra, et ta on Survivants’i eriüksuse poolt tagaotsitav. Nad… Jah, nad on teil kohe kannul. Hoian teil eemalt silma peal ja püüan võimaluse korral aidata. Proovige kiiresti rongi kabiini tungida, et juhtimine üle võtta. Need on ajutiselt liinilt maas… Liigutage end!”
Mis pagan see Survivants on? Lestat haaras Jurgil käest ja viimane pöördus teist kulme kortsutades vaatama, et mis jälle lahti on. Ta proovis naiselt kuuldut sõbrale lühidalt edasi anda.
“Mis pagana hullu juttu sa nüüd ajad?” hüüdis Jurg uskumatult, kelle kortsuline nägu nägi hirmutav välja. Aga Lestat’ meeleheitel ilmet märgates hakkas ta vastust ootamata küünarnukkidega rahva seas teed tehes sõpra perrooni poole vedama. Hoolimata mitmest klaasist armanjakist, paistis tema kaaslane üllatavalt kainelt tegutsevat.
Jaamas seisid kolm automaatrongi, mis peaksid tavajuhul regulaarsete intervallide järel siseliine teenindama. Vaadates lärmavat inimmassi, võis arvata, et regulaarsusest oli asi kaugel. Osad elanikud olid rongide lahti kangutatud uste juurde nii troppi pressitud, et uutel liitujatel oli lootusetu ligi pääseda. Ülejäänud lõid käega ja üritasid kartlikult taevast piieldes teed mööda linna keskmest kaugemale pageda.
Naaberkvartalis asuvasse majja prantsatava kosmosejaama jäänuse tekitatud pauk pani rahva valjemini kriiskama, kuid sellele järgnev korratu põgenemine hõrendas rahva ridu ja neil kahel õnnestus seeläbi käbedamalt rongile lähemale pääseda.
“Lestat, äkki meid meelitati hoopis lõksu?”sai Jurg trügimise vahepeal taas sõna suust.
“Ma ei tea,”vaatas Lestat õhku ahmides nõutult ringi,“vähemalt on siin palju tunnistajaid tihedalt koos. Proovime juhikabiini juurde pääseda.”
Mehed pressisid parasjagu end rahvameres edasi, kui nende seljataga kostis kahe lasu kaja. Nüüd muutus ümbrus päris põrguks. Taas uued inimesed, kes hülgasid rongi ning tormasid ummisjalu kriisates laiali. Jaamale lähemal seisev rahvahulk surus end veelgi tihedamalt vagunite poole, justkui lootes nende varjust uue ohu vastu kaitset leida.
“Võtsin kaks maha,” raporteeris naise hääl Lestat’ peas, ”aga ülejäänud on kohe teil sabas. Pange see neetud rong tööle! See on teie ainus võimalus, sest ma ei suuda neid kõiki üksi eemal hoida.”
Lestat tahtis uut sõnumit sõbrale edastada, kuid Jurg nägi kahte tumedas vormis laipa, kelle ligidusest rahvas põgeneda üritas, ning mõistis olukorda niigi. Kumbki ei näinud, kus laskur asub. Jurg kasutas juhust ja haaras maast ühe eriüksuslase relva, Lestat suutis selle peale ainult arusaamatult haliseda.
Nad loobusid vagunite juurde pressimisest ja suundusid veduri juurde, kus mõned ärksamad tegelased proovisid selle aknaid lahti kangutada. Ülejäänud üritasid läbi paksude klaaside inimkujulisele robotjuhile selgeks teha, et too masina käima paneks. Lestat märkas, kuidas sõber toru ühe vaba veduriakna poole suunas.
“Kõik eemale!” kostis Jurgi vali hüüe.
Summutatud valang.
Purunenud aknast paistis üks totralt naeratava näoga tegelane, kes keeras end juhtmete otsas uut rahurikkujat vaatama.
“Vabandage, härra, pean teile kahetsusega teatama, et Riiklik Transpordikompanii ei vaata sellistele asjadele soosiva pilguga. Rongid on peatatud. Teatasin väärteost meie turvameeskonnale. Palun teil rahulikult paigal püsida.”
“Ole vait, nublu!” kähvas Jurg ja lisas irvitaval ilmel:“Ei tule sulle keegi appi.”
Ta ei sallinud neid silikoontüüpe, kes oma disainitud inimlikkusega üritasid igast olukorrast malbelt välja nihverdada. Mees venitas oma kere üle kabiini serva ja vandus iga liigutuse järel valust. Ka Lestat vinnas end sisse, kuid inimesed pelgasid neile hetkel järgneda.
“Pean teid teavitama, et firma on sulgenud kõik transpordiliinid säästmaks energiat prioriteetsemate…” alustas robot taas malbet kägisemist.
“Kuradi tõprad, mõtlevad ainult enda peale!”
Jurg haaras ärritatult rongijuhist kinni ja üritas robotit oma positsioonilt ära kangutada. Kahjuks polnud eriüksuse relvas rohkem laskemoona, millega juht kiiresti likvideerida, sest too sell osutas äärmiselt visa vastupanu. Veduril oli küll käsijuhtimispult olemas, aga see ei töötanud, kuna robot takistas kõiki operatsioone.
Lestat proovis samal ajal kohmakate kätega leida hädalülitit või – kangi, kuid polnud selle mäsu keskel edukas.
Kostsid uued lasud. Üks valang tabas vedurit, mis tuli ilmselt eriüksuslase relvast. Lestat sai tabamuse õlga ning nägi valust maha libisedes, kuidas Jurg röögatades roboti toore jõuga põranda küljest lahti kangutas ja nurka virutas. Nagu nõiaväel lülitus juhtimispult tööle.
Säärasest vandalismiaktist šokeeritud robot oli kaotanud oma liikuri üle kontrolli ning proovis uut olukorda analüüsides meelitavat lähenemist, rääkides sellest, kuidas neile endale on kasulikum rongi seismas hoida…
Jurgi raske lömastav saabas lõpetas silikoonist näo lalina.
“Väga hea,” kõlas Lestat’ peas hääl,“nüüd vajutage punaselt põlevat pealülitit ja rong hakkab automaatse programmi põhjal liinil toimetama.”
Lestat’ juhendamisel pani Jurg rongi liikuma. Saades üle hirmust relvaga tegelaste suhtes, proovisid mõned inimesed meeleheitlikult vagunite ja veduri külge klammerdudes põgenemisest osa saada. Teised, kel õnnestus eelnevalt end vagunitesse pressida, jälgisid ahastusega mahajääjaid, kuid olid ilmselt sisimas õnnelikud.
Jurg vaatas kabiininurgas hingeldavat kaaslast.“Kuule, sõber, sa pead oma toidusedeli põhjalikult üle vaatama. Kartsin, et saad rongile ronimisega infarkti või midagi.”
Lestat ainult turtsatas selle peale. Samal ajal tõi siirik mehe ajju kinnituse, et tema sideühendusi kuulatakse pealt. Kellegi nähtamatu käsi jagas süsteemis taustal korraldusi, kuid Lestat ei saanud endale viga tegemata midagi radikaalsemat ette võtta. Kui lõpuks avanes lühike klipp kinniseotud suutropistatud Emmast, loobus ta vastase tegevuse takistamisest ning luges alistunult kaasa pandud teksti.
Freda ronis ajaleheputka katuse kaudu jaama varikatusele, et startivale transpordivahendile jõuda. Kolm eriüksuslast õnnestus tal veel neutraliseerida, kuid sidekatkete põhjal võis aru saada, et ring jaama ümber oli sulgumas ning ainsaks pääseteeks oligi rong ise. Lisaks paistis kaugemalt, kuidas esimesed politsei mechad purunenud autode ja rusude vahel endale teed tehes rutakalt sündmuskohale lähenesid. Paljud inimesed tunglevast rahvamassist loobusid lootusetust katsest rongile pääseda või proovisid õnne ülejäänud kahe liikuriga.
Naine prantsatas vagunikatusele, aga nii õnnetult, et väänas karjatuse saatel hüppeliigest. Valusööstud tungisid jalast läbi keha. Rong võttis samal ajal kiiruse üles ning mitmed õnnetukesed, kes kärbeste kombel vagunite külgedele olid klammerdunud, ei suutnud enam füüsikale vastu panna ja pudenesid riburadamisi maha. Fredal polnud aega pikalt oiata, kui ta tahtis rongil püsida. Esimest vagunit ja vedurit ühendava vahelüli ettevaatliku ületamise järel õnnestus tal vastutuult trotsides end viimaks kohmakalt küljeaknast juhikabiini kukutada.
“Las ta olla, Jurg!” karjatas tüsedam meestest kaaslasele, kui nägi mustas riietuses naist sisse prantsatamas.
“Oled ikka kindel, Lestat?” vaatas pikem mees kahtlustavalt Freda poole, püss torupidi löögivalmilt käes.
“Jah. Ta ütles vahetult enne ilmumist, et liitub meiega.”
Freda vaatas ainiti Jurgile otsa, kes pärast mõningast kõhklemist loobus plaanist ootamatu saabuja neutraliseerida. Naine hingas pingest vabanenuna välja.
“Pidin su äärepealt oimetuks peksma. Kes sa selline oled?” päris Jurg relva juhtimispuldile asetades.“Mis huvi sul meie vastu on?” Mees jätkas kaaslase haava kinnisidumist; õnneks oli kuul puhtalt lihast läbinud ja verejooks õnnestus pikkamisi pidama saada.
Freda