„Õpetaja.“
Siirik Korraldajanna keha tagaosas ärkas elule ja ühendus Looja närvisüsteemiga. Vastus tuli kohe, nagu alati.
„Olen sinu murega kursis.“
Rahu laine läbis pesarkonna ema keha. Kui juba Õpetaja oli kursis, siis oli kõik korras.
„Millised olid moonded? Millisest paagist?“
„Ei, see polnud paakidest. Võõrad väljast.“
„Võõrad?“
Korraldajanna püüdis kuuldut enda jaoks lõhnakeelde tõlkida, kuid ei suutnud. Ta meenutas Omniku hullumeelset lõhnasegu ja seostas kuuldud sõna enda jaoks selle segase pahvakuga. Mis oli „väljast“, seda ta teadis. See oli teispool kaitsvaid müüre, seal oli maailma pind ja selle taga lõputu tühjus. Sealt ei saanud tulla midagi, mis polnud sinna läinud.
„Kas teie saatsite Massi sinna Võõraks?“
„Ei, nad tulid teisest maailmast. Võõrast pesarkonnast.“
Korraldajanna püüdis Looja mõtetega sammu pidada, kuid nii palju lõhnata sõnu ei andnud talle piisavalt pidepunkte, et Õpetajat mõista.
„Ma ei mõista, Õpetaja.“
„See saab olema teile raske. Maailm on muutuste lävel, varsti ei ole enam midagi endine.“
„Millised muutused?“
Korraldajanna pahvatas küsimuse tahtmatult lääge pahvakuna oma kambrisse, toibus siis, ja pingutas end, et saata küsimus mõtetena siirikusse.
„Minu missiooni uus faas on algamas. See võtab ära palju mu tähelepanu ja teie maailm muutub. Kuid ärge lõhnake halvasti, ma loon teile uue maailma. Senikaua püüdke Võõrad kinni ja keetke Massiks.“
Õpetaja katkestas ühenduse ja Korraldajanna süüvis kuuldusse. Ta oli saanud targemaks, Õpetajaga vesteldes sai ta seda alati, kuid ta ei osanud oma tarkust lõhnadesse panna ja seepärast ka ei mõistnud.
„Tooge mulle süüa, tooge mulle paaritaja. Hukkunud töölised on vaja asendada ja mul on vaja end hellitada, et panna lõhnanäärmed tõlkima Õpetaja sõnu omnikukõneks.“
Kõik kuus istusid „Deržavas“ toolide külge rihmutatult ja vaatasid suurelt ekraanilt videolõike sellest, mida nad juba oma ihusilmaga näinud olid. Kallos raporteeris retke esialgsetest tulemustest mitmesaja tuhande kilomeetri kaugusele Kuu Multirahvuselise Kultuuri koloniaalkeskusesse.
„Neid konteinereid on kobaras koos sadu. Meil õnnestus skaneerida vaid pealmine kiht ja seal igasugused elumärgid puudusid. Ent kui me allapoole jõudsime, avastasime käigud ja sattusime võõrolendeile. Ilmselt valitsevad siis asteroidi keskme lähedal teised tingimused.“
Kõik vaikisid ja ootasid, kuni signaal läbis kosmilist ruumi, jõudis Kuuni, seal asja arutati ja neile vastus saadeti. Kallos ja tema meeskond olid omavahel arutanud nähtut juba nii, et suu vahus, nüüd puhati ja igaüks tegeles oma mõtetega, oodates tegutsemisjuhendit.
Kallos vaatas vastust oodates juba mitmendat korda oma skafandrikiivri salvestust läbi, seda vahepeal peatades, tagasi kerides, suurendades mingit detaili. Kogu Tooni uurimise projekt tekitas aina uusi küsimusi. Algsest lihtsast ülesandest – uurida asteroidi ja selle võimalikku teaduslikku ja majanduslikku kasu Kuu Kultuuri tarbeks –, kujunes põlvist nõrgaks võttev avastus. Juba see, et Tooni osutus tegelikult seest õõnsaks, oli mõjunud vapustavalt, aga seejärel tohutu suured, tundmatust ainest tehislikud aineplokid ja nüüd veel kosmilist päritolu elusolendid. Nad olid näinud mootoreid, mille abil kurssi muudeti. Nad olid näinud asteroidi sisemust. Tooni oli kosmosesõiduk, selles polnud enam mingisugust kahtlust, üks igavesti pirakas tähelaev.
Saabus teade Kuult.
„Esmase hüpoteesi järgi on ilmselt tegemist võõra kosmilise liigi kosmosesõidukiga. Suurte tehislike plokkide kiht on ilmselt mõeldud elatava sisemuse kaitseks kosmilise kiirguse ja võimalike kokkupõrgete eest tähtedevahelisel lennul. Ülesanne: minge tagasi ja võtke veel proove kõigest, mis teile käe alla satub. Kui kohtate võõrast eluvormi ja nad tunduvad suhtlemisaltid, siis salvestage kõik, mis nad teevad või räägivad; kui nad on vaenulikud, siis püüdke mõni eksemplar kaasa võtta ja tulge ära. Kui vähegi võimalik, tooge kaasa nende seadmete näidiseid. Ärge seadke end asjatult ohtu. Saadame teile kohe edasi võõrastega kommunikeerumise paketi, millest leiate juhiseid, kuidas ennast neile matemaatiliselt arusaadavaks teha.“
Kuulajate näod, kõigi omad peale Miku, tõmbusid morniks.
„Päris naljakas,“ ütles Mikk. „Ronige võõra, absoluutselt tundmatu, tõenäoliselt intelligentse, kosmoselendudeks võimelise rassi laeva, rüüstage ja varastage, võtke mõni meeskonnaliige vangi ja selle kõige juures ärge pange end ohtu. Kuidas nad seda endale ette kujutavad?“
Kallos, lootes, et Kuult öeldakse veel midagi kasulikku, lausus mõtlikult: „Ilmselt usaldavad nad meie maailmalõpusõdade kogemust.“
Mitrofan hakkasid naerma.
„Tulnukatega võõras kosmoselaevas kähmelda pole just seesama, mis kodumaal teisi inimesi tappa.“
„Inimene õpib, kuni elab.“
„Ma ei osanud algkoolis arvatagi, et kunagi sihukest asja õppima hakkan, aga ma nägin lapsena sihukest asja unes küll.“
Mikk vangutas pead.
„Teie, venelased, ainult sihukesi asju unes näetegi, kuidas võõraid tappa.“
Mitrofan laiutas käsi, pilk tema sinisilmades oli süütu.
„No ega kõik ka unes tulnukate tapmist näe.“
„Ma ei pidanud silmas mitte tulnukate, vaid mittevenelaste tapmist.“
„Aa, no see on ju normaalne, fašiste tulebki tappa.“
„Aitab lobast,“ sekkus Kallos. „Mõtleme nüüd, mida meil on sellele retkele kaasa vaja.“
„Relvi,“ vastas Mitrofan ilma mõtlemata. Vilis jäi talle etteheitvalt otsa vaatama.
„Venelasega nõus,“ toetas Mikk jalamaid. Mitrofan noogutas heakskiitvalt tema poole.
„Jah,“ ütles Kallos. „See on alati nii olnud, et kõigepealt peavad eri kultuurid omavahel läbi relvade kontakti astuma, eks pärast vaatab edasi.“
„Aga Kuult saadetud kommunikatsioonipakett võõraste jaoks?“ küsis Vilis. „Kas võin selle kaasa võtta või hakkate kohe ukselt tulistama?“
Tema hääles kõlas selge sarkasm. Kallos isegi vaadanud tema poole, vaid tegeles plaani koostamisega edasi. Kui ta lõpuks vastas, kõlas tema häälest looritatud pilge.
„Võta-võta, äkki nad tahavad ise alla anda.“
„Ah,“ pahvatas Aliise, „mis te norite! See on ju suur avastus, teie aga ainult – tappa ja tappa!“
„Nad teevad ju ainult nalja,“ kaitses Leonid Kallost ja teisi.
„Loll nali!“
Hetke pärast jõudis pakett nende skafandrikompuutritesse. Kostis ainult nohin, kui mehed seda uurisid. Mitrofan lappas kiivriekraanil saadetud juhendit, Kallos jättis selle veidi hiljemaks, seevastu sai ta aga jälgida Mitrofani ilmeid ning juba see kõneles enda eest. Leitnant nägi, kuidas mehe uudishimulik nägu muutus üha mõtlikumaks ning mornimaks. See äratas ka Kalloses huvi.
„Mis siis eesmärk on? Mida Kuu spetsialistid soovitavad?“
„Kurat, saa siin aru,“ pomises Mitrofan. „Võtame näiteks alguse. Tähelepanu äratamise signaalid. Cocconi ja Mirrison viitasid, et kui võetakse vastu järjestikku saabuvad impulsigrupid, kuhu kuuluvad algarvud 1,3,5,7,11,13,17…impulssi, siis peaks sellest mõistusliku elu äratundmiseks olema küllalt. Kuidas kurat me neile impulsse anname?Vilgutame lambiga või?“
„Ma