Päevast! Kas uued tõukurid toimivad? Ootame jooniseid.
Jah, eilsed testid möödusid viperusteta. Saadan materjalid.
Girard klõbistas klaviatuuril ja saatis andmepaki teele.
Suurepärane! Kindral on kindlasti progressiga rahul. Tundub, et peagi saame omi rakette üles saatma hakata. Kahjuks mitte Euroopa Liidu pinnalt. Aga olgu, kui sul rohkem midagi pole…
Tegelikult on. Täna ilmus tehasesse üks uus tööline.
Ja siis?
Asi selles, et meie osakonda nii lihtsalt töölisi ei võeta. Vähemalt mitte nii kiiresti oluliste objektide peale. Ma ei tea ta tausta veel, aga huvi vanamehe tegemiste vastu oli häiriv.
Sul tema kohta mingit infot on? Fotot?
Nimesildil oli Frank Albertino, aga kahtlustan, et see ei pruugi õige olla. Tegin varjatult mõned pildid.
Mõnda aega kanal vaikis, kui vestluspartner nähtut seedis. Girard nõjatus tooli leenile ja rüüpas mõnuga jooki.
Näotuvastus ei suuda praegu midagi leida. Sul paremaid kaadreid pole?
Ei. Ma ei saanud ju riistaga päris nina alla ka ronida.
Ma edastan info meie analüüsijatele. Neil peenemad võtted. Aga sina ole ettevaatlik, sest oleme saanud mitmelt poolt signaale, et midagi suuremat on toimumas. Valitsuste tasemel on midagi kokku lepitud.
Mis siis täpsemalt?
Ma ka ei tea täpselt. Võimalik, et vastupanuliikumise tegevusest on neile mingil moel hais ninna sattunud. Staabis räägiti midagi uuest EL-i spetsväeüksuse moodustamisest… Survivants nimeks vist.
Girard irvitas.
Tõesti “geniaalne”. Ei tea, kuidas sakslased, aga eriti prantslased, sellise anglo-nimega lepivad?
Kama-kolm. Kuid sul tasub silmad lahti hoida.
Kust selline info üldse?
Peab Eesti häkkeritele tunnustust avaldama. See oli vist Kim-Airiin, kes oma grupiga Kosmoseagentuuri ja Parlamendi serveritest saadud infokillud meile saatis. Tõeline maagia, mees.
Eesti? Mis koht see on?
Ära lõõbi. Olgu, hoiame sidet. Annan kohe teada, kui tolle tegelase kohta rohkem infot saame. Sina hoia endiselt madalat…
Jajah. Kirjutame.
Terve kuu oli möödunud ajast, mil Girard töölise kohta infot päris. Kahjuks ei suutnud analüüsijad mehe isikut kuidagi tuvastada. Teda nagu poleks üheski andmebaasis eksisteerinud. Iga kord, kui Girard töölisega tehases kohtus, tervitas mees teda sõbralikult, kuid rohkem tema elu kohta ei pärinud. See muidugi ei tähendanud jutuvada vähenemist, mis töölisele tehase suitsunurgas päris palju sõpru tõi. Girard hoidis mehega mõõdukat distantsi, sest ülevoolav semulikkus oli väsitav. Õnneks nägi graafik ette mitu puhkepäeva, mis tähendas aktiivset möllamist kodumajapidamises.
Girard oli just farmirobotite juurest majja naasnud, kui elutoas mängiv telepilt ta tähelepanu köitis. Tal polnud mahti isegi haisvaid riideid seljast võtta, vaid ta jäi porist tilkudes ülekannet jõllitama. Reporterid proovisid protestiva rahva keskel skandeerimisest üle karjudes sündmust kajastada. Kaadrite järgi tundus, et kõik lähimad Euroopa Kosmoseagentuuri ümbritsevad tänavad olid pilgeni plakatitega ja illustreeritud kangastega inimesi täis. Vahepeal näitasid kaamerad politseijõudude soomukeid ning mechasid, kes lisaks rahvamassi piiravale erivarustusega meesterivile aitasid üritust kontrolli all hoida. Heidutus ilmselt toimis – veel. Seejärel pööras reporter kaadri tagant rääkides vaatajate tähelepanu ajutiselt konstrueeritud tribüünile, millel seisid kõrvuti mitmed Prantsusmaa piirkondade nõukogude liikmed. Nende seast paistis tagumisest reast tema pikka kasvu isa.
“Paps, millega sa küll ometi tegeled?” vangutas Girard pead.
Kõnepidaja oli tema jaoks tundmatu energiline noor naisterahvas, kes rääkis tuliselt sellest, kuidas rahva nõudmisi lubadejagamise avalikuks muutmisest ei võeta endiselt kuulda, valitsus ei kontrolli agentuuri tegevust ega panusta piisavalt katastroofifondi, mille kaudu rakettide ning varjendite ehitamist rahastati. Pärast iga väidet oli kuulda rahva heakskiitvat lärmi.
Kuid need kogunemised olid millegi muutmiseks jõuetud üritused. Enne, kui Girard vastupanuliikumise hulka värvati, oli ta proovinud isa veenda, et nad riigist lahkuksid. Kuhugi, kus valitsev klikk rahvast niimoodi ei lollitaks. Siis oli isa keeldunud kodukandist lahkumast ja nad vaidlesid pikalt protestiaktsioonide mõttekuse üle. Vaadetelt aatelise Jurgi meelest tuli alati proovida seadusi järgides rahumeelselt valitsust pigistada, kuid Girard pooldas radikaalsemat lähenemist. Vähemalt sellisel kujul, kus ürituse korraldamiseks tuli linnavalitsuselt luba taotleda, ei näinud ta võimalust, et mingid muutused võiks aset leida. Girard kahtles juba toona ametiühingute esindajate, kelle organisatsioonide tegevusse väidetavalt suuri summasid maeti, ilusates solidaarsusjuttudes, millega üleriigiliste mässude vältimiseks töörahvast rahustada püüti. Omamoodi veider, et temperamentsed kaasmaalased vaatamata kõigele ikka veel autosid põletades barrikaadidel ei tungelnud.
Vahepeal oli ülekanne meeleavalduselt lõppenud ja stuudios istuv lipsustatud telenägu võttis muid teemasid ette, nagu näiteks hoiatused kosmosejaamade või satelliidijäänuste langemisest asustatud piirkondadesse.
Girard vabanes mõtlikult määrdunud ürbist. Oi, kuidas ta tahaks praegu isaga jagada kogu seda infot, mida vastupanuliikumine talle tilgutanud on. Tema enda huvides…
“Ära muretse, paps, ühel või teisel viisil me pääseme siit põrgust,” pomises Girard, kui oli kätepesu järel köögikapilt pooliku võileiva haaranud ning valmistus enese põhjalikumast kasimisest loobudes keldris asuvasse punkrisse minema.
Ühtäkki hakkas teises käes olev tahvelarvuti vibreerima. Girard libistas võiste sõrmedega kiiresti üle ekraani, et märguande põhjus välja selgitada. Maavaldust kattev andurite võrgustik oli millelegi reageerinud. Üksteise järel kadusid majast loodesuunas kõigi saatjate töö. Ähmiga proovis ta varjatud kaameratega olukorrast pilti välja võluda, kuid need ei reageerinud üldse. Girard vandus, et polnud kõikjale korralikke kaableid paigaldanud, vaid kasutas andmete edastamiseks raadiosignaali. Keegi ilmselt segas kanaleid.
Ta liikus rutakalt akna juurde, et seejärel ettevaatlikult kardinate vahelt õue piiluda. Majast loode suunas lookles läbi metsatuka ainus autorada suure maanteeni. Kedagi ei paistnud liikumas, kuigi Girard proovis pingsalt pilguga rohelusest läbi tungida. Kas tõesti oldi tema tegevusele jälile saadud? Tundus uskumatu. Närviliselt avas ta tahvelarvutis programmi, millega võis kogu info punkris asuvast serveripargist olematuks muuta. Vähemalt ei saa neid tühjade arvutite omamise eest süüdistada. Ta proovis ka isale sõnumit saata, aga nüüd puudus juba igasugune levi.
Järgmisel hetkel kostis, kuidas keegi paotas välisust.
Väljas pekslev raju oli Pariisi naabruses asuva Toonika-nimelise päraurkast väikelinna vihmaveega üle ujutanud. Hämaras kerkisid kõrgustesse tänavaid piiravad täissoditud betoonist ja terasest hoonemonstrumid, mis kadusid ülal peagi paksu pilvemassi sisse. Näha oli ainult vilkuvaid kaubamärkidega reklaamtulukesi, tuhme tänavavalgustitäppe ja üksikuid õnnetuid linnaelanikke, kes polnud mõistnud liikumiseks paremat aega valida, oma kodude poole kiirustamas. Erinevalt pimedatest korteriakendest püüdsid kiiskavad trellitatud poodide vitriinid lootusetult näidata, et mingi elutegevus linnas siiski tuksub. Kunagine kena turismi- ja kaubanduspiirkond oli praeguseks mattunud haisvasse sudulägasse, mida ilmestasid räpased alleed, vandaalide poolt lõhutud tänavakonsoolid ja tardumisest umbne õhustik.
Jurg astus saabaste lirtsudes baariuksest sisse. Mees kiskus uksetilina vaibudes vihmakeebi seljast ja väristas ülakeha, et külmast kangeid lihaseid kuidagi soojendada. Pime rääsunud rasva järgi haisev baar oli tühi ning napilt valgustatud leti taga seisis tüse vanamees, kes külalisele suunatud klaasistunud pilgu saatel aegamisi brändiklaasi kuivatas.
Jurg