Jurg tühjendas klaasi ja nõudis täitmist, mida baarmen kuulekalt tegi. Jurg teadis, et mees leti taga on alati nõus teda ära kuulama, sest kunagise koolivennaga sai omal ajal kõiksugu hullusi tehtud. Paraku viis neid elutee lahku, Jurg jäi endiselt vanemate tallu tööle, aga sõber soovis pealinnas õnne proovida. Poiss oli kogu aeg lahtise peaga olnud, kuid noorusaegne joogilembus viis ülikoolist väljaheitmiseni ning ainsaks päästerõngaks rentslis sai selle urka nõder omanik.
“Ah kohe nii hästi läheb?” muheles baarmen vastuseks.
“Läheb jah kehvemini, kui tahaks, aga ikka paremini, kui sina arvad, Lestat,” torises Jurg.
“Vaata, kes räägib,” ei jäänud Lestat itsitades võlgu.“Mis siis juhtus?”
“Tulin ürituselt ära, sest meeleavaldus muutus minusuguse toi jaoks veidi tuliseks. Pärast peaministri telepöördumist, kus ta lubas varjendite programmiga samas mahus ja endise lubadesüsteemiga jätkata, läks agentuuri juures päris mölluks. Tõbras ei julenud isiklikult rahva ette rääkima tulla. Eks see oli ta tervise huvides parem tõesti. Ma vaatan,” jätkas Jurg pärast järjekordset sõõmu kergelt torkides,“et täna on siin üsna vaikne sul. Aga kes saab inimestele pahaks panna, kui selline karuilm väljas perutab.”
“Mäss on üpris pööraseks läinud tõesti,” lausus baarmen uut klaasi kätte võttes, käed külmast kanged, kuna omaniku koonerdamise tõttu oli sooja veega kitsas käes. “Kas sina kui kohapeal viibinud kuluaaripoliitik oled viimaste sündmustega kursis?”
“No ma aimasin, et see nii läheb. Lahkusin peaministri kõne ajal targu poodiumilt ja pidasin paremaks üldse koju ära minna. Kuid sa oled telerile lähemal ning omad paremat ülevaadet. Olgugi, et seda juttu, mis meediast tuleb, ei tasu alati just tõepähe võtta.”
“Vaevalt, et ülesvõetud kaadrid võltsitud olid. Politsei surus mässavad rahvamassid Kosmoseagentuuri peakorterist veidi kaugemale Champ de Marsi väljakule, et organisatsioon tegutseda saaks. Uudistest nähtu põhjal meenutab meie praegune“rahvuslik aare” pigem auklikku lahingutandrit kui vaatamisväärsust. École de guerre’i sõduritest kadettidele pole lahingusimulaatoreid vajagi, sest aknast paistab kõik kenasti kätte ära.”
Jurg noogutas mõtlikult vastuseks. “Siis on ju päris põrgu lahti, mis? Nii palju siis rahumeelsest lahendusest. Ma niigi ei salli neid vägivallatsevaid sinikuubesid…”Mehe suunurk kergelt tõusis, kui baarmeni poole pilgu heitis.“Jah, võin tunduda kibestunud vanamehena, aga ega ma päris kõiki ka vihka. Ära vaata mind sellise pilguga.”
Jurg lonksas klaasi põhjani tühjaks. Enesetunne oli paremaks läinud, kui hõrgult tummine brändi seedekulglast kiirtena jäsemetesse mõnulaineid kandis. Vähemalt mingi kompensatsioon vettinud riietele ja mõrule jututeemale. Baari räpasus polnudki enam nii häiriv.
“Ausalt öeldes mõistan nüüd hästi, mida tumedad riiki migreerunud poisid omal ajal tunda võisid, kui neid “teise klassi” kodanikeks peeti. Kui mul oleks vanust vähem, ei peaks poja järele valvama ning piimakarja elus hoidma, oleksin palju aktiivsem. Mis tähendab, et ainult eliit ja teaduslik-tehniline personal lastakse laevadele? Pagana “eliit” pole Maalgi suutnud ühist asja ajada ja nüüd saadetakse sellised saamatud tegelased ilmaruumi inimkonda säilitama…”
“Ära porise, Jurg, ega neil ka kerge pole,” tegi baarmen tögavat nägu ning üritas vältida, et sõber end jälle üles kerib.
“Jaa, muidugi mitte. Parafraseerides vana ütlust; oskamatus mõistust kasutada ei vabasta vastutusest, aga väga hea oskus küll. Selle viimase pärast ei pea nende tukunuiade puhul ilmselt muretsema.”
“Kuidas su poeg sellesse suhtub?”
“Girard on muidu tubli,” oli Jurg tänulik, et teine ikka pere kohta pärib,“aga läheneb kõigele liiga naiivselt. Pärast ema surma pole ta enam endine. Rügab öistes vahetustes mootoritehases tööd teha, aga päeval farmi jaoks eriti aega ei jää. Arusaadav, et millalgi peab inimene magama ka, aga…”
“Anna poisile veidi asu,” lausus Lestat pärast kunde mõningast vaikimist.
“Tegelikult ma mõistan teda, sest Maal pole enam tulevikku. Mis sest piimakarjast, raketid tahavad ehitamist…Tema pärast ma ju Kosmoseagentuuri vahet käia vihungi, kuna sellised kuldsed käed on lahkumispileti sajakordselt välja teeninud! Kuidas sul endal? Oled juba kellegi leidnud?”
Lestat ainult mõmises vastuseks, millest võis aimata, et mees istus endiselt üksi kodus, ega proovinud pärast elukaaslase lahkumist uusi tutvusi luua.
Jurgi pilk tõusis seina küljes asuva helendava ekraani poole. Peale rääkivate peade hetkel kohalikult kanalilt midagi huvitavat ei näidatud. Mees jäi eredust tühjade silmadega vahtima ja baarmen nohistas vaikselt omi toimetusi teha.
Korraga kaader vahetus, kui ekraanile ilmus nooremaohtu sõjaväevormis mees, kes sugestiivse pilguga otse kaamerasse vaadates tõsisel ilmel mingit teadet edastas. Pildi allkiri andis mõista, et tegu on kellegi kolonel Leroy Diondre’iga.
“Kas saaksid veidi kõvemaks panna?” küsis Jurg baarmenilt. “Ja vala veel üks välja.”
“…kõigil kaasmaalastel säilitada rahu,” rääkis kolonel pöördumises teleauditooriumi poole. “Tean, et hiidasteroidi ilmumine on paljusid meist šokeerinud ja hirmutanud – nii meil kui terves maailmas. Endiselt pole päris kindel, kas kosmiline objekt põrkab Maaga kokku või pääseme lihtsalt ehmatusega. Kuid sellest hoolimata on tähtis säilitada avalikus ruumis kord, et erinevatel organisatsioonidel ja asutustel oleks võimalik halvimaks ettevalmistusi teha. Varjendite programm edeneb jõudsalt, planetaarse satelliitkaitsesüsteemi seadistamine on lõpusirgel ja seega igaühe panus projekti hindamatu väärtusega. Ainult koos, ühiselt pingutades, saavutame edu…”
Jurg virutas vihaga oma joogiklaasi vastu ekraani puruks. “Mida kuradit ta jahub! Hirmutavad meid Tooniga ja samas lüpsavad kodanikukohusele rõhudes rahvast viimse veretilgani. Vean kihla, et president koos õukonnaga on Maalt juba jalga lasknud või istuvad kuskil Põhjamaades mugavas varjendis redus.”
Kuna teleseade oli purunemiskindla kattega kaitstud, venis kildudega rikastatud brändivedelik üle ekraani riiulitele. Baarmen vahtis esiti hirmunud pilguga sõnatult Jurgi poole, aga puhises lõpuks:“Rahune maha, mees! Ega see sul siin laut ole!”
Jurg hingas paar korda sügavalt sisse ja proovis teise nõuannet järgida.
“Vabanda, sõber, olen vist veidi rohkem libistanud, kui tervislik on. Maksan klaasi kinni. Jõuan veel hilisele rongile, sest mulle aitab sellest linnast. Kuna mind siit põrgust minema ei lasta, käigu nad oma satelliidimaksude ja prioriteetidega kuradile.”
Ta viskas paar kortsunud rahatähte letile, tõmbas keebi peale ja valmistus lahkuma, kui ootamatult hakkas kaugusest undama õhuhäire sireen. Jurg jahmatas ähmiga paigale ega osanud järgnevat oodata. Kusagilt lähedalt kostis kurdistav pauk, mille lööklaines baariaknad purunesid ning kogu ruumi märja killupuruga katsid. Ta jõudis vaevu silmad katta, et vähemalt nägemine alles jääks. Valusööstud läbisid tervet teha, kui mõned toekamad ränisakid läbi vihmakeebi lihaskiudude vahele tungisid. Lestat polnud raatsinud turvaklaasi investeerida.
Jurg varises tulutult toolidest haarates karjatuse saatel laua taha varju.
Kõrvad hakkasid mõne hetke pärast taas heli kuulma. Läbi hämu kostis inimeste kriiskamist ja alarmsignaale; saateks vaiksemate paukude kumin mitme kilomeetri raadiuses. Aknaavast tulvas sisse niisket kuumust, sest juba olid puitraamide jäänused ahnelt tuld võtnud.
“No mis nüüd siis!” vandus Jurg, kui end vaevaliselt taas jalule ajas ja segase pilguga baarmeni otsis. Vaene sell ainult kõgises leti taga.
“Oled kombes, Lestat?”
Freda oli pidanud tunde paigal